Tõkkejooksja Keiso Pedriksi nimele kuulub Eesti rekord 60 m tõkkejooksus. 110 m tõkkejooksu rekordist lahutab teda vaid sajandik, kuigi tugevama tuule toel on ta korra selle ületanud. Miks Keiso valis just tõkkejooksu ning millised sihid on ta endale seadnud, saab teada järgnevast loost.
Kuidas sinust sai tõkkejooksja?
Enne tõkkejooksuga tegelemist mängisin Pärnus viis aastat jalgpalli. Kuna olin alati kiire ja ka ema tegeles kergejõustikuga, siis ta suunas mind vaikselt jooksmise poole. Osalesin erinevatel koolidevahelistel võistlustel ning mitmed Pärnu treenerid tulid emaga rääkima, et poiss peaks ikka kergejõustikutrenni tulema. Pärast esimest trenni hakkas kohe meeldima ja nii ma jäingi. Minu esimese treeneri Eva Kuninga põhiala oli samuti tõkkejooks. Trennis jooksime tõkkeid päris palju ja mul hakkas kohe välja tulema.
Jalgpallis oli ka tore sõpradega koos palli taguda, aga tõkkejooksuga alustades jõudsin äratundmiseni, et mulle sobivad ikka rohkem individuaalalad, kus saan ainult enda eest väljas olla.
Kui vanalt sa kergejõustikuga alustasid?
Alustasin neljandas-viiendas klassis. Treeningud olid hästi mitmekülgsed. Noorteklassidest on mul ette näidata medaleid nii kolmikhüppes, kaugushüppes kui ka kõrgushüppes. Kõige alguses mulle meeldisidki hüpped ning juunioride EM-il osalesin üldse kaheksavõistluses. Suurest kümnevõistlusest eristab seda kettaheite ja teivashüppe puudumine. Mitmevõistlus on keha jaoks aga ränk koormus ja ma tundsin ise ka, et olen rohkem sprinter.
Mis tasemega Pärnu treeninggrupp oli?
Meil oli küll väga hea punt kokku sattunud. Oli andekaid poisse, aga ka tüdrukuid. Koos käisime tiitlivõistlustel ja Balti matšidel. Kõigil oli motivatsiooni trenni teha ja pidevalt utsitati ka üksteist. Pärast gümnaasiumi grupp siiski lagunes – kes läks mujale edasi õppima, kes lõpetas aktiivse sporditegemise.
Kas sa oled kunagi olnud ka järgmise valiku ees – 110 m või 400 m tõkkeid?
Pärnu ajal otseselt mitte, sest mulle meeldis lühike sprindidistants. 400 tundub liiga karm. Tallinnasse, Andrei Nazarovi käe alla treenima tulles, ütles ta küll, et mu samm on 400 m jaoks justkui loodud, aga tundsin ennast lühikeses sprindis kindlamana. Natuke naljaga pooleks otsustasin, et ma jään lühikese tõkkejooksu populariseerijaks Eestis.
Tõkkejooksus võib üks eksimus rikkuda terve võistluse. Kuidas sa vaimselt hakkama saad?
Sellepärast tõkkejooks mulle meeldibki, et see on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga suur väljakutse. Puhas, tõketeta sprint, oleks minu jaoks natuke igav. Mulle meeldibki see lisamotivatsioon, et tõkkejooksus ei tohi teha mitte ühtegi viga. Eksid ühel tõkkel ja oled kohe mängust väljas.
Kuidas sa võistlusteks valmistud?
Olen aastatega rahulikumaks muutunud. Varem tatsusin närviliselt ringi, väsitasin liigselt. Nüüd olen valmistudes hotellis, kuulan klappidest muusikat, inimestega suhtlen seni, kuni jõuan soojendusstaadionini. Pärast seda mõtlen omi mõtteid muusika saatel. Mingeid erilisi rituaale mul pole. Katsun ennekõike pea külmana hoida. Kui tõkkeid kartma hakkad, siis võib juhtuda, et jooksed sisse vms.
Kellega sa tiitlivõistlustel tuba jagad?
Minu hea toakaaslane on Karl Erik Nazarov. Esimestel ühistel tiitlikatel, läksime juba ühte tuppa kuna tundsime teineteist ühistest trennidest ja minu meelest sobime hästi, oleme head sõbrad. Isegi kui tegu pole võistlustega, aga satume kuskil koos olema, jagame alati tuba.
Meil on sama rutiin, samad naljad ja muusika, kõik sobib. Me ei häiri teineteist ning oleme võistlusteks valmistudes toeks.
Kuidas sa ennast pärast võistlusi premeerid?
Selles osas oleme samuti Karl Erikuga sarnased. Üks hästi tehtud käsitööburger kuulub pärast võistlust ka minu valikusse. Enne jooksu laen ennast pastaga ning söön ka šokolaadi. Magus annab energiat ja teeb rõõmsaks.
Kuidas sinu treeningud aasta lõikes välja näevad?
Kõige raskemad trennid on sügiseti, mis on tõeline kannatuste periood. Siis peab hoidma motivatsiooni kõrgel. Treenin koos mitmevõistlejatega, valusat lõigujooksmist on meil palju kavas ja mitmevõistlejad kannatavad ikka rohkem kui üks sprindipoiss. Üritan kannul püsida. Sügisel laotakse terveks hooajaks põhja, nii talvisteks sisehalli tiitlikateks kui ka suviseks perioodiks. Hooaja keskel on mõnusad nn teritamise trennid ja võistlused. Võistelda mulle väga meeldib ning rohkem meeldib väljas joosta. Põhjus selles, et 60 m saab sisehallis liiga kiiresti läbi, aga minu tugevam pool on alati olnud just jooksu lõppfaas.
Kuidas sa vigastuste perioodil treenid ja end vaimselt hoiad?
Viimase talve vigastuse ajal võtsin veidi aega maha. Polnud ammu ka puhanud. Jooksin vees, tegelesin rohkem nõrgemate kohtadega. Hoidsin pea külmana, et mitte liiga kiiresti trenni tagasi minna ja riskida.
Millised on sinu lähema aja eesmärgid?
Praegu hakkavad laagrid, et hooajaks valmistuda. Suurim eesmärk on välised kergejõustiku maailmameistrivõistlused, kuna seal ma pole käinud. Budapesti MM-il poleks vaja ka ajavahega kohaneda ning enne 2024. aasta Pariisi olümpiamänge oleks see väga heaks proovikiviks. Et sinna saada, pean jõudma heasse vormi ja normi täitma.
Kes on olnud sinu eeskujudeks?
Eestis Andrei Nazarov, kes oli kümnevõistlejana väga hea tõkkejooksja. Alguses üritasingi tema aegu üle joosta ning hiljem minna oma teed. Andrei Nazarov on ka minu praegune peatreener, keda abistab Ksenija Balta. Ksenija on rangem, ütleb alati kõik asjad otse välja. Veel kuulub minu tiimi füsio Risto Jamnes.
Muidugi on hea eeskuju Rasmus Mägi, kes on tõestanud, et ka meie jooksumehed võivad maailmas läbi lüüa.
Sportaste jaoks on oluline roll varustusel. Milliste tossudega sina jooksed?
Jooksutossudest meeldib praegu Nike Zoom Straight Flight mudel, mis on kerge ja mille lisapadi kaitseb just achilleust. Nike naelikutel on ka padjad all ning need jalatsid sobivad igati võistlustel jooksmiseks.
Nike hakkas mulle meeldima juba jalgpalli mängides ning ka minu suur lemmik, brasiillane Ronaldinho mängis valgete putsadega, millel oli peal kuldne Nike logo. Mängisin siis ise ka veel jalgpalli ning ühel hetkel sain endale täpselt samasugused tossud. Sellest ajast on Nike alati minuga olnud.
Kas spordirajal paned jalga liibukad või laiemad lühikesed püksid ning kuidas sa ennast ülikonnas tunned?
Võistlustel meeldib mulle liibukatega joosta, need on nii mõnusalt ümber, et saa arugi, et midagi jalas oleks.
Ülikonnas tunnen end mugavalt, kui saan ketsid jalga panna. Kingad ei ole väga minu teema, samuti teksad, pigem riietun alati sportlikult.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Iti-Pätrik Järve / erakogu
Millistel rulluiskudel uusi teid ja kiirusi vallutama minna?