Tallinna Lauluväljakul toimub 17.–20. juulini Euroopa Discgolfi Festival, kus võtavad mõõtu maailma selle ala superstaarid. Meeste seas läheb Eesti värve kaitsma Albert Tamm (27), kes räägib lähemalt oma sportlasteest ning kutsub pealtvaatajaid Tallinna võistlusele kaasa elama.
Alustasid discgolfi mängimist 2014. aastal koos oma sulgpalluritest trennikaaslastega ning reie tagakülje vigastus sundis järk-järgult sulgpallist discgolfile üle minema. Kuidas said endale oma esimese sponsori ehk kuidas saab harrastajast palgaline mängija?
Mul on olnud algusest peale üks ja sama sponsor – Rootsi firma Latitude 64. Minu teekond kulges üpris sujuvalt – suhteliselt vara võttis Latitude 64 Balti tiimi juht Silver Leetma koos Chilli Discgolfiga mind enda tiiva alla, mis tähendas teatud koguses tasuta kettaid. Silver suutis mind rootslastele hästi promoda ning iga aastaga muutusid lepingud aina paremaks. Mõne aastaga hüppasin Balti tiimist põhitiimi ning 2019. aasta edukas hooaeg tõi mulle juba esimese lepingu, kus mulle maksti palka.
Praegusel ajal on sponsoritele ainult hea mänguga raske silma jääda. Sul peab olema midagi, mis sind teistest eristab, sest lõppude lõpuks on sponsoril vaja, et inimesed ostaks nende kettaid. Äge sotsiaalmeedia sisu, tulemused suurtelt major võistlustelt, eriline iseloom, välimus või huumor võivad sulle sponsorlepingu anda isegi siis, kui sa võib-olla ei ole maailma eliiti kuuluv mängija.
Kui sa poleks Latitude 64 tiimis, siis mis oleks sinu järgmine valik?
Ma olen Latitude’i ketastega väga rahul, aga kui peaks valima, siis kõige huvitavam tundub MVP. Olen aeg-ajalt teiste tootjate ketastega tutvunud ja nende plastik on jätnud kõige parema mulje.
Millised on su kolm lemmikketast?
Driver ehk kaugmaaketas – Ballista Pro, mis on minu peamine distantsi ketas, sest see lendab mu käes väga hästi ja katab kõik mu vajadused rajal ära.
Midrange ehk keskmaaketas – Trust, sest see on tõesti usaldusväärne ja ma tean, et see lendab otse ning lõpetab tagantkäeviskel alati vasakule.
Putter ehk lähimaaketas – Shield, see istub mulle hästi kätte ja ma saan seda vajadusel ka kaugemalt visata.
Latitude 64 kõrval teed sa koostöö ka Sportlandiga, kes toetab sind adidase varustusega. Mida selle koostöö ja adidase puhul hindad?
Treening- ja võistlusvarustus adidaselt on kvaliteetne ja näeb mu seljas ka hea välja. Koostöö Sportlandiga annab mulle kindlustunde ning ma ei pea hooaegade vahel muretsema, kust seekord oma varustuse saan või mis kvaliteediga see on. Sean lihtsalt sammud Sportland Lõunakeskusesse või Sportland Ülemistesse ning tean, et seal on alati piisaval hulgal valikut ja suuruseid. Lisaks hüppan tihti läbi Ülemiste adidase esinduspoest, sest seal on tavaliselt kõige uuemad kollektsioonid. Vajadusel tellivad nad just minu jaoks kindla suuruse või toote.
Minu vaieldamatud lemmikud on adidas Terrex jalatsid, sest need on vastupidavad, aga samas kerged ning neil on hea haakuvus maapinnaga, mis on discgolfi mängimiseks ülioluline.
Terrexi sarja hindan ma kõrgelt juba aastaid. Nende jalatsite heale tallamustrile saan kindel olla ka vihmase ilmaga, nii et kui vise läheb untsu, siis saan ainult iseendale otsa vaadata. Lisaks hoiavad Terrexid pika võistlusringi ajad jalad soojas ja kuivas.
Loomulikult on ka mu jõusaali- ja jooksujalanõud adidaselt, aga nende puhul katsetan erinevaid mudeleid ja mis parasjagu valikus on.
Peaasjalikult võistled sa ookeani taga. Palun kirjelda oma tüüpilist võistluspäeva Ameerika Ühendriikides.
Ärkan piisavalt vara, et oleks aega rahulikult hommikusööki süüa ja hommikut nautida. Kui mu tiiaeg on pärastlõunal, siis teen enne võistlusringi umbes tunnise treeningu, kus on rõhk plahvatuslikkusel, et keha enne võistlusi korralikult üles ärkaks. Tüüpiline lõunasöök enne võistlusringi on kiirnuudlid, sest see on hea süsivesikupauk, ei tekita rammestust ega rasket tunnet. Tunnike varem lähen rajale, et hakata sooja tegema – 10 minutit võimlemist, 30 minutit viskan soojaks, neist 8–10 viset rahulikumalt ja siis umbes 12 viset konkreetsema fookuse ja jõuga. Soojendus lõppeb puttimisega. Teen pigem vähem kordusi, aga üritan panna ennast võistlusega võimalikult sarnastesse olukordadesse. Kuna vähemalt viis minutit enne oma tiiaega tuleb olla kohal, siis ma lähen sinna korraliku varuga, et vältida kaheviskelist karistust, mis kaasneb, kui jääd isegi mõne sekundi hiljaks. Rajal on mul kaasas piisavas koguses vett ja elektrolüüte ning batoonid või muud snäkid, sest võistlusring kestab tavaliselt kolm–neli tundi.
Mis on kolm asja, mis meeldivad sulle USA juures kõige rohkem meeldivad?
Imeline loodus, Amazoni süsteem ja grillimise kultuur.
Discgolfarid lähevad rajale neljastes pool’ides, kellega siis kolm-neli tundi koos rajal veedetakse. Milline on sinu unistuste kaart, kellega võistlustel samas grupis olla?
Eelmisel aastal enne USDGC-d (USA lahtised meistrivõistlused) sain treeningringi mängida ühe päris vägeva seltskonnaga, kuhu kuulusid Simon Lizotte, Steve Brinster ja Nate Doss. Kõik on discgolfi maailma elavad legendid. Kui ma praegu peaks valima, siis on mul ainult üks inimene, kellega väga tahaks kunagi ringile minna – Ken Climo. Ta on 12-kordne maailmameister ja kindlasti üks kandidaat greatest of all time tiitlile.
Milline näeks välja Albert Tamme ideaalne päev?
Hommikul vara ärgata, et minna sõpradega looduskaunisse kohta tavalist golfi mängima. Lõunasöögiks lendaks koos pruudiga eralennukiga Prantsusmaale. Menüüs oleks raclette ja vaarika tartlett. Tagasilennul Eestisse teeks väikse lõunauinaku, et olla puhanud jõusaali trenniks MyFitnessis. Trenni lõpetaksin väikese saunaga. Pärast seda on aeg minna kalale oma salakohta, mida ise veel ka ei tea, aga püüaks seal kinni suure forelli. Õhtu lõpetaksin oma kodus sauna ja tünnisaunaga tähistaeva all lähedaste seltsis.
17.– 20. juulil toimub Tallinna Lauluväljakul Euroopa Discgolfi Festival, mis toob maailmatipud meile koju kohale. Mis on sinu jaoks selle sündmuse puhul eriline ning miks võiksid inimesed seda vaatama tulla?
Siililegi selge, et selle võistluse teeb eriliseks asukoht. Tallinna lauluväljaku ala on kompaktne ja kõik asub käe-jala juures, mis teeb sellest ägeda elamuse nii mängijale kui ka pealtvaatajale. Harva on võistlused kohas, kus näeb korraga nelja erinevat rada ja kettaid visatakse pealtvaatajatest üle, rääkimata avaviskest, mis toimub laulukaare alt. Tavaliselt on discgolfi telest ehk isegi natukene parem jälgida, aga lauluväljakul on kõik lühikese jalutuskäigu kaugusel ja saad korraga jälgida mitut mängijat ning seda ka lähemalt kui kuskil metsarajal.
Mängijana on äge see, et isegi kui sa ei mängi liidergrupis, siis pealtvaatajaid on su ümber ikkagi päris palju ning kordagi ei teki üksikut tunnet.
Anna mõni nõuanne pealtvaatajale, kes tuleb esimest korda kettagolfi vaatama. Kuidas käituda? Kust avaneb parim vaade? Kuidas jälgida oma lemmikmängijat? Millal küsida autogrammi?
Katsu jälgida, mis su ümber toimub. Mängijana on kõige ebameeldivam kui keegi su viske ajal valjult räägib või järsult liigutab. Lisaks ära seisa täpselt korvi taga ja liigu ühelt rajalt teisele, kui vise on sooritatud. Autogramme küsi pärast ringi. Võid küsida ka enne, aga ole valmis, et sportlased ütlevad ära, sest paljudel on enda rutiinid. KINDEL EI on küsida autogrammi võistlusringi ajal, isegi kui on mänguseisak. Lemmikmängija jälgimiseks tee eeltööd – vaata pdga.com lehelt, mis kellast on tema tiiaeg ning mine varakult kohale. Nii saad koha eespool ning näed ehk isegi tema soojendusviskeid ja seda, kuidas ta võistlusteks häälestub.
Asi, mida inimesed põevad, on see, millisele kettale nad tulevad autogrammi küsima. Ütlen ausalt, et kui sa tuled minu signatuurkettaga või Latitude 64 kettaga, siis see on äge boonus, aga üldiselt anname autogramme ükskõik mis kettale. Tulge julgelt ligi – meile meeldib autogramme anda ja pilte teha! Eriti kodupublikule.
Kohtumiseni Euroopa Discdgolfi Festivalil!
Loe festivali kohta lisa siit.
Tekst: Kristiine Miilen
Fotod: Mauri Levandi
Delfi Rally Estonia juubeliaasta pakub nii põnevat tippsporti kui ka vinget meelelahutust