Oma esimesel Eesti-Läti liiga hooajal möödunud aastal üllatas uustulnuk Viimsi/Sportland kõiki, kui võitis poolfinaalis hilisemat Eesti meistrit Pärnu Sadamat ning jõudis finaali, kus tuli alla vanduda Riia VEF-i meeskonnale. Tänavu nii kõrget lendu küll ei tulnud, kuid positiivseid emotsioone kogunes kuhjaga.
Äsja lõppenud hooajal jõudis Viimsi/Sportland Eesti-Läti liigas veerandfinaali, kus anti kõva lahing hilisemale võitjale ja kogu hooaja valitsejale BC Prometey meeskonnale. Eesti meistriliigas võideldi ennast aga pronksimängudele, kus seeria viiendas mängus tuli Pärnu Sadamalt vastu võtta kaotus. Viimase mängu kaotamine ning pronksmedalitest ilmajäämine valmistas pettumust, kuid tervikuna võib teise meistriliiga hooajaga väga rahule jääda. Kaamos karikavõistluste teine koht ning Eesti meistriliiga neljas koht on väärt saavutused.
Viimasel mängul käis 1323 fänni!
Pronksiseeria viimase mängu publikunumbrid ületasid nii meeskonna kui fännklubi ootusi -1323! Atmosfäär saalis oli võimas ja pakkus unustamatuid emotsioone. „See ei olnud lihtsalt korvpallimäng, vaid midagi enamat,“ võtab saalis valitsenud õhkkonna kokku KK Viimsi juht Tanel Einaste. Ja kuigi viimase mängu tulemus ei olnud klubi jaoks soodne, võib tema sõnul hooajaga tervikuna ikkagi rahule jääda. „Eesti karika teine koht ning Eesti meistriliiga neljas koht on väärt saavutused. Lisaks võitsime hooaja jooksul kolme kõige suuremat ja rikkamat meeskonda: BC Prometeyt, Riia VEF-i ja BC Kalev Cramot. Seda kõike alles meie teisel hooajal. Kui esindusvõistkonna sportlikule poolele lisada ka kerkinud publikunumbrid, korvpallikooli rühmade täituvus ja huvi avalikel väljakutel mängimise vastu, ei saa kuidagi nuriseda. Korvpall on Viimsis populaarne,“ räägib Tanel. Ta kinnitab, et järgmisel hooajal on plaanis meistriliigas kindlasti jätkata. „Esmalt tuleb aga teha põhjalik analüüs ning kõikide toetajate ja partneritega maha istuda ja erinevad teemad läbi arutada.“
Publiku toetus oli suurepärane
Viimsi/Sportland peatreener Valdo Lips vaatab kogu hooajale tagasi analüüsiva pilguga. „Suurimaks probleemiks oli kindlasti ebastabiilsus. Kohati suutsime suurte vastu näidata väga head mängu. Samas oli ehk liiga palju mänge, kus me ei vedanud oma taset välja. Igal hooajal satub sisse mõni kehvem mäng, aga neid oli natuke liiga palju. Kogu tööprotsessiga jäin rahule. Treenerite tiimiga klappis hästi, paljud mängijad tegid arenguhüppe, publiku toetus oli lihtsalt suurepärane,” ütleb ta.
Suurimaks väljakutseks peab ta meeskonnasisese konkurentsi hoidmist treeningutel. „Meil on tiimis väga kogenud mängijaid, aga ka palju noori. Vanade kalade jaoks on teatud momentidel treeningutel etteantavad ülesanded liiga lihtsalt lahendatavad. Väljakutse on hoida kõiki konkurentsis. Teine väljakutse on pigem tavapärane ehk kuidas hoida treenerina treening- ja mängukoormust. Paljud meie noored esindusklubi mängijad saavad mängupraktikat ju rohkem esimeses liigas, aga peavad vajadusel ka meistriliigas platsile jooksma. Hooaja lõpus oli loomulikult kõige suuremaks proovikiviks mängida ilma Aleksander Oliver Hindita, kes oli võistkonnas kaitsemängus kõige olulisemaks lüliks. Sellest oli kahju, et ta vigastuse tõttu ei saanud kõige tähtsamates mängudes osaleda,” lausub peatreener.
Meeskonna sisekliima on väga hea
Kaptenina vedas Viimsi/Sportland tiimi Karl-Johan Lips, kes sõna otseses mõttes oligi mees, kes tassis paljud mängud võidusadamasse ning võitles igas mängus lõpuni. Võrreldes esimese hooajaga oli meeskonnas palju uustulnukaid ning pingil istusid ka mitmed KK Viimsi enda noored, keda pidi aitama meeskonda sulandada ning meeste mänguga kohaneda.
„Meeskonna keemia oli hea, eestlased hoiavad ikka kokku. Välismängijate pea sisse kohe ei näe, aga meie meeskonda sulandusid kõik hästi. Devin Harris ja Ronalds Zakis olid juba mullu tiimis. Malik Toppin värske jõuna elas ka kiiresti sisse. Lisaks mängijatele olen väga rahul organisatsiooni põhjaliku tööga mängijate värbamisel. Olles ise siinses liigas juba üheksa aastat mänginud, võin öelda, et meie meeskonna sisekliima on väga hea, seda ka sportlaste ning treenerite vahel. Kui midagi jääb mänguliselt kripeldama, siis ise lasime liiga palju ennast mõjutada kohtunike otsustel. Mõnikord tuleb lihtsalt leppida,“ kommenteerib Karl-Johan Lips, kes igati teenitult valiti ka 2022/2023 korvpalli meistriliiga All Star viisikusse.
Tulevikuplaanide kohta ütleb ta, et korvpall on valdkond, kus kõik võib minutitega muutuda ning suve alguses pole veel midagi konkreetselt paigas. „Lõpliku valiku tegemisel pean arvestama ka elukaaslase ja väikese lapsega, et nemad tunneksid ennast samuti hästi,” jätab kapten tuleviku osas otsad veel lahtiseks.
Kõik on võimalik
Viimsi/Sportland meeskonnast rääkides ei saa üle ega ümber fännidest, kes igale mängule meeletu energiaga kaasa elavad. Üks nendest on Sportland Viimsi kaupluse juhataja Kristel Villumson, kes käib kodumeeskonna mänge vaatamas koos abikaasa Siimu ning tütarde Nora ja Mirteliga. „Mõlemad Siimuga oleme kunagi korvpalliga väga sina peal olnud, sealt tuleb ka meie korvpallilembus ja see on nakatanud ka lapsi. See on midagi väga ägedat ja võimast, et kodukohas saab kaasa elada oma klubile nii suurtel ja tähtsatel võistlustel. See näitab noortele, et kui midagi väga tahta ja selle nimel vaeva näha ning tööd teha, on tegelikult kõik võimalik.“
Kristelile meeldib, et mängudel on õhkkond alati väga hea ja kõik elavad üheskoos kaasa. „Viimsi fänn on ikkagi kuues mees väljakul. Ükskõik, millise meeskonnaga võistelda tuleb, saalis on alati palju inimesi kaasa elamas. Valitseb soe ühtsustunne,“ kirjeldab ta.
Fännina sai Kristel möödunud hooaja jooksul emotsioone seinast seina. „Emotsioone oli kohe väga palju. Oli nii rõõmsaid emotsioone kui ka halbu. Oli hetki, kus lubasin, et ei vaata enam ühtegi mängu,“ muigab ta. „Kõige võimsamad on ikka võidud. Iga võit on eriline, aga veel erilisem on, kui saada jagu Eesti meistrist Kalev/Cramost või Eesti-Läti liiga meistrist Prometeyst. Siis näed, et tegelikult kõik ongi võimalik.“
Fänniklubi on toeks nii kodus kui võõrsil
Kui vaadata veel korra tagasi möödunud hooajale, siis huvitav fakt on see, et pronksiseerias oli Viimsil parema tabeliseisu tõttu koduväljaku eelis, kuid Viimsi/Sportland ega Pärnu Sadam ei suutnud kumbki kodus võita ühtegi mängu. KK Viimsi fänniklubi eestvedaja Nele Tammiksalu meenutab viimaste mängude emotsioone ning nendib, et pronksimängudel olnuks nagu needus peal. „Mõlemas saalis toetas kodupublik oma meeskonda palavalt, aga kumbki ei võitnud mitte ühtegi kodumängu. Neljandale mängule Pärnus oli klubi poolt buss organiseeritud ja kohale jõudes tervitasid meid kohalikud fännid, kellega meil on alati soojad suhted olnud. Soovisime teineteisele edu. Meie õnneks lõppes mäng viimsilaste võiduga ning kodutee oli väga emotsionaalne. Kõik mängijad andsid mõista, kui vajalikud me nende jaoks oleme,” lausub Nele. Ta leiab, et oma korvpallimeeskond on kogukonna jaoks väga tähtis. Mängudel käiakse kaasa elamas ning korvpalliga tegeletakse ise ka – paljude fännklubi liikmete lapsedki mängivad kossu KK Viimsis. „Viimsi/Sportland on Viimsi kogukonna jaoks väga tähtis. Mängijad näitavad noortele, kui oluline on liikumine ning et ühised eesmärgid liidavad inimesi. Korvpall on nagu elu – tuleb võidust rõõmu tunda, aga tuleb ka kaotada osata. Viimasel pronksiseeria mängul oli saalis 1323 inimest. Ma poleks isegi uskunud, et nii palju inimesi sinna mahub! Loodame, et hoolimata viimasest kaotusest kandub emotsioon ka uude hooaega, et kolmandal hooajal on fänne igal mängul saalis veel rohkem ning tullakse ka välismängudele rohkem kaasa.“
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Martti Vaidla / erakogu