Ühel kenal päikeselisel päeval, kui mu vanem poiss diivanil mu lähedal istus ja mind jalaga togides end telekasse unustas, teatas ta valjul häälel, et tal on kindel soov ja tema soovib Choco-popsi. Ma tean, et need on kakaomaitselid hommikusöögi krõbinad, kuid rohkem sellest suur midagi ei tea. Mis mõttes sa sellist asja tahad, kui sa ei ole iialgi seda proovinudki. Ma isegi pole tõenäoliselt. Vähemasti mitte viimase kümne aasta jooksul. Kuid ei, tema tahab ja mingu ma nüüd poodi. Kuid kuna ma kohe püsti ei tõusnud, et väikese füüreri nõuet täitma tormata, siis jäi see kõrvale. Ma taipasin alles tund aega hiljem, kui taustal telerist kostuvat reklaami kuulsin, et tema soov ei olnud tema soov, vaid see oli talle pähe pandud. Ta oli lihtsalt mõned korrad reklaami näinud ja nüüd ta nõudis midagi, mille lõhna ega maitset ta pole kunagi tundnud.
Kui ma vaatan reklaame, siis suur osa neist reklaamib toitu ja eranditult toitu, kus nad peavad meid veenma, et see on maitsev ja hea. Söö seda jogurtit, siit saad seda, söö seda vorsti, siin pole seda jne. Ma ei mäleta, millal ma viimati kaalika reklaami kusagilt kuulsin. Ainuke, kes kaalikat reklaamib, on see tädike, kelle käest ma seda ostan. „Osta muidugi, kõik lapsed krõmpsutavad seda hea meelega!” Ükski mu lastest ei söö seda. Isegi tütar mitte ja tema sööb isegi pepukreemi, aga näe kaalikas ei kõlba.
Suurim väljakutse on viimasel ajal just see söömise pool, sest ma üritan ühildada, et ma sööksin seda, mida lapsedki ja need pirtsud ei söö pea midagi. Nad söövad kõike suhkruga ja kõike sellist, mida telekast reklaamitaks. Ainuke, kes eksperimenteerib toitudega väljaspool mugavustsooni on tütar, kuid see spargel, mis ta minu taldrikult eile näppas tuli läbinärituna mu taldrikusse tagasi. Kui keegi on spargli sööja, siis te teate, et spargel pole üldse odav aedvili. Pühkisin suurema sülje läbinäritud sparglilt maha ja krõmpsutasin edasi.
Ning ma olen just õhtusöökidega enda puhul eriti rahul, mis minu puhul alati kõige keerulisemad olnud on. Tegin otsuse, et kümme päeva järjest postitan ma enda pilte õhtusöögist ja see on hoidnud mind kenasti rajal ka neil õhtuil, kui ma mitte kui midagi teha ei viitsi. Ka siis ma sunnin end midagi tegema, kui ma jätan ühegi päeva vahele, pean ma kandma Tartu Koduta Loomade Varjupaigale iga puuduva päeva ees 20 eurot. Ja ma ei taha neile sentigi kanda. Mitte, et ma loomavihkaja oleks, vaid sellepärast, et ma tahan iseendast võitu saada.
Ja selliseid väikeseid eesmärke ma endale püstitada soovingi. Kui see 10 päeva läbi saab, kui ma enda tervislikke õhtusööke rahvale esitlen, tahan ma midagi uut ette võtta. Võiks olla samuti toiduga seotud, sest kogu kaalukaotus algab sealt. Ingliskeeles on väljend – You can’t out-train a bad diet! Ja ma olen sellega 100% nõus. Oluline on söök paika saada ja seepärast ma pean hakkama ka planeerima ja ettevalmistuma. Hetkel on see osa olnud mul ka kehvasti organiseeritud, ehk õhtul kell 18 ma ei teadnud, mida ma tunni pärast õhtusöögiks söön.
Kes ei ole mu FB lehe jälgija need ei tea, et ma sain Sportlandilt eriti ägeda üllatuse. Ma olen rääkinud varem, et minule meeldiv treening viis on sangpommidega, aga nendega oli mul endal üks mure- minu sangpommid vanad ja roostes ja toas nad mitte ainult ei määrinud, vaid lõhkusid ka põrandaid. Sportland kinkis mulle täiesti uue sangpommi, mis on välivoodriga ja minu jaoks elupäästja, sest iga kord kui ma sangpomm natukenegi kõvemini vastu parketti kolksatas, olin ma kohe põlvini maas ja uurisin põrandavigastust. Uue sangpommiga on miljon korda julgem ja turvalisem kodustel pindadel lihastele toonust anda. Lisaks sain ma uue lihaste rullija, sest vana on kaksikud pidevalt ära kaaperdanud.
Kui keegi veel tunneb, et vajab mingit tõuget, et ennast liigutama hakata, siis tule mu FB lehele ja kutsume üksteist välja aktiivsemat elu elama. See võib olla lihtslat toast välja saamine või mingi kindel treening. Mul on töö ja pere kõrvalt väga raske leida seda aega, et endale pühendada, kuid ma pean seda tegema. Uue korrani!
A Mida Henry teeb
Kevad on Air Maxide päralt!