Uku Suviste valmistub Rotterdamis Eurovisiooni poolfinaaliks

Kahel viimasel aastal on Uku Suviste võitnud Eesti Laulu, tulnud teiseks 2019. aastal, korra varem diskvalifitseeritud. Lõpuks saab ta võimaluse astuda üles suurel Eurovisiooni laval. Kuidas on sujunud ettevalmistus ning mil moel laulja end heas vormis hoiab, sellest rääkisime enne Rotterdamis toimuvat poolfinaali.

Kuidas on sujunud ettevalmistus Eurovisiooniks?

Valmistumine algas tegelikult juba samal õhtul, kui lõppes Eesti Laulu finaal. Kohe tuli kiiresti esimesed tegevused paika panna. Järk-järgult on lavamanagerid Austriast ja Inglismaalt töötanud show elementide kallal. Kuni ärasõiduni tegin proove, sättisin liikumisi, hoidsin end vormis.

Kuidas kohapeal Rotterdamis asi välja näeb?

Mul endal puudub igasugune võrdlusmoment, sest ma pole Eurovisioonil kunagi osalenud. Rotterdamis viibin samuti esmakordselt. Teisel päeval pärast saabumist toimus juba esimene lavaproov. Iga delegatsioon on omas mullis, teistest isoleerituna. Rõõmustan selle üle, et meil on lubatud hommikul joosta ja päeval trenni teha. Minu jaoks on järjepidev treenimine oluline, see hoiab füüsise ja vaimu heas distsipliinis ja meelestatuses. Alguses oli hirm, et väljas ei lubata üldse liikuda. Kaks nädalat ei tahaks küll toas kinni istuda. Toitlustus toimub ettetellimisel tubades, sellist mõnusat restoranis istumist kahjuks ei ole. Lisaks lubatud hommikujooksule on programmis siiski ekskursioonid, loomulikult lavaproovid kuni võistluseni välja.

Kas publikut mingil määral saali lastakse?

Minule teadaolevalt lubatakse finaali jälgima 3500 inimest. Vastasel juhul oleks see nagu saatesalvestus. Eks ta muidugi on seda ka, aga kasvõi osaliselt rahvaga täidetud saal annab esinejatele hoopis teistsuguse energia.

Millised emotsioonid Sul üldse Eurovisiooniga seostuvad? Kas Sa näiteks “orkestriaega” mäletad?

Esimesed Eurovisiooni vaatamised jäid 90ndate keskpaika. Orkestriga esitusi ma eriti ei mäleta. Ma küll pooldaksin sellist üritust kus oleks live instrumendid ja iga esineja esitab oma noodid. Selle miinus on aga see, et kõik esitused kõlaksid liiga sarnaselt ning tänapäevase popmuusika sound’id jääksid paljuski kuulmata. Eks see tänane formaat – vokaalid otse, muusika fonolt, on kõige lihtsam ka korraldajatele. Lava on tänapäeval nii hästi täidetud igasuguse tulevärgi ja muude efektidega.

Kui raske oli Sul endal sel aastal jälle uus võidulaul luua?

Eks on harjutud neid laule viimasel ajal ikka looma. Üldkoha mõttes oli verstapost juba maas. Kui aus olla, siis ma ei mõelnudki eriti koha peale. Samuti ei vaaginud, kes on mu konkurendid, mitmendaks tulen. Liigne tähelepanu pööramine sellistele küsimustele võib hakata enda mõtteid ja keskendumist segama.

Kui suure tiimiga Rotterdamis olete?

Tiim on küllaltki väike. Koosneb inimestest, kes selle loo mõttes on stardist finišini kaasas olnud nii videos kui Eesti Laulul. Vahepealsetes protsessides on tiim muidugi suurem olnud, aga Rotterdami sõitsime lavatiimiga, kus on kokku kuus inimest. Nende hulgas mina ja taustalaulja Kaarel Orumägi. Eurovisioonil ootasid meid juba lavamanagerid Marvin ja Dan, kes koordineerivad kogu kohapealset tegevust. Lisaks minu tiimile on kohal Eesti Laulu delegatsioon, kelle koosseis on ka tavapärasest väiksem.

Kes teeb Eurovisioonil valiku Sinu lavariietuse osas?
 
Sel korral teen koostööd andeka stilisti Jörgen Terepsoniga, lähtudes sellest, et ennekõike pean ise selles riietuses end hästi tundma.

Kuidas Sa end vormis hoiad?

Viimase kümne aasta jooksul on sportlikusse poolde mahtunud palju aeroobset treeningut. Jooksmas käin elukoha lähedal Meriväljal, jõusaalis MyFitness klubis. Talviti tegelen lumelauasõiduga. Lisaks meeldivad mulle kõik reketimängud – tennis, sulgpall, squash. Need hoiavad heas liikumises. Jooksmine on vahest selline kõige kiirem treeningvorm, piisab igapäevasest poolest tunnist, et kõik lihasgrupid saaksid oma koormuse kätte. Jooksmised on minu jaoks nagu rännakud, nende ajal kuulan palju muusikat, vahel ka podcast’e. Ootan neid.

Kas Sul on ka toitumise osas omad rutiinid?

On ikka. Viimased kuud olen toitumisskaalal kuskil veganluse ja taimetoitluse vahepeal, mida on nõudnud elukorraldus. Selles ei ole midagi taotluslikku ega radikaalset, olen seda lihtsalt proovinud. Raske on ka head tagasisidet välja tuua, kuna olukord on hetkel nagu on, ma ei ole teinud ka nii raskeid treeninguid nagu varem. Toitumisele hakkasin rõhku panema mõned aastad tagasi, kui tegin endale väga põhjalikult selgeks, mis midagi muudab, mis tulemust annab. Sealtkaudu kujunesid välja mingid mustrid, mis on harjumuseks saanud ja hästi toimunud.

Kas une osas on Sul kindlad reeglid?

Olen hiline magamamineja. Seitse tundi on juba hästi, kaheksa tundi oleks veel parem. Minu unevajadus sõltub toitumisest. Raskete jõutreeningute ajal nõuab keha rohkem toitu ja siis on ka uni parem. Aeroobsete trennide ajal on uni millegipärast lühem.

Hea treeningu aluseks on ka kvaliteetne varustus, millist brändi eelistad?

Mulle on juba ammu meeldinud Nike, pea 30 aastat. Meil olid põhikoolis klassivendadega Nike tossud, mis oli tollal kõva teema, vanemad kuskilt välismaalt tõid. Lemmikuks on nad jäänud siiani. Praegu kannan Nike ketse igasuguse vabaajariietuse juures. Mõned nende vabaajakomplektid aastast 2010 on samuti senini lemmikud ja vahel kannan neid ka praegu.

Kindlasti jooksed ka Nike tossuga?

Minu jooksuotsad on tavaliselt 6-10 km pikkused ning asfaldil kasutan Nike Zoomi, mille uus mudel on erakordselt pehme ja vetruv.

Kellele Sa Eesti sportlastest kaasa elad?

Kindlasti elan alati kaasa Anett Kontaveitile. Meie perekond on tennisega seotud ja kunagi käisin ise ka mitu aastat trennis. Minu väike õde, kes enam polegi nii väike, õpib ja treenib Hispaanias, Nadali Akadeemias. Seega tennist jälgin pidevalt.

Tekst: Kärt Radik

Fotod: erakogu