Eesti jäähokikoondise ja HC Pantri väravavaht Villem-Henrik Koitmaa on otsustanud pärast pikka ja kirevat karjääri uisud varna riputada. Lisaks kodukamarale paljudes välisklubides mänginud puurilukk teeb oma viimase tantsu 26. aprillist–2. maini Tallinnas toimuval IHHF meeste jäähoki maailmameistrivõistluste I divisjoni B-grupi turniiril, kus eestlased lähevad medalit püüdma.
Jäähoki juurde jõudis pealinnas üles kasvanud Villem-Henrik Koitmaa (34) juba viieaastaselt ja seda täiesti juhuslikult. „Ühel heal päeval läks jalgratta rehv katki ja läksime koos emaga seda parandama. Jalgratta parandaja oli juhtumisi Enn Putnik, kes kutsus mind hokitrenni ja sealt sai mu hokimängija teekond alguse,“ meenutab ta.
Teadis kohe, et tahab väravavahiks
Villem-Henriku isa mängis noorena samuti jäähokit ning ka unistuste liiga NHL-i ülekanded olid nende peres au sees. „Mäletan, et veel enne, kui trennis hakkasin käima vaatas isa ühte Chicago mängu ja jäin seda jälgima. Mul on meeles, et väravavaht jäi mulle kohe silma! Samamoodi oli pärast esimest hokitrenni, kui vanemad poisid tulid jääle ja ma nägin kui äge varustus oli väravavahil. Läksin koju ja teatasin emale, et järgmises trennis tahan ma väravas olla,“ naerab Villem-Henrik.
Nii ruttu ta aga väravavahi positsioonile ei jõudnud. Läks viis pikka aastat väljakul enne, kui ta sai ihaldatud puuriluku varustuse selga tõmmata. „Läksin väravasse alles 11-aastaselt. See on tegelikult väga ebatavaline. Tänapäeval saavad juba 7-aastased väravavahi trenne. Esimesel treeningaastal oli meil rohkem fookuses uisukool ja seal ei olegi väravavahte. Sealt edasi olid vanema grupi poisid juba ees, kes mängisid väravas. Lõppakord oli see, et ütlesin emale, et kui ma nüüd väravasse ei saa, siis lõpetan ära, ei mängi rohkem.“
Nii ei jäänud vanematel muud üle, kui rääkida treeneriga ja kuna noor Villem-Henrik oli ka viimasele aastate jooksul selgeks teinud, et temast peab puurilukk saama, siis anti talle varustus ja saadeti väravasse. „Pärast esimest trenni ütlesin vanematele, et teil oli õigus, mitte kunagi enam! Siis ütles isa väga konkreetselt, et kuule sa oled viis aastat sellest rääkinud ja päris nii ei saa seda asja jätta, proovime ikka korra veel. Pärast teist korda väravas pole ma rohkem väljakule läinud,“ muigab mees.
Uus algus Londonis
Villem-Henriku sportlaskarjäär on olnud kõike muud kui traditsiooniline. Pärast aastaid kodukamaral ja Soomes erinevates klubides mängimist, otsustas toona Balti filmi- ja meediakoolis õppinud eestlane 2015. aastal siirduda Londonisse vahetusüliõpilaseks.
„Selleks hetkeks olin hokile natuke juba käega löönud. Mul oli endiselt soov mängida, aga kohalikud profiklubid Londoni ümbruses ei vastanud päringutele. Olin juba paar nädalat ülikooli harrastusmeeskonnaga jääl käinud ja siis tuli kõne Milton Keynesi võistkonnast. Nende väravavaht oli saanud vigastada ja nad kutsusid mind trenni. Läksin käed taskus kohale, tegin trenni ära ja õhtuks oli mul leping olemas,“ räägib Koitmaa. Tegemist ei olnud küll profilepinguga, kuid kõik kulud maksti kinni ja natuke taskuraha pealegi. Tudengile oli see stipendiumi kõrval hea lisa.
„Sealt sai alguse minu teine tulemine. Kui seda kõnet poleks tulnud, siis oleks minu karjäär lõppenud ülikooli harrastusmeeskonna eest jääl käimisega,“ leiab ta.
Pärast seda viis Koitmaa karjäär esmapilgul hoki mõistes täielikku perifeeriasse – Uus-Meremaale. Tema esitused olümpiamängude kvalifikatsiooniturniiril Budapestis olid silma jäänud ühele ungarlasest treenerile, kes teenis klubileiba Uus-Meremaal. „Ta võttis minuga ühendust ja küsis, mis ma suvel teen ja kas tahaksin sinna mängima minna. Kõlas nagu hea plaan, et saab suvel hokit mängida ja korralikult trenni teha.“
Värvikas karjäär välisklubides
Uus-Meremaa liiga elas Koitmaa sõnul imporditud mängijate najal ja võistkondade tase oli väga kõikuv. „Meeskonnas, kes selle liiga võitis, oli isegi kaks NHL-i kogemusega mängumeest. Samas jälle mõned ainult kohalikest koosnevad satsid olid tasemelt pigem tagasihoidlikud,“ toob ta näite.
Tänu ungarlasest treenerile avanes eestlasel seejärel võimalus liituda Ungari klubiga Dunaújvárosi Acélbikák, kus ta teenis leiba kaks hooaega. Kolmandal Ungari aastal esindas Koitmaa Schiller-Vasas klubi värve.
„Ungari Erste Liga on kahtlemata kõige kõrgema tasemega liiga, kus mänginud olen. Sealne professionaalsus on täiesti järgmine tase. Sa ei pea hokimängijana mitte millegi muu pärast muretsema. Kui mängid piisavalt hästi, siis elad oma palgaga niimoodi ära, et sul on karjääri lõpus midagi pangakontol ka. Tänu Ungari riiklikule toele on liiga niivõrd professionaalne ja klubide eelarved suured.“
Vähesed teavad, et pärast kolme aastat Ungaris kaitses Koitmaa ka Belgia-Hollandi kõrgeima liiga meeskonna Sharks Mechelen väravat, kust ta poole hooaja pealt siirdus aga Poola kõrgliigaklubisse HK Torun. Seal jäi tema karjäär aga lühikeseks, sest juba teisel mängul sai Koitmaa nii tõsiselt vigastada, et hooaeg tuli pooleli jätta. „Kuna mu esimene mäng oli nullimäng, siis võib öelda, et ma olen Poola liiga läbi aegade parim väravavaht,“ naljatleb mees tagantjärgi.
Sekeldused Singapuri tolliga ja seiklusjanu
Ühe eredaima momendina toob Villem-Henrik esile reisi Uus-Meremaale. Olles jõudnud vahemaandumiseks Singapuri lennujaama, kutsuti eestlane valjuhääldist kassasse, kus teisel pool telefonitoru oli üks härrasmees Uus-Meremaa tollist. „Ta uuris, kes ma olen, millega ma tegelen ja kuhu täpselt ma Uus-Meremaal minemas olen. Selgitasin talle rahulikult, et olen jäähokimängija ja olen minemas suveks mängima. Kuna otsus, et ma sinna üldse lähen, tuli viimasel hetkel, siis ei jõutud viisat korda ajada ja mulle tehti tavaline turistiviisa. Mõte oli kohapeal teha õige viisa, et saaksin seal ametlikult tööl olla,“ meenutab Koitmaa. Tolliametnik ei jäänud aga vastusega rahule ja asus uurima, kas eestlane hoki mängimise eest palka ka saab, millele Koitmaa vastas eitavalt. „Siis küsis ta juba konkreetselt, et kes teile lennupiletid ostis, me näeme, et seda on teinud klubi. Ma ei saanud sellele vastu vaielda ja nii tehtigi kiire otsus, et lennu peale mind ei lasta.“
Koitmaa ootas seejärel nädal aega Singapuris viisat, pärast mida teatati talle tollist, et puhkuste tõttu läheb asjaajamisega veel kümmekond päeva. Villem-Henrikul sai passimisest villand ja ta otsustas värskelt sõbraks saanud sakslastest seljakotiränduritega minna Malaisiasse. „Olime Kuala Lumpuris viis päeva, seejärel matkasime vihmametsades viis päeva. Lendasin siis Singapuri tagasi, et lõpuks oma viisa kätte saada, aga pikemalt põhjendamata öeldi, et viisat mulle ei anta. Helistasin uuesti saksa sõpradele, et uurida kuhu nad vahepeal jõudnud on. Nemad olid otsapidi juba Tais. Lendasin samuti sinna. Olin poolteist nädalat ringi reisinud ja parasjagu Phi Phi saarele jõudnud. Lülitasin ühes rannabaaris lõpuks telefoni WIFI sisse ja nägin, et olen meili saanud, kus teatati, et mulle on lõpuks väljastatud Uus-Meremaa viisa.“
Selgus, et Dunedin Thunderi meeskond Uus-Meremaal oli saatnud kohalikule ajalehele pressiteate, kus teatati, et nendega oleks tasuta liitunud Eesti koondise esiväravavaht, kes oleks andnud meie noortele trenne, olnud eeskujuks, jaganud teadmisi, aga nende tobedad seadused ei lubanud teda riiki. Artiklit juhtus lugema keegi tähtis ametnik, kes selle peale kiirelt vajalikke niite tõmbas ning eestlasele viisa välja ajas. Olgugi, et klubi oli vahepeal jõudnud teha kokkulepe uue mängijaga Kanadast, otsustasid nad anda võimaluse ikkagi Koitmaale. „Klubi poolt tuli lause: this story is too good to be true ja 48 tunni pärast olin juba Dunedinis kohal.“
Kodusel MM-il minnakse medalit püüdma
Pikalt Eesti koondise väravat kaitsnud Villem-Henrik loodab, et Eestil õnnestub kodusel MM-il taas medalile tulla. „See oleks kindlasti väga magus ja veidi nagu déjà-vu moment. 2018 võitsime Leedus MM-i pronksi ja aasta hiljem jäime kodusel MM-il medalist ilma. Eelmisel aastal oli MM jälle Leedus ja saime taas pronksi. Loodame nüüd ilusa punkti panna ja kodupubliku ees ka medalile tulla.“
Eesti kuulub samasse alagruppi Lõuna-Korea, Leedu, Hiina, Hispaania ja Horvaatiaga. Koitmaa hinnangul on leedukad ja koeralased kõige kõvemad pähklid, aga alahinnata ei saa ka Horvaatiat. „Nende kohalik profiklubi mängib Austria teist liigat, kus nad on kindlasti saanud tugevaid mänge. Hiinal on jällegi lõputu eelarve ja taustajõude sama palju kui mängijaid. Alahinnata ei saa siin grupis kedagi.“
Mängulises plaanis tuleb väravavahi sõnutsi enim rõhku panna tugevale kaitsemängule. „Kui vaadata tagasi 2018. aastale, kui võitsime pronksi, siis seal tõi meile selgelt edu kaitsemäng. Ründeliin – Rooba, Kombe, Burkov – kui nad kõik koondisesse tulevad, siis see kolmik on turniiril kõige tugevam. Kui hoiame kaitses kindlana ja suudame ka tugevad vastased panna eksima, siis ründajad teevad oma ära.“
Mängijakarjääri lõppakord
Villem-Henrik ei tee saladust, et eesolev kodune MM-turniir jääb tema mängijakarjääri viimaseks tantsuks. „Minu profikarjäär lõppeb paari nädala pärast Eesti koondise särgis. Ütlen ausalt, et tänu ühisele liigale lätlastega pikenes karjäär kahe hooaja võrra, sest lõunanaabritega koos mängimine tõstis koduse liiga taset. Siinkohal suur aitäh nendele, kes selle võimalikuks tegid!“
Jäähoki juurde jääb kogenud puurilukk edasi, nüüd aga hoopis treeneri rollis. „Omandasin viimase nelja aastaga Soomes Haaga-Helia ülikoolis treeneri kõrghariduse jäähoki fookusega õppekaval „Sports coaching and Management“, kus minu kaastudengiteks olid näiteks 2011. aasta maailmameistrid Janne Pesonen ja Topi Jaakola. Enamik, kes sel erialal koos minuga õppisid, olid endised kõrge tasemega profimängijad. Need vestlused väljaspool loenguid olid juba teist kõrgharidust väärt,“ naerab mees.
„Mul oli väga põnev ja värvikas karjäär ja ma olen äärmiselt tänulik kõikide kogemuste, seikluste ja suhete eest, mida jäähoki minu ellu tõi. Nüüd on minu ülesanne järgmisi Eesti koondise väravavahte treima hakata.“
Tekst: Virgo Agan
Fotod: Catherine Kõrtsmik
Ületades takistusi, ületad iseennast – Vägilase jooks paneb proovile nii keha kui vaimu