„Pole vahet, mis riigis sa elad, mis matkarajal matkad või mis mägesid ronid – maailma kõige kõrgem mägi Mount Everest jõuab iga tõsise alpinisti unistuste nimekirja varem või hiljem,“ tõdeb 2023. aasta aprillis kahekuuliseks ekspeditsiooniks valmistuv Kunnar Karu mõtlikult.
Eesti alpinisti plaan Himaalaja mäestiku kõrgeimasse tippu jõuda on tõsisemalt küpsenud varsti juba pea kümme aastat. „Aastal 2013 või 2014 plaane tehes tabasin end mõttelt, et väga äge oleks oma sajandat tippu Mount Everestil tähistada. Olin selleks ajaks roninud umbes 50 tippu,“ meenutab matkaja.
Pidas plaani nii peas kui paberil
„Tegime tol hetkel Nipernaadi matkaklubi kolme aasta kalenderplaani, mis nägi ette üha kõrgemate mägede vallutamist. Sisuliselt kasvatasime kõrguseid umbes 1000 m kaupa ehk esmalt oli plaan ronida Alpide kõrgeimasse tippu Mont Blanc (4810 m), sealt edasi võtta Nepaalis ette mõni üle 5000 m tipp ja sealt põrutada Lõuna-Ameerikasse 6000 m kõrguseid vallutama. Mount Everest pidi juhtuma 2015. aastal, aga õnneks ei olnud mul selleks kõigeks sel hetkel lihtsalt raha ega ka tahtmist,“ räägib matkaja.
„Sajas tipp tuli hoopis Tenerifel Teide mäel ning olen selle eest tagantjärele isegi väga tänulik, kuna 2015. aasta 25. aprillil tabas Nepaali maavärin ning Everesti baaslaager jäi laviini teele ette. Seal oleks võinud üsna kehvasti minna,” sõnab Karu.
Valitsus karmistas reegleid
Tegemist oli pöördelise hetkega, mil ka Nepaali võimud otsustasid Mount Everesti vallutajate eelneva kogemuste pagasiga lähemalt tutvuda. „Enne suuremaid tragöödiaid oli sul vaja vaid 30 000 – 60 000 eurot ning matkafirmat, mille vedajad on su nõus kaasa võtma. Uuendusena kehtestati nõue, et pead olema roninud vähemalt 5000 m mäe tippu, kuigi näiteks ainuüksi Lõuna-Ameerikas on võimalik minimaalne programm täita umbes nädalaga ehk minu arvates võiks see oskuste mõistes riiklikult nõutav asi oluliselt tõsisem olla,“ leiab alpinist.
Maailma katusele jõudmine on kulukas
Mount Everesti ekspeditsioon algab 6. aprillil, kestab kaks kuud ja raha tuleb selleks välja käia vahemikus 50 000 – 100 000 eurot. „Nepaali riigile tuleb mäe loa eest tasuda 10 000 eurot,“ ütleb Karu. „Ülitugevad ronijad, kes selle muu programmiga ei suhestu, nemad võiksid minimaalselt hakkama saada umbes kuni 30 000 euroga,“ arvutab matkaja.
„Mina liitun Nepaalis tegutseva ameeriklaste matkafirma ekspeditsiooniga, mida veab legendaarne mägironija Daniel Lee Mazur. Esiteks olen nendega juba varasemast tuttav, kolmel korral roninud ning suuremas plaanis meeldib mulle selle ettevõtte üldine mägedes käimise filosoofia. Baaslaagritesse matkatakse omal käel, saatjateks šerpad ja jakid. Ühe kümnepealise matkaseltskonna kohta tuleb kokku veel kuni 40 inimest, kelle eest on meil vaja tasuda nii kindlustus, toit kui nende igapäevane teenistus. Kaks kuud on üsna pikk aeg ja nii see eelarve paisub.“
Esimesed kolmkümmend matkapäeva kulub seltskonnal mäe alla jõudmiseks ja oludega harjumiseks. „Tipu vallutamiseks on planeeritud umbes kolm nädalat. Ronimiseks peab tekkima sobiv ilmaaken ehk lund ei tohi liiga palju juurde sadada, tuul ei tohi liiga kõvasti puhuda ning temperatuur ei tohiks olla kohutavalt miinuses. Selge taeva ja tuulise ilmaga võib tuulekülma näidata isegi kuni -70 kraadi ning sel juhul pole sinna mitte kellelgi asja. Lõpuks on vaja üksjagu õnne ja soodsaid olusid,“ ütleb Karu.
Mägironimine kui üritusturundus
„Eksklusiivsemaid elamuslikke pakette pakkuvad ettevõtted lennutavad matkajate varustuse baaslaagrisse helikopteriga. Kes ei taha matkata, võib lennuga ühineda. Laagris on inimestel kõik mugavused olemas, heast toidust kuni suurte telekateni välja. „Turistid“, kes tahavad teha kiirtõuse, ei tee aklimatiseerumiseks ühtegi lisaliigutust. Õigel hetkel on nende jaoks hapnikuballoonid valla ja siis tuleb ainult ronida. Iga samm jäädvustatakse droonidega videokaardile. Minu nägemus, isegi kui ma saaksin seda paketti lubada, on sellest kõigest ikka kardinaalselt erinev,“ jääb Kunnar tagasihoidlikuks.
Eelarve on varsti koos
Mount Everesti ekspeditsiooniga saab ta liituda tänu headele toetajatele. „Sportland ja The North Face, veebitreeninguid pakkuv FitQ Studio, kütusefirma Terminal Oil ning Kultuuripealinn Tartu 2024 on partnerid, kelle väärtused ja nägemus eesmärkide seadmisest, eneseületusest ja inimvõimete piiride kompamisest ühtivad ühe pöörase tartlase omadega ning just nemad ma endaga maailma katusele kaasa võtangi,“ avaldab ta.
„Olen kõigile väga tänulik, sest sellised asjad saavad juhtuda vaid heade sõprade toel. Kui leidub veel minuga sarnases suunas mõtlev ettevõtja, siis täielikust õnnest on veel üks partner puudu,“ innustab Kunnar julgelt temaga ühendust võtma.
Valmistub neljas jaos
Kevadiseks väljakutseks valmistumiseks on ta koostanud täpse plaani. „Sisuliselt koosneb minu kava neljast osast, millest esimene oli Nepaalis oktoobris läbitud Manaslu matk, mis tõi kaasa väga palju ootamatusi ning päädis tõsise õppetunniga. Novembris viin Nipernaadi matkagrupi Tšiilisse, kus on plaan tõusta maailma kõrguselt teise aktiivvulkaani Llullaillaco (6760 m) tippu ning lisaks ronida veel kuue vähemalt 5000 meetrise vulkaani tippu. Kolmas ja neljas osa näeb ette treeninguid nii Eestis, Alpides kui Põhjamaades, kuhu satun tänu oma tööle Ski Classics suusamaratone korraldades.“
„Eestimaa talves võtan ette ka paar ekstreemsemat matka, mille eesmärk on külmas ja pimedas pikalt kõndides vaimu treenida. Pean olema valmis päris ekspeditsiooniks, kus sa kõnnid tunde ja päevi järjest, magad vähe, sööd vähe ja kogu aeg on pime ja külm ehk lõbu saab otsa ning läheb kannatamiseks.“
Aeg Mount Everestile minekuks on küps
Kevadeks on Kunnar Karu kontol pea 430 tipu jagu kogemust. „Pagas on üsna erinev sellest, kus ma olin aastal 2015. Mägede osas ei ole mul pingerida ega suuri või veel suuremaid unistusi. Paljud on uurinud, et kui see eesmärk täidetud saab, siis kas järgmiseks on K2 või ongi kõik? Ütlen ausalt, et lähenen matkamisele ning ronimisele pigem mitmekesisuse vaatenurgast. Mulle meeldib käia nii looduses, džunglis, soojades oludes, külmas, karmimates oludes, kohata uusi inimesi ning matkata oma parimate sõpradega. Mount Everest on kahtlemata eriline mägi, raskem kui nii mõnigi teine, aga usun, et olen selleks valmis ja ekspeditsiooni õnnestumiseks enda poolt kõik teinud. See võiks anda ka kodustele ja pöidlahoidjatele kindluse ja hingerahu.“
Tekst: Marta Vasarik
Avafoto: Shutterstock / Fotod: Erakogu
STEBBY Eesti Ööjooks - Narva Talv 2022 paneb hooajale ilusa punkti