Praegu, kui käivad naiste jalgpalli Euroopa meistrivõistlused, on just õige aeg rääkida meie kodusest naiste jalgpallist. Klubide tasandil juhib meistrisarja FC Flora naiskond, kes hoiab ka Balti liigas kõrget teist kohta. Rääkisime naiste jalgpallist peatreener Aleksandra Ševoldajevaga ning naiskonna ainsa professionaali Lisette Tammikuga.
Lisette, praegu sujub Flora naiskonnal vist igal rindel väga hästi?
Enne hooaja algust püstitasime endale päris suured eesmärgid. Eesti liigas ei ole me kaotanud ühtegi mängu – selles mõtttes liigub kõik soovitult. Tänavu tahaksime astuda Euroopas sammukese edasi, aga need mängud on veel ees.
Sina oled naiskonna ainus profimängija. Kas sinu vastu on ka mujalt huvi tuntud?
On küll, kuna ma mängisin pikalt Itaalias ja jätsin seal jälje maha. Treenerid kirjutavad mulle päris tihti. Praegu püüan püsida tervena ja võtta päev korraga. Kui aga tuleks väga hea pakkumine mulle sobivas keskkonnas, mis mind ka arendaks, siis kindlasti peaksin aru.
Edu ja õnne korral euromängude eelringis võite endale vastaseks saada Juventuse
Juventuse puhul oleks tegu väga huvitava vastasega, sest sisuliselt on tegu Itaalia koondisega. Kuid veel enne seda peame suutma üle mängida Iisraeli klubi F.C. Kiryat Gat. Juventus on minu jaoks tuttav võistkond, kuigi ma ise pole nende vastu mänginud. Küll aga olen mänginud mõne Juventuse mängija vastu varem, kui nad veel sellesse klubisse ei kuulunud. Tegu on keerulise, aga väga huvitava vastasega.
Balti liigas läheb teil ka hästi. Kuidas sa seda liigat iseloomustaksid?
Mul on alati hea meel, kui saan mängida uute klubide vastu, sest see on omaette väljakutse. Tugevad mängud on alati teretulnud. Balti liiga suhtes on raske midagi ennustada, sest liidripositsioonil olev FK Gintra on tuntud selle poolest, et muudab pidevalt oma mänguplaani. Peame lihtsalt igaks mänguks valmis olema. Meie lähme igat mängu võitma.
Mis on Flora naiskonna peamine tugevus?
Meie tiimi mängijad on üksteist kaua tundnud, see on vahest kõige olulisem. Meile on tulnud häid noori ja neid tuleb pidevalt juurde. Kogenud mängijad ja noored on omavahel hästi kokku sulanud. Meie treenerite tiim on väga hea. Peatreener Aleksandra on meid pikalt treeninud. Tema on meid järjepidevalt arendanud, meile häid tingimusi loonud. Kõik naiskonna lülid panustavad kogu hingega.
Sina oled üks liidritest ja ka ainus professionaalne mängija
Tahaksin loota, et olen üks liidritest (naerab). Kõik mängijad – hoolimata staatusest – käituvad nagu professionaalid, kuigi neile ei maksta mängimise eest palka. Nii treeningutel kui ka mängudes antakse endast kõik.
Kuidas end tabeli teise poole võistkondade vastu häälestada, et olulisi punkte ei läheks kaduma?
Meil on olnud eelnevatel hooaegadel ka mõni selline mäng, mille oleksime pidanud võitma, aga mingil põhjusel kaotasime punkte. Igale mängule tuleb minna suhtumisega, et üks mäng korraga ja et iga mäng on oluline.
Hetkel toimuva EM-i valguses küsiksin, et kui kaugel asub Eesti maailma tipust?
Kõige olulisem nüanss on see, et tipus olevate naiskondade koduliigade mängijad on kas profid või poolprofid. Meil mängitakse ikka töö ja/või kooli kõrvalt. Välismaal treenivad tüdrukud tihtilugu koos poistega. Seda Eestis väga tihti ei kohta, ent see aitab kindlasti naiste mängule kõvasti kaasa. Ma isegi olen koos poistega mänginud. Eesti tüdrukud alustavad liiga hilja, sest on suur vahe, kas alustada 6- või 16-aastaselt. Aga kõik võtab aega ja peame olema kannatlikud.
Milliseid naiskondi ja mängijaid sa maailmas jälgid või kellele kaasa elad?
Rahvusnaiskondadest on mu lemmik Itaalia, kes kahjuks langes EM-ilt varakult välja. Mulle meeldib väga ka Hispaania tiki-taka-stiil (palli valdav stiil – toim). Sellel aastal on hea mulje jätnud ka Inglismaa, kes läheb iga mänguga järjest paremaks. Naismängijatest on lapsest peale olnud minu lemmik Alex Morgan, kes alustas jalgpalli mängimist suhteliselt hilja, kuid jõudis raske tööga tippu ja mängib siiamaani. Meestest meeldivad kõige rohkem Messi ja Ronaldo. Ronaldo puhul imponeerib tema töövõime ja Messit on lihtsalt nii äge vaadata.
Miks naised ei sukeldu ega kuku nagu mehed?
Täiesti nõus, et me ei tee seda. Itaalias mängides palus treener mul ka rohkem kukkuda. Lõunamaades kukutakse muidugi rohkem ja kohtunikud annavad pigem kaitsjale vea.
Miks peaks üks tüdruk üldse jalgpalli mängima?
Jalgpall on lihtsalt nii lõbus mäng, sõpru leiab terveks eluks. Kambavaim töötab ka siis, kui parajasti trenni ei tee või võistlust ei ole. Jalgpall õpetab üksteisega arvestama. Minu jaoks on see puhas nauding.
FC Flora treenerite tiimi kuulub neli treenerit. Peatreener Aleksandra Ševoldajeva on sellel ametikohal tegutsenud juba seitse aastat, mille ajal on kokku võidetud neli meistritiitlit. Kuulame tema mõtteid käesoleva hooaja kohta.
Aleksandra, kuidas sa praegu Flora mängupildiga rahul oled?
Võrreldes eelmiste hooaegadega oleme mängu väga stabiilsena hoidnud ja kontrollinud enamikku mängudest. Mängijate vorm on hea, kõik teavad oma rolli platsil. Ise loodan, et vähemalt mõned Balti liiga mängud panevad meid rohkem proovile kui Eesti meistrivõistlused.
Kuidas saaksite end veel parandada, kui tuleb mängida Euroopa klubide vastu?
Hoiame trennid võimalikult intensiivsena ja tempo on isegi kiirem, kui seda eeldaksid mängud Eesti liigas. Mängijad ise peavad tekitama üksteisele treeningul võimalikult raskeid olukordi, et hoida trennis tempot nii kiirena kui võimalik.
Kuidas ennast nõrgemate tiimide vastu motiveerida?
Meie treenerite tiim ei ütle enne ühtegi mängu, et mõni vastasvõistkond on nõrgem kui teine. Pigem on oluline mängu iseloom. Ma ütleksin, et igas mängus on vaja tunnetada, mis iseloomuga see mäng on ja millised momendid hakkavad domineerima. Sellest sõltub, kuhu me võistkonda ette valmistades rõhu suuname. Mõnes mängus tuleb rohkem joosta ja rünnata, teises rohkem kaitsta. Sellest sõltubki treeningprotsess ja ettevalmistus.
Kas Eestis hakkavad pealtvaatajad juba naiste mängudele jõudma?
Praegu toimuval naiste jalgpalli EM-il näeme, et hiigelsuured staadionid on täiesti välja müüdud. Eesti jalgpallikultuur ei ole ka meeste tasandil veel see, mida näeme vanas Euroopas. Potentsiaal on olemas. Küsimus on lihtsalt selles, et kui kiiresti me sinna jõuame. Mida rohkem naiste jalgpalli investeeritakse, seda kiiremini paraneb selle tase ning siis jõuavad ka pealtvaatajad rohkem staadionile. Kuid praegu käivad meie naismängijad tööl või koolis ning absoluutset tipptaset selle peale üles ei ehita.
Julgen öelda, et naistel on maailma tipptasemeni isegi kergem jõuda, sest meeste tipptase on väga kõrgel ja kaugel. Meeste jalgpallis liiguvad ka mitu korda suuremad rahad.
Mis mänge sa ise just Londonis vaatasid ja kellele maailmas pöialt hoiad?
Nägin Inglismaa-Hispaania ning Saksamaa-Austria mängu. Mõlemad mängud olid väga põnevad. Inglismaa mängu ajal oli staadion 100% täis, kõik laulsid ja elasid kogu südamest kaasa. Mulle tundus, et suhe fännidega on meeste mängudega võrreldes siiram ja lähedasem lihtsalt selle tõttu, et naised on toetuse eest tänulikumad. Mehed võtavad seda loomulikumalt. Võib isegi öelda, et naiste mängudel tunnevad fännid end rohkem n-ö 12. mängijana.
Kuidas kutsuda Eestis rohkem jalgpallifänne naistele kaasa elama?
Põhjus on ikka sama. Jalgpallimängust saadav emotsioon on sama eriline nagu kõikidel teistel sportmängudel. Kui õpid mängijaid tundma, tekib soov nende arengut jälgida ja neile pidevalt kaasa elada. Nii klubide kui ka koondise mängudes. Uskuge mind, mängijad hindavad fännide toetust väga.
Staadionil näeme!
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Liisa Rull
Eesti pööraseim ööjooks toimub 13. augustil Ülemiste linnakus