Vennad Siimarid Ameerikat avastamas

Eesti meeste tennise viimaste aegade ühed edukaimad noormängijad on 19-aastased kaksikvennad Mattias ja Kristofer Siimar. Hiljuti haarasid noormehed kinni võimalusest minna karjääri jätkama ja haridust omandama Ameerika Ühendriikidesse Michigani ülikooli.

Mattiase ja Kristoferi tenniseteekond sai alguse juba 3,5 aasta vanusena. „Lähedane sugulane Markus Pops mängis heal tasemel tennist ning tema eeskujul pandigi meid trenni. Isa oli korvpallur, aga emale korvpall ei meeldi ja nii meist tennisistid said,“ sõnab Mattias.
Kristofer lisab: „Oleme ka ujunud ja jalgpallitrennis käinud, aga teisteks aladeks ei jäänud ühel hetkel tennise kõrvalt enam aega. Hobina meeldib meile väga jalgpalli mängida ja talvel naudime lumelauaga sõitmist. Meile meeldib sporti teha.“

Tennis pakub põnevust

Mattiase sõnul on nad tennises leidnud action’it täis spordiala, kus pidevalt midagi juhtub ja kus kunagi igav ei hakka. „Näiteks jalgrattasõit või suusatamine ei meeldi eriti just sellepärast, et 50 kilomeetrit peab tegema sama liigutust.“
Kaksikvend Kristofer toob välja ka treener Märt Kivirähki teened, kes suutis lastele trennid mänguliseks teha ja neile tennisepisiku sisse süstida.

Noorte hulgas edukad

Senise karjääri kõige mälestusväärsemateks mängudeks peavad vennad USA-s Floridas peetud maineka noorteturniiri Orange Bowl matše, kus Mattias jõudis 2014. aastal üksikmängus finaali ning koos mängiti finaalis ka paarismängus.
Veel toovad nad välja noorte olümpiafestivali 2013. aastast, kus paarismängus samuti finaali jõuti. Mattiasel on väga eredalt meeles ka senised matšid suure slämmi turniiridel juunioride hulgas.

Karjääri jätkuks USA-sse

Augusti lõpus tegid vennad elus suure muudatuse: nad pühkisid Eesti tolmu mõneks ajaks jalgadelt ning läksid USA-sse, et alustada õpinguid Michigani ülikoolis.

Esimesed kontaktid USA kolledžitega tekkisid kolm aastat tagasi just Orange Bowli turniiril. „Ülikoolitreenerid skautisid seal poisse ja meie vastu tunti suurt huvi. Sealt sündis otsus, et läheme ülikooli, sest kolledžitennis tundub nii suur ja lahe. Päris nii polnud, et istusime maha ja arutasime, kas minna ülikooli või üritada kohe profitennisesse pürgida. Otsus tuli ise sujuvalt,“ selgitab Mattias.

Andekad ka koolipingis

Vennad Siimarid on õppimisega väga hästi sina peal, kuna lõpetasid Tallinna Reaalkooli. Esialgu on neil Michiganis vaja läbida üldained ning siis saavad nad hakata endale eriala valima. Mattiase lemmikud on matemaatika ja füüsika ning Kristofer soovib õppida tööstusinseneriks, lisaks huvitab teda disain.
„Meie suur soov on USA-s ka korralikult õppida, sest tennisekarjäär saab umbes 35-aastaselt läbi. Kui sa maailmas kümne parima hulgast pole läbi käinud, siis tõenäoliselt tuleb pärast sportlasekarjääri lõppu tööle minna,“ kinnitab Mattias. Ülikooli valisid nad just selle teadmisega, et tegemist on akadeemiliselt väga tugeva õppeasutusega ning seal on tasemel spordiprogramm.

USA-s tihe võistlushooaeg

„Võistlused algasid juba 20. septembrist. Tennises on meil justkui kaks hooaega: jaanuarini mängime individuaalturniiridel ning seejärel toimuvad aprillini kolledžitiimide vahelised jõukatsumised,“ selgitab Kristofer süsteemi, mis neid USA-s ees ootab.
„Hooaja esimeses pooles saab vastavalt treeneri otsusele mängida kas ülikoolitennisistidele korraldatavatel võistlustel või ITF-i turniiridel. Tugevamad tegijad saavad sügishooajal pigem ITF-i karussellis kaasa lüüa,“ lisab Mattias.

Kolledžis „all in“

„Pärast ülikooli lõpetamist tahaksin umbes kolm aastat mängida, et aru saada, mis tasemel ma olen. 22-aastaselt võiksin maailma edetabelis olla 300.–400. kohal. Ja kui sealt edasi pürgida, siis unistus oleks päris tippu jõuda, vähemalt maailma 50 parema sekka,“ käib Mattias välja oma tulevikuplaanid.
Kristofer nõustub vennaga: „Ma lähen ja panen kolledžis nüüd täiega hagu ning vaatan, kuidas minema hakkab. Pärast ülikooli tuleb analüüsida, milline tase on. Kui läheb hästi, siis tuleb panna lõpuni välja ehk nii kaua, kui füüsiliselt jaksan.“

Kes on poiste lemmikmängijad?

Mattias: „Roger Federer ei loe, sest tema meeldib ju kõigile. Rafael Nadaliga on ilmselt sama lugu, aga mulle meeldib just tema kõige rohkem. Ta meenutab mulle mind ennast ning ma tahan mängida sarnase stiiliga ehk agressiivselt ja füüsiliselt, vastast eeskäelöökidega survestades.“

Kristofer: „Minu lemmik on Lucas Pouille. Ta on 23-aastane prantslane, kes kuulub maailma 20 parema hulka. Ta on platsil positiivne ja särtsakas ning tema mäng ja olek väljakul on mulle meeldima hakanud.“

Tekst ja fotod: Siim Semiskar