Tegelikult on Kunnar Nipernaadi reisiklubi ja Elamusretkede matkajuht, keda ümbritsevad tihti kõige paremas mõttes samasugused pöörased kaasteelised. Küsimus „Miks sa matkad?” paneb Karu esiti kukalt kratsima. Paus kannab ja vastus jääb õhku. „Need mäed …,” õhkab ta ning alustab oma lugu algusest. „Austrias andsid Nipernaadid mulle seljakoti selga ja nii see läks. Järgmine reis viis Mont Blanci otsa, see polnud enam matk, rohkem juba ronimine,” meenutab Karu 2007. aasta sündmusi ja täpsustab, et kuni selle ajani käis ta mägedes vaid suusatamas. „Ma olen ilmselt samasugune juhtum, nagu paljud teised – kui näed päris mäed ära, siis see on … eriline. Kui sinna korra nina pistad, siis ongi eriline tunne,” annab 34-aastane matkaja mõista, et mägironimist tuleb lihtsalt ise kogeda.
Saatuse keerdkäigud
Reisisihtide nimekiri tekib nii saatuse kui ka juhuse tahtel. „Osa inimesi ronib mingi kindla nimekirja järgi: kes on valinud Ameerika Ühendriikide kõikide osariikide kõrgeimad tipud, kes Euroopa riikide tipud, kes kontinentide kõrgeimad, kes kõik 8000-meetrised mäed jne. Väga lühikese nimekirja pealt ei teki vajalikku kogemust, ja see ei pruugi uute kohtade vallutamisel kasuks tulla. Minu valikud on kujunenud teiste lugusid ja soovitusi kuulates ning ise rännates. Teinekord näed ronides neli mäge kaugemal veel mõnda ägedat tippu, kuhu minna,” selgitab ta ja lisab, et maailm on täis väga eriilmelisi mägesid – tehnilisi ja vähem tehnilisi, matkatippe ja ekspeditsiooni omi –, mida omavahel varieerides on elamused suured ja kogemused mitmekesisemad.
„Väikese eksimisega olen praeguseks vallutanud 142 tippu. Kunagi oli hull plaan, et sajas mägi saab olema Everest, aga õnneks läks see üle. Tekkis tunne, et õiget valmisolekut pole ja raha ka mitte. Seltskond, millega mul toona liituda ei õnnestunud, jäi Everesti baaslaagris laviini kätte,” teatab Karu mõtlikult ja vaikib.
Neli aastat tagasi õnnestus Kunnar Karul aga esimese eestlasena jõuda Himaalajas 6856-meetrise Ama Dablami tippu, mis käib üle võimete paljudele Everesti vallutanutele. Väidetavalt on tegemist ühe maailma enim pildistatud mäega, mis paistab silma nii oma terava tipu kui ka järskude ja ronijate jaoks tehniliselt keeruliste kaljunukkidega.
Katsetab ja arvab
Kogenud matkaja püüab elu põnevaks elada ja valib seiklusi võimalikult laial skaalal nii tegevuste sisu kui ka koha järgi. „2012. aastal jõudis minuni Sportland ja alustasime koostööd, mille üks eesmärk oli proovida ja hinnata poes müüdava The North Face’i matkavarustust. Nad tahtsid leida inimest, kes paneks end erisugustes olukordades proovile ja julgeks arvamust avaldada,” ütleb Karu.
„Ma ei poseeri tippfotograafide kopterilt tehtud piltidel ning usun, et eestlane saab paremini aru kohtadest ja olukordadest, kuhu mina satun. Nii tekib minu kogemuse, hinnangu ja jope ostmise vahel parem seos. Kui võtta mõni välismaa superstaar, kes juba kolmeselt mägedes ronis, siis see on teine tase ja tavaline inimene ei mõista seda. Eks nende vajadused ja nõudmised jopedele on ka väheke teist laadi kui Eestimaa matka- ja ronimissõpradel,” leiab Karu.
Kvaliteet, mis kestab
Pea neli aastat kestnud koostöö jooksul on mehe matkavarustus näinud omajagu vett ja vilet. „Meenub üks seik Itaalias ronides, kui meil polnud mitte midagi, millega laagrisse vett tuua ning tegime minu jopest tõsiseltvõetava kausi, mis mahutas päris mitu liitrit. Kadus mure, et peame tõusuks uuesti vett tooma minema. Paari tunniga vesi jäätus ja saime meeldivalt töödeldava jääkuubiku,” jutustab Karu ja lisab, et sama jope on tunda saanud köit, kirkat, jää- ja kaljuseina ning väga erinevaid temperatuure.
„Minu jope kõige suurem viga on see, et mul endal hakkab sellest siiber saama, oleme koos vallutanud umbes sada tippu ning see näeb siiani välja täpselt sama hea nagu poest ostes. Pole ette tulnud, et mõni trukk oleks eest kukkunud või lukk katki läinud. Nende riided peavad vastu, ilma naljata. Tihti vaadatakse vaid hinda, viiakse koju 80-eurone jope ning kantakse see kahe aastaga ribadeks. The North Face ei suuda sulle sellist asja müüa. Nende tooted on küll mõnevõrra kallimad, kuid enne saab sul jopest villand, kui see katki läheb,” räägib matkaja oma kogemustest.
Varustus vastavalt eesmärgile
Kui Karu mööda Eestimaad müttab, siis jääb kõige kallim varustus koju kappi. „The North Face’i linnajopega kannatab vabalt matkata. Turnima sellega ei lähe, sest mägedes valitsevad olud on midagi muud. Aga liikumist armastavale inimesele, kes ei pea rinda pistma päevi kestvate ekstreemsete oludega, on sellest maa ja ilm,” soovitab Karu.
„Pole mõtet soetada varustust, mille funktsionaalsusest sul vaid ehk veerandit vaja läheb. Linnajope või lihtsama matkajopega kannatab vabalt tunde vihma käes olla, sinuga ei juhtu mitte midagi. Kõrgema hinnaklassi jope vali siis, kui pead kaks nädalat keerukates ilmastikutingimustes hakkama saama,” lisab ta.
Kuus olulist omadust, mida Kunnar riietuse juures hindab
Hingavus
Hingavus on see, mis eristab jopesid jopedest. The North Face’i toodetes on kasutatud Gore-Texi materjale, mis on hingavad ja millest valmistatud rõivad sobivad intensiivseteks tegevusteks. See on esimene ja kõige tähtsam omadus, millele aktiivse eluviisiga inimesed peaksid tähelepanu pöörama.
Vee- ja tuulekindlus
Ilmad on Eestis heitlikud ning matkale minnes tasuks seljakotti panna jope, mis kaitseb nii vihma kui ka tuule eest. The North Face’i valikust leiab sobiva nii Eestimaa radade avastaja kui ka mõnele ekstreemsemale seiklusele mineja.
Jaapanis Fujile matkates jäi Karu kuivaks tänu sellele, et teda kaitses materjalist Gore-Tex Active valmistatud jope. Vihma kallas üle kahekümne tunni ning matkasell oli oma rühmast ainus, kellel polnud vähimatki põhjust oma riietuse üle nuriseda.
Funktsionaalsus
Kui Karu mõnd järjekordset mäetippu vallutab, siis on oluline, et jope kaitseks nii võimalike kriimustuste kui ka väga kiiresti muutuvate ekstreemsemate olude eest. Näiteks peaks kapuuts ulatuma üle kiivri. Kui vaja, siis peaks jope katma vähemalt pool nägu, et nina ka soojas oleks.
Istuvus
Kas jope katab selja ja käed, kui läheb aktiivsemaks liigutamiseks? Kas taskud jäävad seljakoti vöörihmade alla või saab neile kenasti ligi? Kõik oleneb matka eesmärgist, kuid need on kindlasti küsimused, millele tuleb enne jope ostmist mõelda.
Soojapidavus
Mis annab sulle sooja enne ja pärast matka? Võtmesõna on kihilisus. Vanaema kootud kampsun on hea mõte, aga matkale leiab The North Face’i valikust palju fliise ja teisi spetsiaalseid isolatsioonikihiks mõeldud riideid, mis on kerged, hoiavad sind soojas ja võtavad kotis vähe ruumi. Hea valik on näiteks The North Face’i jope ThermoBall Full Zip.
Kerge ja väikeseks pakitav
Vähem on rohkem. Kogu varustust tuleb kanda seljas. Järelikult – mida vähem seda on, seda lihtsam. Kaugemale reisides on piiratud nii kaasa võetava pagasi suurus kui ka kaal.
The North Face ThermoBall Full Zip
The North Face’i jope ThermoBall Full Zip sobib igapäevaseks linnajopeks, aktiivse sportliku päeva veetmiseks ning matkamiseks. Võid kindel olla, et jope ei vea sind kunagi alt!
ThermoBall Full Zip on valmistatud hingavast ja vetthülgavast materjalist, tänu millele saab aktiivset liikumist nautida ka väga niisketes oludes. Jope valmistamisel kasutatud tekstiili koostises on arvestatud põhimõtet, et veemolekuli läbimõõt on suurem kui veeauru oma, mis tähendab, et vesi ei saa jopest läbi, kuid inimkehast eralduv veeaur pääseb läbi membraankihi välja. Selleks on tekstiilis imepisikesed augud ehk poorid. Jope veekindluse suurendamiseks on materjali välispinnale lisatud spetsiaalne kiht, mis ei lase veel tekstiili sisse imbuda.
Hoiab sooja ka niisketes tingimustes.
Kaitseb vihma ja tuule eest ning sobib külmemas kliimas ideaalselt paksema jope alla isolatsioonikihiks.
Ülimalt kerge, kaalub ligi 350 grammi.
Väga lihtne hooldada.
Meestele mõeldud joped on ruudumustriga (valikus on 11 värvi), naiste joped aga tunneb ära rombimustri järgi. Tootevalikus on ka vestid ja kapuutsiga joped.
Lihtne kaasas kanda – jope pakkimiseks pole vaja teha muud, kui avada tasku lukk ning rullida jope sinna sisse.
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: erakogu
Liis Lass võistleb iseendaga