Robin Nool: kui tulemus on piisavalt kõrge, võib rahul olla,

Kergejõustikumaailmas suuri tegusid teha ihkav Robin Nool on spordile täielikult pühendunud ning seab iga päev samme oma eesmärkidele lähemale jõudmiseks. Unistused on Robinil suured ja peavadki olema. „Eesti rekord, maailma rekord, olümpiakuld,“ nimetab ta.

Möödunud spordisuvega võib noor teivashüppaja igati rahule jääda. Tasku sai pistetud esimene Eesti meistritiitel, U23 Euroopa meistrivõistluste finaalikoht ja püstitatud uus isiklik rekord, milleks on Rootsis Gävles teivashüppes ületatud kõrgus 5.40. Eestlastest on temast kõrgemale hüpanud vaid rekordimees Valeri Bukrejev (5.86) ja Robini isa Erki Nool (5.60). „On, millega rahul olla,“ tõdeb Robin.

Parima kogemusena võtab ta hooajast kaasa osalemise U23 Euroopa meistrivõistlustel ja teeb juba plaane järgmisel suvel toimuvateks mõõduvõttudeks ning loomulikult ka olümpiamängudeks.

Kõik detailid on olulised 

Momendil näeb sportlane enim vaeva teivashüppe tehnika õppimise ja lihvimise kallal. „Sealt on kõige rohkem sentimeetreid võita. Konkreetset kindlat eesmärki on esialgu keeruline seada, eks kui tulemus on piisavalt kõrge, võib rahul olla,“ lausub ta.

Motivatsiooni ammutab noormees raskuste ületamisest. „Teivashüpe on nagu pusle, mille lahendus on igaühe jaoks erinev – tuleb arvesse võtta individuaalseid erinevusi nagu kasv, kiirus ja jõud ning lihtsalt õppida. Kõigil on omad vead, mille parandamiseks on vaja leida õige lähenemine. Just see keerulisus ja rõõm, kui olen jälle lahendusele lähemal, panebki mind igapäevaselt treenima.“

Nii lihtsalt juba alla ei anna 

Mõtted spordiga lõpparve tegemisest pole talle võõrad, kuid õnneks on need üldjuhul kiirelt kadunud. „Arvan, et pole mitte ühtegi sportlast, kellel poleks kunagi olnud loobumismõtteid. Tavaliselt on need hetkeemotsioonidest tingitud ja päeva või paari pärast unustatud. Kõige raskemad hetked spordis on need, kui oled igapäevaselt treeningutele väga palju aega pühendanud, kuid võistlustel tehtavad tulemused nähtud vaeva ei peegelda. Sportlane võib enne läbimurde saabumist samal tasemel olla aastaid. Selline stagnatsioon nõuab erilist meelekindlust ning pole harvad juhud, kui just seepärast murdutaksegi,“ arutleb ta.

„Kõige parem viis eluga edasi minna on endale uuesti meelde tuletada, miks sai kunagi alustatud ja põhjalikult läbi mõelda, mida ollakse valmis eesmärkide saavutamise nimel tegema. Motivatsioon tuleb igal inimesel endas ise üles leida. Kui sa toetud pidevalt teistele, kes sind trenni sunnivad, siis kahjuks kaugele ei jõua,“ lisab Robin.

Rasketel hetkedel saab noormees tuge oma perelt ning eelkõige treenerist isalt, kes on talle läbi elu nii distsipliini kui meelekindluse arendamise osas suureks abiks olnud. Sportlike eeskujudena on teda inspireerinud veel teistedki – esimesena nimetab ta Prantsusmaa kergejõustiklase Renaud Lavillenie nime, kes on nii olümpiavõitja kui kolmekordne Euroopa meister teivashüppes. „Mäletan, kui tulin koolist koju ja nägin uudist, et prantslane püstitas maailmarekordi. Teadsin kohe, et soovin hüpata nagu Lavillenie,“ meenutab Robin ja lisab: „Hüppestiili osas meeldib mulle väga ka austraallane Steve Hooker. Väljaspool kergejõustikku on mind alati inspireerinud USA raskekaalu poksilegendi Mike Tysoni mentaliteet ja suurepärase distsipliiniga korvpallur Kobe Bryant.“

Kusjuures just korvpall on see, mida Robin võimalusel koos sõpradega vahel mängib. „Kunagi ei tea, kas jään mängu lõpuks terveks, seega harrastan seda hobi pigem minimaalselt. Ega treeningute ja õpingute kõrvalt muuks kui tugitoolispordiks väga aega jäägi,” muigab Robin.

Aktiivselt liikudes läbi elu 

Sport on olnud Robin Noole elu lahutamatu osa juba väga varajasest lapsepõlvest alates. „Nooremana oli minu suureks lemmikuks jalgpall, spordilaagrites peetud turniirid olid kindlasti ühed suvised tipphetked. Kergejõustik meeldis mulle loomulikult ka, aga see oli pigem igapäevane tegevus. Paralleelselt tegelesin vähemalt kord nädalas akrobaatikaga, kuid ära said proovitud väga erinevad muud alad. Vaid võitlusspordist pidin kahjuks ema soovidele vastu tulles kõrvale jääma,“ meenutab Robin.

Olgu nende muude aladega, kuidas on, aga ühest traditsioonist peab Noole pere juba aastaid järjepidevalt kinni. „Jõululaupäeval on meil tavaks joosta 800 m ajale ja teha rinnaltsurumist. Ma isegi ei tea, kust selline traditsioon sündis, aga see on ilmselt meie pere vanim sportlik ettevõtmine,“ avaldab ta.

Sportimiseks vajalik Nike valikust

Oma treeningutel kasutab Robin enamasti Nike varustust. Sportlase sõnul on Nike parimaks omaduseks selle mugavus, mis aitab täielikult trennile pühenduda. „Siinkohal ei pea ma silmas mugavust, mida sa hindad pehmetel dressipükste puhul, millega õhtuti diivanil istudes televiisorit vaatad,“ naljatleb ta.

„Minu kindlad lemmikud on pikkade käistega Nike dri-fit särgid, mida mul küll kapis väga palju pole, kuid see-eest kannan need enamasti nii-öelda ribadeks,“ lausub Robin.

Ka meeldib talle mõningaid juba oma aja ära elanud asju alles hoida. „Ma ei taha loobuda naelikutest ja võistlussärkidest, millel on minu jaoks sentimentaalne väärtus. Näiteks neist, milles püstitasin oma esimese Eesti rekordi,“ ütleb ta.

Tekst: Marta Vasarik

Fotod: Silver Mikiver