Nädalavahetusel lõppenud võrkpalli Euroopa meistrivõistlustel pidasid põnevaid matše 24 riigi meeskonnad. Esmakordselt toimusid mängud neljas riigis: Hollandis, Belgias, Prantsusmaal ja Sloveenias.
Turniiri debütandid olid Montenegro ja Põhja-Makedoonia ning tiitlikaitsjana asus võistlustulle Venemaa. Suurfavoriidiks oli ka valitsev maailmameister Poola. Finaali jõudsid aga Serbia ja Sloveenia, kus Serbia pani oma paremuse maksma geimidega 3:1. Kolmanda koha mängus jäi koduväljakul mänginud Prantsusmaa alla Poolale. Eesti koondis teatavasti alagrupist edasi ei pääsenud ning pidi leppima viie kaotusega. Palusime lõppenud turniirile anda oma hinnangu võrkpalli asjatundjal Karl Rinaldol ning Eesti koondise kaptenil Kert Toobalil.
KARL RINALDO: EESTILE SAI SAATUSLIKUKS NII VAIMNE KUI FÜÜSILINE POOL KOKKU
Karl, millise mulje turniir jättis?
Lõppenud EM kujunes võrkpallisõpradele tõeliseks maiuspalaks. Nii palju ootamatuid tulemusi. Väike Sloveenia pakkus vapustava elamuse, võites nii Bulgaariat, tiitlikaitsjat Venemaad kui ka valitsevat maailmameistrit Poolat. Enne play-off’i ei panustatud kindlasti Sloveenia peale, aga nende edu näitab veelkord, kui tähtis roll on võrkpallis emotsioonil ja kodupublikul, kelle ees saadi Ljubljanas mängida kuni poolfinaalini välja. Sloveenid realiseerisid oma võimed maksimaalselt.
Kuidas võtad kokku eestlaste esinemise EM-il?
Ootused olid kõigil kõrgemad. Ütlen ka pärast turniiri, et tasemelt on meie koht täna kindlasti kaheksandikfinaalis. Ühte kindlat altmineku põhjust pole, pigem sai saatuslikuks nii vaimne kui füüsiline pool kokku. Meie põhiründajad Robert Täht ja Renee Teppan polnud vigastuste tõttu füüsiliselt kindlasti sellises konditsioonis, nagu nad on olnud oma parimatel päevadel. Vaimselt ei olnud ka meeskond nii kindel kui varem, kapten Kert Toobal tõi tabavalt välja meie ebakindluse servil. Servist hakkab mäng peale ja kui seda pole, siis ongi mäng kerge kaduma. Geimilõppudes, mis meile edasipääsu maksma läksid, jäi vajaka nii liidri puudumisest kui ka õnnest.
Võta palun kokku poleemikat tekitanud Poola mäng, kus treener vahetas pärast teist geimi põhikoosseisu välja.
Arvan, et me ei oleks sealt punkti kätte saanud, sest Poola oli sel turniiril väga võimas, nagu ka hiljem nägime. Punktikaotuse äärel saanuks Poola panna mängu maailma parima võrkpalluri Wilfredo Loeni, kes oleks pallid kasvõi üle meie bloki maha löönud. Minu hinnangul andis see mäng hea emotsiooni nii põhi- kui ka varumängijatele, sest kõik kogesid, et on võimelised hästi mängima. Tagantjärele, mil teame järgmiste päevade tulemusi, võib muidugi targutama hakata, aga sel hetkel oli see ikkagi õige otsus, arvestades Teppani ja Tähe tervislikku seisu ning Toobali ja Rait Rikbergi vanust. Ma kahtlen, kas nad oleksid suutnud kolm mängu järjest hästi mängida. Mina sain treeneri otsusest aru.
Milline peaks meie järgmine treener olema?
Mina kuulun nende hulka, kes austasid väga Gheorghe Cretu talenti. Tulemused võinuksid olla paremad, eelkõige just viimase EM-i tõttu, aga tänu oma kontaktidele aitas ta väga palju meie mängijaid välismaale. Kui vaadata järgmist peatreenerit, siis mu süda on rahulik. Eesti koondis on tänapäeval juba võrkpalliturul selline valuuta, et meil on kindlasti võimalik leida väga kõrgel tasemel välismaine spetsialist. Meil on olemas põhikoosseisu jagu maailmatasemel võrkpallureid, kes pole oma potentsiaali tiitlivõistlustel veel lõpuni realiseerinud. Loodan, et Cretu käsi on uue treeneri leidmisel mängus. Eesti võrkpallikoondis koos fännidega on fenomen ning ma ei jõua kodust 2021. aasta turniiri ära oodata. Sellest tuleb suur spordipidu, mis on koondise ja alaliidu tänuavaldus poolehoidjatele.
KERT TOOBAL: TULEB MÕELDA, MIDA SAAKS TEISITI TEHA
Kert, palun võta turniir kokku.
Isiklikult arvan, et kui asjad lähevad hästi, siis treenerid tegid õige otsuse. Kui ei lähe hästi, siis sel teemal räägitakse pikka aega. Poola mäng oli natukene ikkagi selline, mis minu arvates andis vale signaali nii mängijatele kui ka pealtvaatajatele. Andis mängijatele info, et nad ongi päris head, et kõik võivad maailmameistri vastu mängida. Ja ka fännidele, et Eestis ongi nii palju häid mehi, et paneme kelle iganes sinna ja kõik võivad Poola vastu mängida. Päris nii see ikka pole. See ei peegeldanud olukorda ja andis vale impulsi. Meile oleks kokkuvõttes parem olnud, kui Poola oleks meid 3:0 võitnud ja oleksime teistsuguse häälestusega Montenegro vastu läinud.
Meil olid need mängijad, kes meil olid. Oli teada, et osad pole parima tervise juures, neid püüti hoida. Poolterved mängijad ise ootavad ka endalt võib-olla põhjendamatult palju. See energia, mis ettevalmistusse pandi, ei kajastunud tulemustes. Kui asjad hakkavad sellise intensiivse turniiri ajal kehvaks minema, siis on raske neid peatada.
Geimide lõpud läksid kõik ära. Miks nii?
Viimasel kahel aastal oleme just ise neid lõppe ära võtnud. Enesekindluse asi, usaldad kõrval olevat meest, üritad vähem ise teha. Tšehhi mängus tegi üks mees neil kaks geimilõppu ära. Me ei suutnud servi hoida, meil proovisid paljud, aga enamik eksisid. Kui üks serviviga on juba ees, tuleb hoolsamalt tegutseda, aga meie servimisel puudus mõte. Me oleme meeskond, kes võidab meeskonnana, meil pole meest, kes tooks 27 või 37 punkti. Kui ühel mehel serv ei õnnestu, ei juhtu midagi, aga kui juba 4-5 meest eksivad, on asjad väga halvasti.
Mida Eesti võiks sellelt finaalturniirilt positiivset kaasa võtta?
See oli selline aasta. Nüüd tuleb mõelda, mida saaks teisiti teha, mingit ühte suurt viga ei olnud. Mängijad peavad olema terved, siis on kõik võimalik.
Mainisid mõnes võistlusjärgses intervjuus, et sisekliima oli korrast ära.
Mõned mängijad ongi sellised vaiksed ja rahulikumad. Korraga oli võib-olla platsil liiga palju rahulikke või liiga palju närvilisi mehi. Nendel mängudel me ei leidnud tasakaalu. Kui asjad edenevad, pole probleemi. Seekord see peenike mäng ei õnnestunud.
Fännid toetasid teid viimse hetkeni.
Eelnevatel aastatel oleme fännidele ikka rohkem head meelt valmistanud. Fännide pilgu läbi viimane EM ei olnud kõige ilusam, aga viimast 5-6 aastat pole siiski unustatud. Hästi liigutav oli näha, et nad aitasid nii palju kui võimalik, olid meiega lõpuni. See pole tühja koha peale tekkinud tunne. Üks ebaõnnestunud suvi kedagi ilmselt minema ei aja. Mängijad peavad proovima seda sädet üleval hoida. Rotterdamis laeva peale minek ei olnud kerge. Oli ebamugav, tundsime vastutust, kuid tagasi hotelli sõites oli õhkkond palju vabam. Nii meie kui fännid saime sellest kohtumisest tuge.
Nüüd on oodata uut peatreenerit ja kodust finaalturniiri.
Cretu lahkumine polnud üllatus, eks ta tunnetas, et muudatust on vaja. Mängijaid me väga muuta ei saa. Noori võiks peale tulla ja sooviksin rohkem näha enese kehtestamist. EM-i korraldamine annab uuele treenerile töörahu, ei pea hakkama tõestama.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Gertrud Alatare/volley.ee ja CEV
Vlasiy Sinyavskiy: spordis on kõige tähtsam tahe