Tipust Topini on unikaalne teatejooks, kus jooksutiimid läbivad 337 unustamatut kilomeetrit Suurelt Munamäelt mereni. See pole võistlus. Peamiseks eesmärgiks on avastada Eestimaa kauneid paiku ja inspireerida teisi liikuma. Kes ise rajale ei pääse, võib aga julgelt minna kaasa elama, sest see annab jooksjatele jõudu ning pakub ka publikule ainulaadse elamuse.
Sel aastal toimub Tipust Topini 16.-18. juunini. „Kui arvestada 2017. aasta pilootprojekti, mille Nike ametliku maaletooja Jalajälg AS kollektiiviga korraldasime ja kus osalejateks olid vaid Nike ja Sportlandi tiimid, siis joostakse tänavu Munamäelt mereni juba seitsmendat korda,“ ütleb Rainer Tops, kes on üks jooksu asutajatest. „Osalejate arv on alati olnud limiteeritud, kuna jooks on olemuselt väga spetsiifiline ning toimub avatud liiklusega teedel. Turvalisus on siiski esmatähtis ja seetõttu oleme koos kaasasutaja Erik Aibasti ja peakorraldaja Sten-Eric Uiboga kokku leppinud, et üritus saab kasvada kontrollitult. Sel korral saavad starti 100 võistkonda, millele lisanduvad mõned korraldajakohad Nike tiimidele. Kuna üritus on Nike Euroopa peakontoris kuulsust kogunud, liitub tänavu meiega ka üks peakontori tiim.“
Jooksjad näevad Eestimaa kauneimaid paiku
Tipust Topini rada algab Suure Munamäe tipust ja lõppeb Tallinnas. „Mõned väikesed muudatused on raja osas igal aastal tehtud, aga need on pigem seotud sellega, kui kusagil on valminud uus kergliiklustee või leitud mõni suurem plats, mis sobib paremini vahetuskohaks. Laias laastus on aga tänavugi tegu sama trassiga, mis sai koos Erik Aibastiga juba kümmekond aastat tagasi kollaste post-it kleepsudega Jalajälje kontoris seinale pandud,“ meenutab Rainer.
Ta on veendunud, et Tipust Topini trass on väga äge ning näitab Eestit kogu oma olemuses. „Rajale jäävad metsad, järved ja külad, aga läbi väiksemate linnade jõuame ka Tartusse ja Tallinnasse. Jooks algab Suure Munamäe torni jalamilt ja pärast seda läbib Lõuna-Eesti kauneid paiku nagu Rõuge, Sõmerpalu, Kooraste, Otepää ja Elva. Suurem kogunemine on Tartus Eesti Rahva Muuseumi juures. Seejärel joostakse läbi Lähte Vooremaa suunas, kus ootavad Elistvere, Luua ja Palamuse. Trassi keskpunkt on südaöine Jõgeva. Siis joostakse läbi Rakke, Väike-Maarja, teele jäävad varahommikused Porkuni järved, kust jõutakse Tapale ning edasi läbi Lehtse, Jäneda ja Aegviidu juba Sportland Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusesse. See on viimane suurem vahetuspunkt, kust alustatakse pühapäevaste etappidega, mis viivad läbi Kehra ja Raasiku (ja kohati läbi raskete lagedate pikkade Harjumaa põllupealsete) Piritale,“ kirjeldab ta.
Perfektne jooksu- ja tiimielamus
Kes on korragi Tipust Topini rajal jooksnud või raja ääres kaasa elanud, teab, kuivõrd eriline see sündmus päriselt on. „See ei ole võistlus. See on üks suuremaid faktoreid, mis eristab meie üritust teistest. Number on särgil, aga aega ei võeta. Esikohta välja ei anta. Kõik jooksevad, sest naudivad liikumist ja tiimitööd. Pole ka tavaline, et ollakse 30+ tundi sisuliselt ilma magamata rajal. See on kindlasti väljakutse. Julgen väita, et Tipust Topini on perfektne jooksu- ja tiimielamus. Isegi kui minu arvamus võib olla kallutatud, siis just see on olnud tagasiside paljudelt osalejatelt,“ lausub Rainer.
Ta on ise samuti igal aastal oma tiimiga rajal olnud ning plaanib minna ka sel korral. „Kõige eredam elamus jooksust ongi kogu sündmus ise. Kindlasti toimub palju teisi toredaid liikumisüritusi, aga Tipust Topini jooksul on oma atmosfäär. See sõbralik kooskulgemine. See üksteise toetamine. Kui kõnnid laupäeva hommikul Suure Munamäe tippu ja näed neid nägusid … See selgitab, miks siia ikka ja jälle tagasi tullakse.“
Kaasaelajad teevad jooksu veel erilisemaks
Raineri sõnul on alati tore, kui raja ääres on keegi, kes jooksjatele kaasa elab. Eriti kui see juhtub mõnes täiesti ootamatus kohas või pakub ägeda üllatuse. „Meil on olnud väga erakordseid kaasaelajaid. Paari aasta tagusel eriti kuuma ilmaga toimunud jooksul korraldas üks Virumaa mees meile voolikuga duši. Ta tegi seda täiesti omal initsiatiivil. Kõrvemaa ja Kehra vahel on legendiks saanud üks metsatalu, kes paneb jooksjatele välja jooke ja snäkke. Raasikul on alati vett jagatud ja tervitatud,“ meenutab korraldaja.
Ta kutsub ka sel aastal kohalikke elanikke, kelle kodukohast rada mööda läheb, jooksjatele kaasa elama. Raja ja etappide info on üleval kodulehel tipusttopini.ee. Samuti tuleb osalejatele GPS jälgimine ehk fännidel on võimalik üsna täpselt vaadata, kus tuttavad jooksjad on. „Kaasaelajate poolest on rahvarohked ennekõike esimese päeva etapid – Otepää, Tartu ja öine Jõgeva. Seal on melu kindlasti rohkem. Seda enam oleks võib-olla jooksjatele ergutust vaja teisel päeval, kui on juba kaks etappi joostud ning väsimus ja uni kiusamas. Kui siis varahommikul keegi kusagil sind tervitab, siis see on muidugi eriti kihvt,“ ütleb Rainer. „Kuigi meil on palju tuge ka oma tiimikaaslaste poolt, kes autodega kaasa liiguvad ja lubatud kohtades joodavad ja ergutavad, siis igal juhul oleks erakordselt tore, kui ka kohalikud meie jooksukaravani tervitama tuleks. Isegi kui oled kurnatuseni väsinud, siis tore ergutus raja äärest toob finiši lähemale.“
Ergutamine motiveerib ja annab jõudu
Ka teised Jalajälg tiimi liikmed, kes on Tipust Topini jooksul osalenud leiavad üksmeelselt, et tegemist on erakordselt ägeda jooksuga ning ergutajad on raja ääres alati teretulnud.
Gerda Klandorf läheb sel aastal Munamäelt mereni jooksma viiendat korda. „Olen etappe läbinud nii varahommikul, päeval, hilisõhtul kui ka öösel. Kuna pea igal aastal on vedanud vähemalt 25 kraadiste ilmadega, siis vahelduseks kuumale, on mõnusam olnud distantse läbida hilisõhtul või öösel. Lisaks on pimedas melu vingem ja põnevam,“ võrdleb ta. Gerda jaoks on kõige meeldejäävam igal aastal see, et kokkuhoidmine ja üksteise toetamine on jooksu algusest lõpuni kogu aeg sama tugev. Lisamotivatsiooni on ta saanud ergutajatelt. „Eriti motiveeriv on, et nende külade elanikud, kust distantsid läbi lähevad, on võtnud aja ja tulnud enda kodudest välja, et pakkuda jooksjatele juua ja snäkke ning muidugi kaasa elada.“
Ta soovitab võimalusel kõikidel raja äärde tulla, et kogeda veidigi seda emotsiooni, mida jooksjad tunnevad Tipust Topini etappe läbides ning anda omalt poolt neile motivatsiooni veelgi juurde. „Kaasaelamiseks pole paremat või halvemat kohta. Oma kogemusest võin öelda, et kõige toredamad on just need momendid, kui tunned, et samm on raskeks muutumas ning jalad enam väga ei vea, ja siis järsku keegi möödakäijatest või -sõitjatest kuskilt kannustab,“ ütleb Gerda.
Jooksu saadab positiivne energia
Reilika Lass on Tipust Topini rajal käinud kolmel aastal ning läbinud etappe nii päevasel kui öisel ajal. „Kui ilm on olnud päeval väga kuum, siis on mõnus joosta just öist või õhtust etappi, kus temperatuur on leebem, aga samas ikkagi mõnusalt suvine. Kõige erilisemalt on meelde jäänud positiivne energia, mis tuleb toredatelt ja toetavatelt tiimikaaslastelt. Ergutame ise tiimiliikmeid nende lemmiklugudega, et oleks jõudu joosta ja naeratus näol püsiks,“ räägib ta.
Reilika sõnul on üle 30 tunni kestva jooksu puhul kõige raskemad viimased etapid, olenemata sellest, kui treenitud jooksja on. Ta tunnistab, et rasketel hetkedel võib peast läbi lipsata ka mõte, miks oli vaja osalema tulla, aga see möödub kohe, kui distants läbi saab ja sõbralikud näod ees ootavad. „Eriti mõnus tunne on siis, kui ületad enda eesmärki ehk jooksed kiiremini kui planeeritud. Meie tiimide jaoks ei ole Tipust Topini olnud kunagi võistlus, vaid pigem enda proovilepanek koos toredate inimestega.“
Talle annab jõudu, kui keegi raja ääres ergutab ja kaasa elab. „Kõige erilisem on, kui ergutajad on enda lähedased, sõbrad ja tuttavad. Soovitan kõigil kaasa elama tulla just seetõttu, et jooksjatel oleks jõudu ja motivatsiooni. Ergutajaid kuuldes läheb kohe nägu naerule ja samm kiiremaks. Ehk soovib mõni raja ääres olija ka ise järgmisel aastal osa võtta. nähes kui kerge sammuga ja reipalt me jookseme ning et suudame veel selle juures õhku hüpata ja naeratada.“
Tiimitunne on suurim väärtus
Alari Lell pole vahele jätnud ühtegi Tipust Topini jooksu ning on kohal ka sel aastal. „Iga joostud etapp on olnud omamoodi seiklus aga kindlasti on üks huvitavamaid öine vahetus. Kui jooksed päikeseloojangust kuni päikesetõusuni, siis see vaatepilt, mida loodus pakub on kindlasti vaatamist väärt. Samuti on alati keegi taamal metsa serval mõnda metslooma silmanud. Üldiselt on kõige lahedam joosta etappe, mis on linnadest ja asulatest väljas ja väikese liiklustihedusega. Oleme jooksnud nii 40 kraadises palavuses kui ka lausvihmas ning kui päriselus sel ajal välja jooksma ei läheks, siis antud võistlusel tundub see ikkagi äge,“ kinnitab ta.
Alarile pakub kõige erilisemaid emotsioone, et Tipust Topini jooksul ei võistelda kellegi teisega, vaid ollakse iseenda suurim konkurent. Eesmärgiks on aeg, mille oled enne jooksu endale ise seadnud. „Kuna oleme planeerinud alati nii, et jookseme etappe mitme oma tiimiga koos algusest lõpuni, siis tiimitunne ja emotsioonide koos jagamine on kõige suurem väärtus. Rohkem kui 33 tundi järjest mitmekesi ühes autos koos viibida ja üksteist jooksurajal motiveerida on väga lahe ja eriline kogemus, mida soovitan kõigile.“
Ergutajatest pole tema sõnul seni puudust olnud, sest innustavad nii enda kui ka teiste tiimide liikmed. „Terve distantsi jooksul on kaasaelajaid piisavalt ja loomulikult aitab see enda sooritusele kaasa ja motiveerib endast parimat andma. Ergutamine on küll mõnevõrra vaiksem öistel etappidel seoses üldise öörahuga, kuid sel ajal saadki rohkem nautida öist meeleolu,“ sõnab Alari. „Kindlasti soovitan inimestel tulla ja jooksjatele kaasa elada. Kõige parem koht selleks on kindlasti kõige turvalisem koht. Reeglina on see suurest liiklusest eemal ja selline, kus tee on mõlemas suunas rohkem nähtav ja kus saad oma auto ära parkida,“ soovitab Alari. „Sel aastal osaleb 1000 spordisõpra, kes moodustavad väga kirju seltskonna. Minu kogemuse põhjal on inimesed alati väga rõõmsameelsed ja avatud ning kui oled raja kõrval ergutamas, siis võid kohtuda mitme erineva võistkonnaga, kes peegeldavad positiivsust tagasi ka igale ergutajale. Seega, kui tahad positiivseid emotsioone, tule ergutama!“
Tekst: Merilin Piirsalu
Avafoto: Aldis Toome