„Disc golf’i on võimalik mängida aasta ringi. Kui enamasti on põhiline hooaeg suvel, siis tegelikult saab disc golf’i mängida hilisõhtul helkivate LED-lampide valguses ka sügisel ja talvel lumes mütates. Kui on vilets suusatalv, siis on võrratu disc golf’i-talv,” muigab Sportland Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuse teenuste juht Marilin Pehka ja lisab, et Kõrvemaale disc golf’i mängima tulla võib igal ajal ka suusailmaga, sest disc golf’i-rajad on siin suusaradadest eraldatud. „Prodigy Kõrvemaa 18 korviga disc golf’i-talverada on suusaradadest täiesti eraldi,” toob ta välja.
Uus vinge rada
Prodigy Kõrvemaa disc golf’i-rada valmis sel suvel Sportland Eesti ning Prodigy Disc Balticu koostöös. „Eesmärk oli luua rada, mis sobiks aasta ringi nii igapäevamängudeks kui ka tipptasemel võistluste korraldamiseks ning sellega on suurepäraselt hakkama saadud,” ütleb üks Eesti parimaid disc golf’i-mängijaid Martin Rotmeister. „Rada kulgeb läbi kauni Kõrvemaa metsa, pakkudes Eestile omast loodusilu ning keerukaid visketrajektoore. Rajal leidub ilusat parkmetsa, kitsaid metsatunneleid, lagedaid aasu ning sujuvaid kõrgustevahesid ehk kõike, mida ühelt healt rajalt oodata,” kinnitab Rotmeister ja lisab, et ring sellel rajal ei ole tuim kettaloopimine, vaid nõuab tänu mitmekesisusele visete sooritamisel mängijalt keskendumist ja hoolikalt läbi mõeldud otsuseid. „Rada paneb proovile ka kõige osavamad, sest mängu tuleb panna kogu viskearsenal.”
Koostöös sündinud
„Prodigy Kõrvemaa disc golf’i-rada on Eesti esimene ja seni ainuke rada, kus on kasutusel Ameerika disc golf’i-varustuse tootja Prodigy Disc rajakomponendid, mis teevad sellest tõelise võistlusraja,” ütleb Rotmeister. „Rada iseloomustab see, et kasutusel on Prodigy T1-korvid ning maapinnast kõrgemad 2 × 4 meetri suurused kunstmuruga kaetud tiialad, millelt on hea visata aastaajast olenemata,” ütleb Rotmeister, kes disainis raja koos 2014. aasta Euroopa meistri Seppo Pajuga. Prodigy Kõrvemaa disc golf’i-raja loomisele on õla alla pannud suur hulk abilisi, kel ainult üks eesmärk: teha meile kõigile üks suurepärane rada. Sportland Eesti ja Prodigy Disc Balticu koostöös varuti rajainventar, skoorin.comi meeskond aitas raja kaardile märkida, Kõrvemaa-Aegviidu Kettaklubi (KAKK) inimesed eesotsas Margus Mustoneniga on pühendanud hulgaliselt aega ja jõudu raja planeerimisele ja ehitusele ning Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskus vastutab raja igapäevase hoolduse eest.
Lumme müttama!
Seega ootab uus rada mängijad iga ilmaga. Et aga ka külmal hooajal oleks mõnus mängida, peab kandma õiget ja mugavat riietust. „Kuna ketast visatakse ikka paljakäsi, on kuni –10-kraadise külmaga veel päris mõnus mängida,” ütleb Marilin. Ta lisab, et tuleks arvestada, et ka lumes sumpamine võib olla päris korralik treening ja liiga soojalt riietudes ei ole hea mängida. Jalatsid peaksid olema vettpidavad ja korraliku roomiktallaga. Paksema lume korral on hea kasutada sääriseid, mida on võimalik Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusest laenutada.
Ohutus eelkõige
Mida aga külmaga mängides veel arvestada? Margus Mustonen Kõrvemaa-Aegviidu Kettaklubist ütleb, et tasub arvesse võtta, et külmema ilmaga muutub ketaste tunnetus, käed on jahedad ja ketas võib valel hetkel käest libiseda. „Samuti muutub plastik jahedas libedamaks ning kindlasti jäigemaks. See omakorda tähendab, et ketas lendab teistmoodi kui soojal suvepäeval,” selgitab Mustonen. „Tõsisemad harrastajad ja sportlased kasutavad aasta ringi ketaste puhastamiseks ja kuivatamiseks rätikud. Eriti oluline on see just sügisest kevadeni, nii poris kui ka lumes. Rätikuga saab ketta kuivaks teha, et see lendaks käest õigel hetkel ning soovitud suunas. Puhta ja kuiva kettaga on endal mugavam ja teistele ohutum mängida,” lisab Mustonen.
Kindlasti peab talvel pöörama erilist tähelepanu ka enda ohutusele, seda just viset sooritades ja rajal liikudes. „Tiialadel peab tähelepanu pöörama ala seisukorrale – kas on libe, kas on võimalik visata täie hooga või on mõttekam sooritada vise koha pealt, et mitte end võimaliku libisemisega vigastada. Täpselt samamoodi peab hindama jalgealust järgmiste visete sooritamise ajal. Talvel sügavas lumes ei olegi alati võimalik viskeks hoogu võtta, see on kindlasti lumevaba perioodiga võrreldes üks erinevus,” toob Mustonen välja.
Mängida saab ka pimedas
Sügisel ja talvel läheb vara pimedaks, kuid see ei tähenda veel, et peaks pika õhtu toas veetma. „Aastaajast hoolimata on pimedas mängimiseks mitu varianti. Kõigepealt korv, mille peale on kõige lihtsam ja käepärasem panna LED-pealamp. Kindlasti ei tohiks korvide alla panna õueküünlaid. Esiteks on see prügi, mis jääb maha vedelema, ning teiseks on oht, et ketas lendab küünlale pihta. Tulemuseks on küünlarasvaga määrdunud ketas või veelgi hullem, sulanud ketas,” õpetab Mustonen ja lisab, et pimedas mängimiseks on olemas ka helendavaid kettaid. „Nende „aktiveerimiseks” on vaja kettaid valgusallika käes „laadida”. Helendavate ketaste nõrkuseks võibki pidada laadimisvajadust ning teisalt ka seda, et nende mudelite valik on n-ö suviste ketastega võrreldes piiratud, kuid õnneks laieneb valik pidevalt. Samuti ei pruugi helendava ketta kumast talvel pimedas mängimiseks piisata – paksu lume all on see siiski nähtamatu.”
Mustonen ütleb, et LED-ketastega saab tegelikult mängida pimedas aasta ringi. „See on visuaalselt väga tore vaatepilt ka soojal suveõhtul, kui vilkuvad, erivärvilised kettad tähistaevaga võidu säravad.”
Kuidas kettad lumest üles leida?
Ketastele pannakse külge pakkenöörist lindid.
Nöör kinnitatakse tavaliselt läbipaistva teibiga ketta alla.
Nöör võiks olla ühemeetrine (mitte liiga lühike ega liiga pikk).
Nöör on mõistlikum kinnitada toatemperatuuril kuivale kettale.
Kus talvehooajal mängida?
Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusest leiate lisaks Prodigy Kõrvemaa rajale ka näiteks 9 korviga John Deere harrastajate raja.
Eestis on järjest rohkem radasid, kus on võimalik mängida igal ajal. Samuti on kasutusel talverajad, nagu näiteks Keilas, Jõulumäel jne. Meil on praeguseks juba üle 60 raja, kus on võimalik disc golf’iga tegeleda.
Ülevaate disc golf’is toimuvast ning radadest leiab Eesti Discgolfi Liidu kodulehelt.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Üllar Kubja, Marko Saviauk, Happy in Estonia