Sandra Raju on alati olnud seikleja hingega ning natuke püsimatu tüüp aga tundub, et just need omadused on Võrumaa neiu viinud põnevatesse situatsioonidesse ja riikidesse üle Maailma. Sandra viimane vallutus oli Ameerika ning tahtsime uurida, kuidas USA ja Eesti treeningmaastikud erinevad ning küsime Sandra arvamust – kumb siis on ikkagi parem?
Mida uut ja huvitavat sa treenerina USAs õppisid, mida sooviksid tulevikus oma treeningutel edasi anda?
Ma õppisin nii paljusid asju ja mitte ainult treenerina, vaid inimesena üldiselt. See oli minu jaoks täiesti teine keskkond, uued näod, uued reeglid, teistsugused stiilid – ajas alguses pea sassi ja fookuse paigast, aga tundub, et vist sain sellega korda. Samas tahan endale teha pika pai, et selle seikluse vastu võtsin ning end proovile panin. Ameerika ja Euroopa inimesed on üldiselt väga erinevad ning usun, et tänu sellele olen hoopis teine treener, kes ma siia tulles olin. Muretseda pole vaja – Sann on jätkuvalt Sann – kuigi nüüd vaatan oma treeningutele ja elule otsa hoopis teise pilguga kui varem. Minu moto selle ära oldud aja jooksul oli kindlasti: “It’s not hard, it’s challenging!” (toim: “See pole raske, see on väljakutsuv”).
Kas on midagi, mida tehakse USAs N+TC treeningutel teisiti võrreldes Eestiga?
Eks igal treeneril ole oma käekiri ning saan rõõmuga tõdeda, et USA Nike+ Training Club (N+TC) treeningud olid väga sarnased sellele, mida meie Eestis teeme. Olin kohati isegi natuke nukker, sest lootsin, et siia tulles saan eriti ägedaid uusi ideid, mida koju tagasi tuua, aga võta näpust! Eks N+TC trennide korraldusliku poole pealt tuleb mängu ka eelarve – Los Angelese ja NYC trennide ajal on iga kord kohal DJ, pakutakse erinevaid snäkke, juua, eripakkumisi, treeningud viiakse läbi väga vingetes asukohtades jne. See on ka arusaadav, sest nende eelarved on kordades suuremad kui meie pisikese Eesti omad. Samas, kui need kaks erinevas riigis toimuvat treeningut kõrvuti panna, siis saan uhkusega tõdeda, et tegelikult me ei jää neile oma kvaliteedi suhtes absoluutselt alla. Väiksed, aga visad, need eestlased!
Kas on sul mõni konkreetne treeningkogemus, mida saaksid võrrelda näiteks meie spordiklubide lipulaeva, MyFitnessiga?
Käisin New Yorki kesklinnas vaatamas, mida pakub üks kõrgema klassi spordiklubide kett, ehk siis klubi nimega Equinox. Üldkokkuvõttes – provokatiivne, stiilne ja mitte midagi sellist, millega MyFitness hakkama ei saaks (või poleks juba saanud). Equinoxi külastuse juures hämmastasid mind päris mitmed asjad – kappidel pole näiteks lukke ees, sest need inimesed, kes seal käivad, juba varastama ei hakka. Väidetavalt. Sa võid oma isikliku tabaluku kapi jaoks kaasa võtta, aga päris paljud kapid seisid niisama – asjad sees ja inimesed trennis. Ma polnud kindel võõraste newyorklaste usaldamises ja panin oma arvuti ning telefoni tabaluku taha kappi kinni – mingi rumal hirm, et kõik tahavad kindlasti mu aastaid ja trükikiirust tunda saanud arvuti ja higised sokid endaga koju kaasa võtta.
Kuidas klubi üldiselt välja nägi? Kas oli midagi sellist, mille peale suu lahti jäi?
Sisse astudes oli tunda, et tegemist pole tavalise fitnessklubiga, kus jõusaali vaip on testosteroonist ja higist läbi vettinud ning riietusruumis olevad föönid teevad nii kurja häält, et ei julge isegi lähedale minna, tööle panekust rääkimata. Riietusruumid olid viisakad – kõigile vajalikud rätikud (suured, väiksed, keskmised, kuivad, niisutatud, eukalüptiga niisutatud…), kreemid, pesuvahendid, vatitikud ja raseerimisvahendid (!) olid üles rivistatud ja kasutamisvalmiduses. Näokreem oli väga hea, tekkis soov minna ja veits kaasa pumbata, aga sel korral ei hakanud – ehk järgmine kord on vähem inimesi. Muidu viisakas, aga võiksin öelda, et meie MyFitness ei jää ka alla, meil lihtsalt pole seda tasuta kraami – eks see on nende minusuguste seebipumpajate pärast vist. Kummaline oli minu jaoks see, et vahetusjalanõusid väga ei kasutata – millega tuled, sellega treenid. Tundus, et jõusaalis tegutsesid inimesed pigem vabade raskustega ja treeningvahenditena kasutati ka treppe ning…üllatus-üllatus… külmikut, kust sai endale peale kätekõverduste tegemist niiske käteräti võtta… piparmündiga lõhnastatud. Lisaks sellele oli jõusaalis massöör, kes sind treeningu lõpus läbi mudis, kui selleks soovi võis tekkida. Klubi iseenesest oli sümpaatne, aga ma pean ütlema, et meie MyFitnessi slogan ”World Class Gym&Studios” on ikka täiega kümnesse – ei jäänud grammigi sellele uhkele kohale alla ja kui ma täiesti ausalt ütlen, siis kohati tegi lausa silmad ette. Kes pole käinud Viimsi klubis, siis soovitan minna – Eesti tase võrreldes USA keskmisega on lihtsalt imetlusväärne!
Mis treeningus sa seal käisid ning mis mulje see sulle jättis? Kuidas seda enda Nike+ Training Club tundidega võrdleksid?
Trenn oli Tabata – 45-20 sekundit tööd, 10 sekundit puhkust, igas raundis 4 harjutust, kordasime seda 4 korda ja seda 45 minutit järjest. Mul läks neljanda bloki ajal lugemine sassi, sest pilt tahtis eest ära hüpata – need harjutused olid lihtsalt väga rasked! Mina pole sellise asjaga harjunud, sest Nike+ Training Club treenerina rõhutan oma tundides alati – tehnika enne tempot! Noh, ütleme nii, et seal oli risti vastupidi – trenn algas kõrge põlvetõstejooksuga ja jätkus umbes 1 minut peale seda tähekesehüpetega. Ja ikka kohe täie rauaga! Mina oma treeningutes tavatreenijale sellist karnevali küll korraldada ei julge, ehk siis – minu arvates see tund pigem lõhkus kui tegi tugevamaks – samas terve saal hüppas kaasa.
Aga sina treenerina suutsid seda kõike kõrvalt vaadata? Kui see sinu jaoks keeruline oli, siis mida veel teised, nö tavainimesed, tunda võisid?
Ma trenni alguses püüdsin inimesi jälgida, aga mingi hetk lihtsalt enam ei suutnud – suurema osa puhul polnud korrektsest tehnikast halli haisugi ning treener ei parandanud ka. Samas ma saan aru, miks nad seal olid, sest treeneri isiksus oli väga tugev ning treening motiveeriv, lihtsalt tavainimese jaoks natuke liiga palju. Tundus, et saalis olevad treenijad võistlesid enda kõrval, ees ja taga oleva inimesega, et teha rohkem, suuremalt ja kiiremini – see oli nagu pisike trennisõda. N+TC puhul rõhutame alati, et kõigepealt sõdi oma enda sõjad ning siis vaata, kas suudad teistega võistelda. Sa ei tea iial, kes on võõras inimene sinu kõrval – võibolla teeb tema 6 korda nädalas trenni, sina alles alustasid ja sellisel juhul teid omavahel võrrelda pole ju võimalik. Hommikul voodist välja tulles andis tunda, et eelmisel päeval sai midagi hullu korda saadetud. Üldsiselt oli trenn väga tugeva koormusega ja peaks olema mõeldud VÄGA edasijõudnud treenijatele. Harjutuste progressioonidest ja regressioonidest polnud vist kordagi juttu, pigem oli see, et täie rauaga algusest lõpuni ja “mismõttessapuhkad”. Samas – võimalik, et ma lihtsalt ise olin nõrk ja ei pidanud vastu ja nüüd räägin siin justkui peale tiitlivõistlust, et “tuul oli ikka liiga kõva” ja “määre oli vale” ning “enesetunne polnud kiita – arvasin küll, et võiks paugutada aga no ei tulnud”. Võta siis näpust!
Mida sina selliste koormuste korral soovitaksid?
Arvan, et igapäevasportlaste puhul on mitmekülgne treening väga oluline – kombineeri erinevaid stiile, mis su keha proovile panevad ning talle iga natukese aja jooksul tuttavat liigutusmustrit erineva külje alt õpetavad. Eriti hea oleks, kui need liigutused oleksid inspireeritud sinu igapäevastest tegemistest ja toetaksid nende sooritamist. Minule meeldib oma saalitreeningutele jooksmist lisada – Nike Run Club (N+RC) on selle jaoks ideaalne.
Kuidas võiks kombineerida N+TC treeninguid N+RC treeningutega?
Kõigepealt oleks hea lihtsalt alustada ning kui sa pole pikka aega jooksmas käinud, siis mõistlik oleks pöörduda mõne N+RC treeneri/tempotegija poole, nemad oskavad kindlasti täpsemalt edasi juhendada. Kui ei tea, kust infot leida, siis mine Viru või Ülemiste keskuses asuvasse Nike kauplusesse ning küll nemad juba edasi aitavad!
Kas N+TC treeningutel on oodata ka midagi uut ja huvitavat?
Iga Nike+ Training Club treening on erinev ning põnevuse leiab igast tunnist, küll aga on mul Master Trainerina paar nippi varrukas, mille kavatsen välja tõmmata suviseks hooajaks. Enne seda soovitan aga tulla koos meiega treenima – sa ei tea iial, mis on sinu võimed, enne kui pole neid proovile pannud!
Kas ja kui palju USA inimesed omavahel trennis suhtlevad?
Kummaliselt on see väga erinev klubiti ja ka selle poolest, kus linnaosades/osariikides klubid asuvad. New Yorki kesklinna eliitklubid on üks asi, sama linna äärelinnas asuvad sarnase suunitlusega klubid hoopis teise energiaga – klubi nimi on sama, aga tunne hoopis teine. Üldiselt on nii, et inimesed on avatud ja suhtlemisaltid, eks edevus mängib ka oma osa ning paljudes rühmatrennides on inimestel välja kujunenud oma kindlad kohad, kus nad seisavad. Mina muidugi sellest ei teadnud ning marssisin kohe esimesse ritta, selleks, et ikka paremini näha mida treener ette näitab. Üksi oma nurgas posserdajaid väga näha pole ning kes ikka tunneb, et tahab oma võimeid näidata, see läheb kohe treeneri kõrvale. Minu jaoks selgus see aga alles trenni lõpus. Kui ma seda oleks teadnud, siis oleksin kohe heaga sinna keskelepoole jäänud.
Vaata ka Sandra blogi.
Millised on parimad trenniabilised?