Unistus Saksamaast

Möödunud aasta 2. detsembril tuli Eesti jalgpallisõprade õuele rõõmusõnum – lõpuks ometi kohtub meie jalgpalli esindusmeeskond läbi aegade edukaima jalgpalliriigi Saksamaaga.

Minnes vastu neljakordsele maailmameistrile ja kolmekordsele Euroopa meistrile oli liigagi optimistlik kodumeeskonnale punkte loota, kuid uudist kuuldes lõid vutifännide silmad ometigi särama. Mäletan oma aastatetaguseid jutuajamisi legendide Marek Lemsalu, Raio Piiroja ja Indrek Zelinskiga, kes juba omal ajal ootasid pikisilmi võimalust Saksamaaga piigid ristata. Praeguse satsi mehed said ajaloolise võimaluse, sest tänapäeva jalgpallis meie silmad kõnealuste meeskondade heitlust näinud pole – viimati kohtusid Eesti ja Saksamaa 1930ndatel.

Koondis on püha

Juunikuu ootus oli minu jaoks pikk. Teadmine, et saan koos Eesti jalkameeskonna ja ajakirjanikega Mainzi reisida, oli ühe Saksamaa jalgpalli austaja jaoks midagi erilist. Juba ainuüksi siit, kodumaalt Saksamaale suundunud ajakirjanike arv, mis ületas kahekümne piiri, räägib tohutust huvist sündmuse vastu. Meile on hästi teada sakslaste töösse suhtumine, pühendumine ning suur jalgpallikirg. Julgeksin isegi öelda, nad on heas mõttes jalgpallihaiged. Olles käinud Bremenis kohaliku meeskonna ja Ragnar Klavani toonase koduklubi Augsburgi mängu vaatamas, tean, milline on melu iga mängu ümber, terves linnas, enne ja pärast mängu ja muidugi mängu ajal. Jalgpall on kahtlemata väga suur osa sakslaste kultuurist ja seda mängitakse nakatava kirega. Mängule elatakse innukalt kaasa, perekonniti, sõprade, kolleegidega. Eriti püha on sakslaste jaoks rahvusmeeskond – Die Nationalelf – Die Mannschaft. Mitte ühegi klubi või noortemeeskonna võit rahvusvahelisel tasemel ei kaalu üle rahvuskoondise saavutusi.

Kohtumised staaridega

Rahvarohke melu kestis Mainzis mitu päeva. Eestlaste „staabiks“ oli raudteejaama lähistel asuv iiri stiilis pubi Besitos. Saksa fännid kogunesid oma meeskonna hotelli juures, minu kaelakaart aga võimaldas näha sealset pressikonverentsi esireast. Joachim Löwi abitreener Marcus Sorg ning Bayernis leiba teeniv staarründaja Serge Gnabry astusid ajakirjanike ette ega kahelnud oma meeskonna võiduvõimalustes. Siiski võis meeste sõnavõtus märgata austust vastaste suunal, mis on samuti väga saksalik ning kiidusõnu jagati eeskätt eestlaste tugeva kaitsemängu kohta. Eesti meeskonna mängudest tehtud analüüs oli põhjalik.

Hiljem hotelli fuajees ringi kolades märkasin seal ka mitmeid Saksamaa staarmängijaid. Kui Manuel Neuer napsati RTL’i kaamera ette, otsustasin ühe lemmikmängija Marco Reusiga juttu ajada. Tore, kui staaristaatuses mängumees ei pööra fänni tervituse peale häbelikkusest või ükskõiksusest pead ära, vaid suhtleb sõbralikult ning tunneb huvi, kustkohast vestluskaaslane pärit on ja mida põnevat Mainzis mängu eel teeb. Just sellest Reusiga põgusalt kõnelesime. Ka fototõestus sellest on mul nüüd olemas. Ütleme nii, et kohtumine Reusiga kompenseeris minu jaoks seekordse Toni Kroosi ja Joachim Löwi puudumise.

Äsja 30. aastaseks saanud Reus on muide üks Saksamaa tiimi liidritest ning vanematest mängumeestest. See annab selgelt märku Die Mannschafti noorenduskuurist. Soov uusi tulevikustaare jalgpallimurul ennast tõestamas näha tekitas omajagu põnevust ja ootusärevust veel juurdegi. Palju küsiti, kas Eesti saab “sauna” või jääb tulemus siiski veidi sõbralikum.

Mis Mainzis toimus?

Mängupäev sattus seekord teisipäevasele nädalapäevale, kuid sellest hoolimata võis 11. juunil näha Mainzi linnapildis tohutut sagimist ning tunda õhus pidulikku peomeeleolu. Koondise särkides fänne ja Saksamaa lipuvärve jagus igale poole, vanalinnas pakkus kohalik trummiansambel fännidele juba lõuna ajal korraliku show. Trummipõrina ja rahvasumina saatel lähenes ka kaua oodatud õhtu. Muide, soovitan alati staadioni juurde paar tundi varem kohale minna. Näiteks võõrustajameeskonna ametlik fänniklubi oli Opel Arena ümber püsti löönud erinevad atraktsioonid, maha peeti jalkavõistlused väikesel miniväljakul, soetada sai hulgaliselt fännikaupa ning söödavat-joodavat. Rahvuslippude värvides „Deutschland-Estland“ salli eest 15 eurot välja käia polnud ka minul üldse kahju.

Sakslased alles koguvad hoogu
 
Viidates taaskord oma uksi avavale kaelakaardile, kogesin staadioni siseruumides külalislahkust selle kõige ehedamas mõttes – kutsutud külalistele ning ajakirjanikele pakuti hõrgutavaid roogi, rikkalikku joogivalikut ning meelelahutust isegi vormelisimulaatoril.

Seintel rippusid Saksamaa mängijate särgid, fotomaterjal viis meid jalgpalliajalukku, värsked uudised ning mänguinfo vaheldus ekraanidel. Omaette elamus oli viibida samas ruumis mitmete legendide, näiteks Jürgen Klinsmanni ja Steffen Freundiga, rääkimata teistest avaliku elu tegelastest, kes Saksa telekanalites figureerivad. Ütleme nii, et korralduse poole pealt oleks meil palju malli võtta.

Samuti on jalgpallirahval palju õppida sellest, mis toimus 90 ja pluss minutit Opel Arena staadionimurul. Kas generatsioonide vahetus ei peaks mitte meeskonna jaoks üleminekuaeg olema? Jah, just nõnda Saksamaa koondislased oma mängujärgsetes intervjuudes ka ütlesid – nad alles koguvad hoogu. Tulemust saame näha juba aasta pärast, mil 12 Euroopa linnas selgitatakse 2020. aasta Euroopa meister. Teades, et vastasmeeskond mängis varuga ning mitmest lisaväravast päästis meid seekord kas kohtunik või väravasuul seisnud Selgei Lepmets, on sellele noorele Saksa meeskonnale raske väärilist vastast leida.

Uus mäng Saksamaaga oktoobris

Eestlasena tunnen siiski kurbust oodatud kaotuse üle, kuid vutifännina sain näha kaheksat väga ilusat väravat ning maailma absoluutset tippjalgpalli. Kindlasti võtavad meie mängijad Saksamaalt kaasa tohutult kogemusi ning taas on põhjust tribüünile kaasa elama minna septembris, kui valikturniiri mängud jätkuvad. Eesti koondise jaoks juba uute treenerite käe all.

Toni Kroos on loodetavasti rivis 13. oktoobril, mil Eesti võõrustab Saksamaad A. Le Coq Arenal.

Tekst ja fotod: Lauri Hermann