Fotografiskas avatakse legendaarse spordifotograafi Lembit Peegli isikunäitus „Peegel/Pildis“

Lembit Peegel (88) on Eesti kõige tuntum, aga ka kõige staažikam spordifotograaf. Ta tegi oma esimesed fotod juba 1950ndate lõpus ning on armastatud alale truuks jäänud tänase päevani. Tema esimene isikunäitus avatakse 24. jaanuaril Fotografiskas.

Lembit Peegli huvi spordifotograafia vastu algas armastusest spordi vastu. „Nooruses tegelesin poksiga, sest sportida mulle meeldis. Eesti meistrivõistlustel võitsin ka medaleid ning 1958. aastal käisin Eesti koondisega raudse eesriide taga Soomes võistlemas, kui toimus ajaloo esimene Eesti-Soome maavõistlus. Kui mul tekkis suurem huvi fotograafia vastu, siis loobusin aktiivsest sporditegemisest,“ meenutab ta.

Ajad olid keerulised

Lembit Peegel oli alles 22-aastane, kui tal õnnestus Soome võistlema pääseda, aga selleks ajaks olid tema silmad näinud juba nii mõndagi. 1944. aasta märtsipommitamise aegu elas nende perekond Tallinna kesklinnas, praeguse Eesti Panga naabruses. Ühe pommitamise ajal oli Lembitu ema ära ning isa läks pojaga keldrisse varjendisse. Kui ema koju jõudis, avanes õõvastav vaatepilt – magamistoa lagi oli sisse kukkunud. Õnneks nägi ta keldrisse jõudes poega turvaliselt isa süles.

„8-aastaselt käisin oma isa Paldiski külje all asuvas Põllküla laagris läbi okastraadi augu vaatamas. Ta oli siis Saksa sõjaväes. Sel hetkel ma ei teadnud, kas ma teda kunagi enam üldse näen, aga õnneks elas ta selle aja üle. Käisin nii mõnedki korrad veel teda vaatamas, kuniks ta pärast kaht aastat välja sai,“ räägib härra tollase aja õudustest.

Sport on aga igasugustel aegadel inimestele toeks olnud. Ka Lembitu isa oli suur spordihuviline. „Isa ostis mulle esimesed suusad, Moskvast tõi ka uisud. Suusatamas käisime erinevates Tallinna parkides ja linnaümbruses. Palli tagusime vastu kuuriseina, keegi ei tulnud keelama. Nii see minu spordihuvi algas,” ütleb Lembit.

Fotograafiat õppis ise

1950. aastate lõpus oli Nõukogude Liidus fotoaparaatide buum, sest need odavnesid. „Vabaduse väljaku kunstisaalis toimusid ka esimesed fotograafia näitused, järjekorrad olid pikad, aga eks sealt sain minagi inspiratsiooni. Oma esimese aparaadi ostsin Moskvast, sest Tallinnast parimaid ei saanud. Selle Smena müüsin hiljem Soomes maha. Järgmisena ostsin juba Zorki,“ meenutab fotograaf.

Ta lisab, et oli iseõppija. „Üks esimesi eestikeelseid fotograafia õpikuid kadus lettidelt väga kiiresti. Ostsin siis paksu venekeelse raamatu, mis oli kuulu põhjal isegi parem. Kuna koolis oli vene keele tund juba alates teisest klassist, siis ei olnud raske tekstist aru saada ja nii ma õppisin. Tol ajal ilmus ajakiri Sovetskaja foto, kust sain palju kasulikku infot ja nõu ning koju sai tellida ka Saksa Demokraatliku Vabariigi fotograafia ajakirju,“ räägib hr Peegel.

Igast fotoaparaadi omanikust ei saa aga fotograafi. Lembitu arvates on temast professionaali teinud suur huvi oma ala vastu. „Spordi vastu peab huvi tundma. Seda ei saa teha nagu tükitööd ega ka niimoodi, et hommikul pildistad matuseid ja õhtul jalgpallimatši,“ leiab ta.

Kirju ja pikk karjäär

Lembit Peegel pühendus spordi pildistamisele, aga sellealast tööd polnud väga lihtne leida. „Kohad ajalehtede juures olid limiteeritud. Kõik käis pigem tutvuste kaudu ja toimetustel olid omad fotograafid. Et leib lauale tuua töötasin Tallinna mõõduriistade tehases. Sel ajal, 1963. aastal, ilmus ka minu esimene foto Spordilehes. Pildil oli kajastatud õlivabriku suusapäeva Arukülas. Nii see algas,“ sõnab ta. Kaastööd tegi fotograaf Spordilehe kõrval ka ajalehele Noorte Hääl.

Alles 1987. aastal sai Lembit Peegel konkursi alusel esimese ametliku töökoha fotograafina, kui läks tööle Maalehte. „Minu imestuseks võitsin konkursi ja minust sai selle lehe esimene fotograaf. Otsustajatele meeldisid minu spordipildid küll, aga mulle öeldi, et nüüd hakkad loodust ja loomi pildistama. Samal ajal ikkagi jätkasin spordipiltide tegemist kaastööna teistele väljaannetele.“

Ametlikult kutsuti Lembit Peegel Spordilehte esimest korda 1980ndate lõpus. Seal töötas ta kuni viimase numbrini ilmumiseni aastal 1993. Lugejaid oli tema sõnul palju, aga majanduslikult ei olnud lehe välja andmine lõpuks enam tasuv. „Reklaamimajandust kui sellist ei olnud ja oli keeruline. Saatuse tahtel olin ma Spordilehe viimane fotograaf. Pärast seda kutsus Gunnar Press mind Päevalehte, kust läksin 2000. aastal ka pensionile.“

Praegu on meie kõige legendaarsemal spordifotograafil Eesti Jalgpalli Liiduga eksklusiivne leping, mis sõlmiti aastal 2007. Selle raames pildistab ta ajakirja Jalka jaoks. „Tänu jalgpallile olen külastanud suurt osa Euroopast ning ka mitmeid Lõuna-Ameerika riike nagu Uruguai ja Tšiili, kus meie jalgpalli rahvuskoondis mängimas käis. Viimased jalgpallireisid tegin 2019. aastal Valgevenesse ja Saksamaale,“ räägib härra.

Unustamatud spordihetked

Lembit on teinud sadu tuhandeid fotosid, aga oskab sekundiga nimetada ühe ja ainsa, mis kõige rohkem südamesse on läinud. „See oli 4. oktoobril 1988, kui võtsime Raekoja platsil vastu olümpiavõitjaid Erika Salumäed ja Tiit Sokku. Tegin seal meie Erikast pika teleobjektiiviga pildi. Kinkisin selle ka Erikale endale, kellele foto väga meeldis. See oli vaid üks hetk, aga väga meeldejääv,” ütleb autor pea 37 aastat hiljem. Selle fotoga võitis ta ka Eesti-Soome fotokonkursil Grand Prix.

Lembitu meenutustest selgub, et sportlaste seas, keda ta läbi kaamerasilma on jäädvustanud, on mõned teistest rohkem hinge pugenud. „Üks lemmikumaid on Erki Nool. Vaatasin hiljuti tema pilte ja meenutasin, et kui ta tuli Võrust TSIK-i õppima, ei olnud ta majanduslikult eriti kindlustatud. Nägin teda tihti Kalevi korvpallihallis pärast matše hilisel õhtutunnil igasugu juhutöid tegemas. Kuna olin teda pildistanud, siis ta alati teretas mind ja oli väga viisakas. 2000. aasta Sidney olümpiale ma fotograafina ei pääsenud, aga tegin Erkist Eestis foto, kus ta lahkudes oma elukaaslast suudleb. Kui ta tuli tagasi olümpiavõitjana, pildistasin teda Raekoja platsil,” räägib härra Peegel.

Talle meenub ka legendaarne Toomas Uba, kelle jaoks Sidney olümpia oli spordireporterina viimane. „Talvel, kui toimus suusatamise maailmakarika etapp Lahtis, olime koos Toomas Ubaga seal. Nägin esimest korda, kuidas ta ühel hetkel istus korraks põrandale puhkama. Ma ei teadnud siis, et ta on haige. Ta polnud kunagi niimoodi ülekande ajal puhanud. Pildistasin teda, ta märkas ja tegi korraks rõõmsa näo. Sügisel oli ta juba väga haige, aga nägi veel Erki võidu ära.“

„Peegel/Pildis“ avab ukse ajalukku

Tänu Lembit Peegli erakordsele oskusele püüda pildile spordi ilu, võlu ja valu, jäädvustusid aastakümnete jooksul filmirullile spordi ehedad ja eredad hetked, mis on ühe osana kujundanud Eesti ühiskonda ja kultuurilugu. Nüüd on mõned neist hetkedest jõudnud näitusele „Peegel/Pildis“. Kõnekatel ja mõjusatel fotodel osa Eesti spordikultuuri loost, peamiselt aastatest 1970–1990, sekka kilde ka hilisematest spordihetkedest.

„Mina pean nõukogude aega muinasajaks ja enamus selle näituse pilte on pärit sealt. Suur osa fotodest on mustvalged. Need on väga huvitavad ja tähenduslikud kindlasti tollaste sportlaste perekondade ja sugulaste jaoks, kes saavad näitusel kogeda palju äratundmisrõõmu. Noortele näitavad välja pandud fotod, et ka vanasti tehti kõvasti sporti,“ tutvustab Lembit Peegel.

Inspireeriv spordi lugu

Fotografiska jaoks on näitus märgiline. „Kohalike kunstnike näitused, mille taga on ju meie enda kultuuri lugu – seekord siis spordi lugu –, on meie jaoks väga emotsionaalsed ja isiklikud. Selliste näituste puhul näeme väga selgelt ja tugevalt, kuidas need kohalikku kogukonda kõnetavad ning mismoodi saame foto jõul anda edasi ilusaid, valusaid, olulisi ja inspireerivaid teemasid. Meile endile on väga innustav tegeleda lugudega, mille mahutamine näitusesaali ja publikuprogrammi on paras väljakutse,“ räägib Fotografiska kaasasutaja ja tegevjuht Margit Aasmäe.

Ta lisab, et sport teemana on väga mitmekihiline ja saab ning peabki kõnetama kõiki, hoolimata vanusest, rollist või valdkonnast. „Lembit Peegli fotolugu ühendab paljusid meist mälestustes, kuid mõjub ka väga inspireerivalt – sport on ühelt poolt kohalik, samas globaalne lava, ning unistuste sättimine kõrgele on alati osa suurtest lugudest. Loodame, et oma publikuprogrammiga anname huvitavaid lisandväärtusi teemade tõstatamiseks ning teeme kättesaadavaks lood ja isikud, kellest inspiratsiooni ammutada igikestvaks liikumiseks,“ ütleb Margit.

Tulge näitusele!

Oma aja mõjukaima spordielu jäädvustajana on Lembit Peegli roll kodumaa kultuuriloos hindamatu ning tema isikunäitus on oluline samm püüdluses säilitada tema pärandit, mis ei ole suuremale üldsusele siiamaani kättesaadav olnud. Näitusel on väljas ligikaudu 50 fotot ning selle on kureerinud Fotografiska Tallinn ja Lembit Peegel koostöös Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi ning spordiedendajate Are Altraja ja Peeter Keegiga.

Näitus avatakse 24. jaanuaril. Laupäeval, 25. jaanuaril on harukordne võimalus kuulata suurmeistri enda meenutusi möödunud spordiaegadest: kell 11 ja kell 13 toimuvaid näituse avatuure viivad läbi Lembit Peegel ja Are Altraja.

Veebruarikuu toob lisaks juurde kolm näituse erituuri: 5. veebruaril kell 18 saab näitust külastada koos fotograaf Jarek Jõeperaga, 16. veebruaril kell 16 koos Allar Levandi ja Tiit Karuksiga ning 27. veebruaril kell 18 koos spordiajaloolase Kaarel Antonsi ning Eesti Olümpia- ja Spordimuuseumi teaduri ja ERRi ajakirjanik Johannes Vedruga.

Näituse toimumisele aitavad kaasa Sportland, NIKE, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, Põhjala Brewery, Euroopa Spordipealinn Tallinn 2025, Rotermann, GRAM Wellness Drink, Fifaa ja Forus.

Loe lisa näituse kohta siit.

Tekst: Kärt Radik
Avafoto: Ichie Visual