Adeele ei kasuta jooksuradade vallutamiseks moodsaid rakendusi. Talle lihtsalt ei lähe nii väga korda enda jooksukiirus igal meetril, aeg kilomeetri kohta, pulsisagedus või muu näitaja. Ta läheb rajale mõttega saavutada mõni emotsionaalne eesmärk.
„Kilometraaž mind nii väga ei huvita, lähen jooksma tunde järgi. Näiteks valin mingi konkreetse järve, millele tahan tiiru peale teha. Ja siis pärast näiteks selgub, et ringi pealetegemiseks kulus 2,5 tundi,” selgitab Adeele oma jooksutavasid. „Tahan alati võtta mingi koha, paiga või objekti, mida vallutada.”
Ent Adeele pole sugugi lapsepõlvest peale end spordis kehtestada tahtnud. Vastupidi – näiteks põhikoolis oli ta pigem seda tüüpi, kes kehalise kasvatuse tundidest viilida tahtis. Mitte, et ta olnuks koolivastane, teda lihtsalt köitis helimaailm rohkem.
„Sportlikest tegevustest muidu pigem hoidusin, kuid keskkooli ajal avastasin ühtäkki enda jaoks jooksmise. Muusikafännina tundsin, et pole midagi ägedamat, kui minna loodusesse jooksma, klappidest lemmikmuusika mängimas,” räägib Adeele nüüd.
Endorfiinilaks trennist
Kuigi Adeele vaatab tippsportlastele alati alt üles ning ka jalgpalli Euroopa meistrivõistlustele kaasaelamine pole talle võõras, pole ta kunagi olnud liiga suur tugitoolisportlane. Spetsiaalselt televiisori ette pole ta end kunagi naelutanud ning mõne tiimi või sportlase kaotuse puhul pisaraid ei vala. Ent seda enam panustab ta enda füüsisesse.
„Sport on minu elus olulisel kohal. Lisaks tervisejooksule oleme nüüd elukaaslasega avastanud squash’i, mis on täiesti sõltuvusttekitav mäng. Tõeline küte, kuid igat minutit väärt,” kiidab Adeele. „Aga minu elus on olnud ka periood, kus käisin rohkem kui aasta aega järjest kolm-neli korda nädalas MyFitnessis. Eriliseks lemmikuks kujunes siis spinning, mis vajab hullumeelset võhma. Tegelikult vajangi treeningute juures eelkõige seda, et saaksin oma endorfiinide laksu kätte – trenni lõpus peab olema korralikult läbi.”
Eelistab käia jala
Sporditegemine tuleb Adeele sõnul kasuks ka põhitöös, näiteks poleks olematu võhmaga võimalik muusikalides või füüsilisemates teatritükkides algusest lõpuni väärikalt kaasa teha.
Kusjuures ka transpordivahendina eelistab ta kondiauru. Kui veel paar aastat tagasi rääkis ta avalikult, et tal kohe põhimõtteliselt pole autot, siis nüüdseks on neljarattaline küll olemas, aga kasutuses võimalikult harva.
„Kui tõesti muudmoodi ei saa, siis kasutan autot, aga õigupoolest pole ma rooli taha loodud. Olen kehv autojuht ja eelistan võimaluse korral alati rongi või bussi. Kodust Ugalasse käin sageli jala,” ütleb ta.
Sööb kvaliteetselt
Mitmes varasemas artiklis on Adeele kirglikult rääkinud oma tervislikust toidusedelist. Ei, ta pole läinud kaasa veganluse või mõne muu Eestis kanda kinnitava toitumishullusega, kuid sellest hoolimata jälgib ta hoolega, mida suhu pistab.
„Olen teinud endaga kokkuleppe: kui süüa, siis kvaliteetset toitu. Püüan palju ise süüa teha ja tegelikult olen üldse suur toidukultuuri fanatt – mulle meeldib, kui roogi valmistatakse ehedast toorainest,” räägib Adeele. „Naudin ka restoranides käimist. Viimane toiduelamus pärineb Kaberneeme restoranist ÖKO. Sealne kala ja veis olid lausa vapustavad. Koduse Viljandi lähedalt on suurepärane paik Roheline Kohvik, mille menüü on väga rikkalik ja tervislik. Lisaks teevad nad kohe päris kindlasti Eesti parimat kohvi.”
Hakakem elama!
Adeele tunnistab aga, et toitumise osas on tal olnud märksa helgemaid perioode. Näiteks vahepeal oli ta täiesti prii suhkrust ja e-ainetest, kuid kiire elutempo tõttu tuleb patustamisi ette. „Kahjuks ei saa ma päris ilma söömata ja kahjuks pole minu teha, et enamikus bensiinijaamades normaalset süüa ei pakuta,” nendib ta.
Hoolimata noorest east on Adeele elus palju näinud ja rännanud. Ta sündis Saaremaal, kolis vanaisa terviseprobleemide tõttu üsna varakult terve perega merekliimaga saarelt sisemaale Tõrvasse, käis ülikoolis Tartus ning elab nüüd Viljandis. Mõistagi tuleb ette ka pealinnas käimist. Ent ta on oma elus näinud ka erinevaid emotsionaalseid perioode, millest ta õppis ise ning millest soovitaks teistelgi õppida.
„Terves kehas terve vaim on ilus ütlus, aga millegipärast näen ma liiga palju inimesi, kellel on väga terves kehas väga haige vaim. Moes on olla hõivatud ja sebida mitmel rindel, kuid nii on läbipõlemiskrahh kerge tulema. Olen seda ise kogenud ja see oli väga valus löök,” meenutab ta. „Seega: kõigil peab olema nahaalne võime öelda lihtsalt „ei”. Hakakem elama!”
Tekst: Oliver Lomp
Fotod: Jake Farra
Alpide südames sündinud perefirma Salomon