2011. aasta 8. aprillil toimus üks jalgpallimatš, mida ka parema tahtmise juures ei suudaks meenutada isegi kõige kõvem Eesti mälumängur: Sportland Arenal peetud Eesti tugevuselt kolmanda divisioni matšis alistas Tallinna JK Piraaja siis 1:0 Trummi SK.
Kahe inimese jaoks oli see jalgpallimatš aga elus tähenduslik. Just sel päeval kohtusid esimest korda Anni Pohlak ja Tomi Rahula, kes mõlemad olid selles matšis abikohtuniku rollis. Juba kuue päeva pärast sattusid nad taas ühele matšile ja nii nad suhtlema jäidki. Üsna pea leidsid noored, et nad on teineteisele justkui loodud – juba aasta hiljem novembris nad kihlusid ja 2013. aasta 24. juunil abiellusid.
Nüüd ei ole harvad juhused, kui mõne Eesti jalgpallimatši protokollides näeb kohtunikele mõeldud real kahte Rahulat. Tõsi, Tomit pigem peakohtuniku, Annit abikohtuniku rollis. Sellise jaotusega on mõlemad igati päri. „Ma arvan, et meil on iseloomud sellised. Mina ei tunne end joonel nii hästi ja Anni eelistab platsil vähem vilistamas käia. Väljakukohtunikul peab nahk paksem olema,” arvas Tomi.
„Minu üks hobi nii väljakul kui ka eraelus on inimeste toetamine, nii et sobin vist abikohtunikuks nagu valatult. Tomi on jälle loomult autoriteet ja oskab vastutust võtta, nii et tema on suurepärane väljakukohtuniku tüüp. Mulle on alati tundunud, et väljakul vilistada on gramm raskem ning Tomil tuleb see hästi välja,” sekundeeris Anni.
Anni tee jalgpallini on igati loogiline. Kui sinu isa on taasiseseisvunud Eesti jalgpalli isa Aivar Pohlak ning perekond läbi-lõhki jalgpalli armastav, pole maailma populaarsemast mängust ilmselt pääsu. Aga ka Tomiga on jalgpall hobina kogu aeg kaasas käinud ning kuuldavasti nägi ta juba ammu ette, et temast saab tulevikus õigusemõistja.
„Olin juba kümneid aastaid tagasi sõbrale öelnud, et hakkan kunagi kohtunikuks. Omal ajal madalamates liigades mängides ei saanud ma kunagi aru, miks nii paljud mängijad kohtunikega vaidlevad. Tahtsin teada saada, kas suudan sellega kuidagi ise edukalt hakkama saada,” selgitas Tomi.
Kohtunikutööd võtavad mõlemad äärmiselt tõsiselt. Kuna ainult vilistamisega ennast piisavalt vormis ei hoia, teevad mõlemad kõvasti lisatrenni. Hooajaks ettevalmistav treeningkava on kahe kuu pikkune ja trenni peab tegema vähemalt üle päeva. Nädalas on neil paar puhkepäeva ja kui mänge pole, siis on ülejäänud trennid. Anni jaoks on kohtunikuks olemine teisejärguliste asjade ees põhitöö, kuid Tomi peab end jagama võrdselt bändide, telesaadete, Tallinna Poistekoori ja Eesti Jalgpalli Liidu projektijuhi ameti vahel. Kust see jaks tuleb, jääb tavamõistusele arusaamatuks.
„Mul on piisavalt kiire auto,” naeris Tomi, kuid lisas siis filosoofilisemalt. „Kodu on vundament ja ülejäänu ehitad sa sinna peale. Tugeva vundamendiga ehitad pilvelõhkujaid ning hea tervise ja tahtmise juures käid kõik korrused läbi. Eks mulle meeldib end proovile panna ja tõestada iseendale, et ma saan kõigega hakkama. Noor inimene, mida sa ikka teed. Ostsime naisega ükspäev 35 lotopiletit ja me ei võitnud isegi ühte eurot – järelikult peab siis ikkagi tööd tegema.”
Meeskohtunikud on jalgpalliajaloo algusest peale olnud tavapärane nähtus. Õigupoolest on mõned vilemehed oma töös nii head või nende karakter nii tugev olnud, et mõni on saanud mängijatest legendaarsemakski. Naiskohtunikud on suurde mängu ehk meestevuti tipptasemele tulnud alles viimase kümne aasta jooksul. Mis aga paneb õrnemat sugu testosteroonimägesid ohjama?
„Minu arvates on see väga heaks enesearengu platvormiks. Sa õpid keskenduma, vastutust võtma, kontrollima reaktsioone ja aru saama emotsionaalsetest inimestest.“
Anni
„Minu arvates on see väga heaks enesearengu platvormiks. Sa õpid keskenduma, vastutust võtma, kontrollima reaktsioone ja aru saama emotsionaalsetest inimestest,” loetles Anni põhjusi. „Mina isiklikult olen väga õrnake olnud ning harjunud nii-öelda taustal tegutsema. Oskus pinnapealseid ja mitte olulisi asju ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta on ka igapäevaelus väga tähtis. See pole niivõrd raske ala füüsiliselt, et naised ei võiks seda hästi teha. Lisaks ei ole midagi mõnusamat kui trenn ja hobi omavahel ühendada.”
Nagu jalgpallurite tehnilised oskused, on meeletult arenenud ka reeglistik. Üsna lühikese aja jooksul on kasutusele võetud näiteks raadioside, väravajoonetehnoloogia ja lisakohtunikud. Neist viimaste puhul sai siinkirjutaja Tomilt kohe peapesu, kuna kasutas rahvasuus levivat „reisisaatja” terminit.
Kuigi jalgpall areneb, tuleb kohtunikega vesteldes alati küsida, mis võiks mängu juures paremini olla „Minu meelest on jalgpall suhteliselt täiuslik mäng,” ütles Tomi alustuseks, kuid tõi siis mõningad nüansid siiski välja. „Olen seda ka Annile korduvalt öelnud, et karikamängudes võiks vajaduse korral pärast normaalaega kohe penaltite löömiseks minna. Ka sarnaselt Bundesligaga võiks vahetusmängijatel lubada mängu ajal soojendust teha rohkem kui 3 mängijal ühest võistkonnast, mitte ainult kolmel nagu Eestis.”
Anni meelest võiks nii mängijaile kui ka pealtvaatajaile teha selgemaks suluseisu reegli, kus jääb vaid tõlgendada, kas ründaja läks palli peale või mitte. See tekitab tema meelest paljudes segadust. Kuid nii nagu Tomigi arvab ta, et jalgpallireeglid on peaaegu perfektsed ning liiga olulisi muudatusi ta ei poolda. „Tähtis, et kohtunikke poleks lõpuks sama palju kui mehi platsil, neid tuuakse viimasel ajal nii palju juurde,” naeris Anni. „Väiksed eksimused nii mängijate, treenerite kui ka kohtunike puhul on inimlikud. Seepärast ei toeta ma ka korduste lubamist – inimlik faktor peab alles jääma.”
Eksimusi tuleb õigusemõistja töös ikka ette ning kui vaja Rahulad ka parandavad teineteist, kuigi tõsi, liiga palju selleks vajadust pole. Aastate jooksul on aga kogunenud ka humoorikaid seiku, mida tagantjärele muigega meenutada. Kõige eredaim on ehk tutvumisaastal üht mängu koos vilistades, kui Anni oli tulevase abikaasa nimega raskustes.
„Täiesti ausalt, esimesel aastal Tomiga mänge tehes juhtus selline aps, et mul ei tulnud vajalikul hetkel Tomi nimi meelde. Pidin talle ülevalolevast suluseisu lipust suuliselt märku andma – seda tehakse vahel, kui kohtunik ei märka lippu õigel hetkel – ja hõikasin talle peale veidikest ebalemist „kohtunik… kohtunik…ee… Tomi,”” meenutas Anni.
Kuigi ka vabal ajal käiakse võimaluse korral koos nii Eestis kui välismaal vutimatše vaatamas, ei keerle Rahulate elu ainult jalgpalli ümber. Kodus kerkivad esile ka täiesti teised teemad. Kuna Anni on keskmisest musikaalsem, tehakse ka kodus väikseid laulusette. Kuigi ka Anni on nooruses klaverit õppinud, usaldatakse klahvid siiski suurmeistri näppudele – Tomi mängib, mõlemad laulavad.
Perekondlikel kokkutulekuil, kui seltskonnas Aivar Pohlak ise, leitakse vutijuttude kõrval ühiseid teemasid ka muusikast, kirjandusest või poliitikast. Rahulate koduelu Tallinna kesklinnas on sama idülliline nagu seltskonnaajakirjanduse vahendusel kõrvaltvaatajaile tundunud. Mõlemad on rahuliku loomuga ja suuri vaidlusi ei esine – isegi tippjalgpallis on Anni oma kunagise lemmiku Itaalia Tomi ärarääkimisoskuse tõttu Saksamaa vastu vahetanud.
Kuid neil oli omavahel üks kihlvedu. Nimelt panustati sellele, kumb jõuab esimesena kohtunikutöös FIFA litsentsini. „Võitja kirjutab teisele muusikapala ning too peab selle sisse laulma ning raadiosse saatma. Võitja on meil teada (Anni sai mullu FIFA litsentsi – toim) ning tegelikult peaks selle laulu käsile võtma,” lubas Anni. Selle lubaduse täitumist hakkavad pikisilmi ootama nüüd ka selle artikli lugejad.
Jääme ootama!
Tekst Oliver Lomp, fotod erakogu
Kaksikvennad pürgimas tipptennisesse