Maris Heinaru (43) on maratonijooksja ja mägironija. Reisida armastab spontaanselt ja seljakotiga. Viie aasta jooksul on ta tõsiste jooksutreeningute käigus kahekordistanud oma aastast kilometraaži, tõstes selle 2000 kilomeetrilt 4000 peale. Isiklik rekord maratonis on selle ajaga paranenud lausa poole tunni võrra.
Oma teekonna kohta ütleb ta järgmist: „Sain jooksjaks paljuski juhuse tahtel. Ma poleks kunagi arvanud, et pärast rohkem kui kümmet aastat ja tuhandeid kilomeetreid muutub jooksmine minu jaoks nii oluliseks. Minu teekond näitab, et kõik on võimalik, kui julged proovida.“
Jooks on ideaalne spordiala
„Minu eesmärk on inspireerida inimesi jooksma. Eeskätt just 35+ vanuses naisi. Jooksmisega ei ole kunagi hilja alustada, aga väga oluline on õigesti treenida. Suurte sihtide korral tuleb loomulikult rohkem aega leida ja panustada,“ toob Maris esile kõige tähtsama.
Tehnoloogiafirmas töötamise ja kaheaastase lapse kõrvalt, treenib ta kuus korda nädalas, mõnel päeval ka kaks korda. „Enamasti jooksen varahommikuti, kui on kõige lihtsam aega leida. Pikemad ja raskemad trennid jäävad õhtusse,“ kirjeldab ta oma trennirütmi.
Jooksjaks juhuse tahtel
Kõlab uskumatult, aga 2021. aasta Eesti maratonijooksu neljanda koha omanik ning N 40-44 klassis Eesti rekordi (2:57:58) püstitanud naine ei armastanud kooli ajal üldse joosta. Esimesed mälestused näiteks teatevõistlustelt olid pigem ebameeldivad, kuigi kehaline kasvatus talle üldjoontes meeldis. „Olen tegelenud peotantsu, ratsutamise, karate ja kaljuronimisega. Otsisin pikalt oma ala. Jooksma hakkasin umbes 30-aastaselt ning täiesti juhuslikult. Endine töökoht välismaal sponsoreeris Kopenhaageni maratonil osalemist ja otsustasin väljakutse vastu võtta, kuigi selleks hetkeks polnud eraldi jooksutrenni üldse teinud. Mõtlesin, et lihtsalt sörgin ja kõnnin selle läbi. Hetkest, kui osad töökaaslased hakkasid minu lõpetamise peale kihla vedama, tekkis trots trenni teha, et maratoni finišisse jõuda. Mida rohkem ma jooksin, seda rohkem see mulle meeldis ja oma esimese maratoni läbisin ajaga 4:12,” räägib Maris, kuidas kõik 2008. aasta lõpus alguse sai.
Eesmärgid muutuvad ajas
„Esimene suurem eesmärk oli joosta maraton alla nelja tunni, siis alla 3:30 ja lõpuks alla kolme tunni. Seda viimast sihti seades jäin lapseootele ning treeningutesse tekkis üheksakuuline paus. Pärast uuesti jooksma hakkamist, jätkasin tööd sama eesmärgi nimel ning see sai täidetud mullu detsembris Malaga maratonil,“ kirjeldab Maris. Tema sõnul oli tegu raske katsumusega, kuna Eesti talvest tulles pidi kohanema Hispaanias valitsenud kuumusega.
„Eesmärgid peavad olema pisut kättesaamatud, muidu pole need piisavalt sütitavad. Maratonis on minu uus unistus joosta 2:45. Ma ei tea, kas ma seda suudan, aga teoorias on see võimalik. Usun, et ka poolmaratonis ja 10 km-s, suudan uusi isiklikke püstitada,” seab ta järjest kõrgemaid sihte.
Treener Urmas Randma oskab sportlasi motiveerida
Treeningpartneri jooksuklubi, keda ka Sportland toetab, koondab üle Eesti kümneid ja kümneid jooksjaid. „Liitusin klubiga 2015. aastal, kui jooksin Valencias maratoni. Sellel aastal osales seal vist rekordarv eestlasi, lausa üle 50. Mina sattusin suhtlema Treeningpartneri inimestega, kes kutsusid ühistrennidesse ning ise tundsin ka, et nüüd on õige hetk mõne klubiga liituda,“ ütleb Maris.
Pärast lapse sündi on naine ühistreeningutes osalenud harvem ja treeninud rohkem Urmas Randma erakavade järgi, kuid eesmärkide osas allaandmisi ei ole, pigem vastupidi. „Urmasega on mul algusest peale hästi hea klapp. Ta hoolib oma õpilastest väga. Tema suurim pluss on oskus motiveerida ning panna meid endasse uskuma. Tema usk minusse on sütitanud ka mind enesekindlam olema. Aasta-aastalt on minu tulemused paranenud,” ei ole Maris treeneri kiitmisega kitsi.
Mägironimist saab võrrelda maratonijooksuga
Jooksmise kõrval on naise teine armastus mägedes ronimine. „Loodus ja mäed on mulle alati meeldinud. Kuna mulle meeldib palju reisida, siis esimene armastus olid Alpid Euroopas, edasi Peruu ja Boliivia Andid ning Nepal. Tippudesse jõudmine pole minu jaoks olnud eesmärk omaette, paljuski on need tulnud juhusena,” ütleb Maris.
Tema CV-sse kuuluvad Huayna Potosí (6088), Kilimanjaro (5895m) ja Mont Blanci (4808m) tipud. Lisaks Mount Fuji (3776m) Jaapanis, mille tippu sattus ta matkama täiesti ekspromt ja väljaspool hooaega. „Aconcagua tippu Argentiinas ma kahjuks ei jõudnud, sest 6700 meetri peal läks ilm halvaks ja pöördusin tagasi,“ muutub ta mägedest rääkides veidi tõsisemaks.
Marise jaoks on maratonijooksul ja mägironimisel mitmeid ühiseid omadusi. „Sihte seades olen väga pühendunud. Kangekaelselt, samm-sammult liigun edasi eesmärkide täitmise poole. Kui maratonis on 37. kilomeeter just see tähis, millest edasi sa kasvõi roomad lõpuni, siis sarnane tunne on mägironimises tipuharjal olles, et finiš tõesti paistab,” iseloomustab ta oma kahte kirge.
Rääkides mägironimise ja maratonijooksu erinevustest, toob naine välja tõiga, et kui maratonijooksus suudab ta tänasel päeval piire ületada ja oma võimeid kombata, siis mäetippude vallutamine on pigem protsess ja kulgemine. „Maratonijooksus püüan praegu iga kord oma isiklikku rekordit parandada. Mägedes ei ole tipp ainus eesmärk, võib juhtuda, et mingite erinevate asjaolude tõttu sa ei jõuagi sinna.“
Püsivus viib sihile, kui eesmärk on paigas
Ei ole saladus, et igal kevadel tekib paljudel soov läbida elus kasvõi üks maraton. Maris jagab hea meelega näpunäiteid. „Kõige olulisem on baastreening madala pulsiga. Mina tegin jooksuga alustades samuti selle vea, et enamik treeninguid möödusid nn hallis alas, kus ma ei jooksnud ei kiiresti ega ka aeglaselt. Kõigepealt tuleb luua aeroobne põhi, kuna maratoni joostakse 97% aeroobse töö pealt. Mäkkejooksude, intervallide ja lõikude lisamine treeningutesse on juba glasuur, kui jooksmist tordiga võrrelda. Teine tähtis aspekt on see, et hasardi tekkides, ei tohi liiga järsku koormust tõsta. Seda aga tihtilugu tehakse, kuna jooksmine annab hea enesetunde. Siis võib tekkida ületreeningu oht. Ei tohi unustada, et keha saab tugevamaks just taastudes ning koormuse tõus peab olema sujuv. Väga oluline on ka hästi magada. Samuti järjepidevus, mis on seotud enda jaoks eesmärkide lahtimõtestamisega, et miks sa jooksed, miks see on sinu jaoks oluline,” annab Maris nõu.
Tema enda sihiks on sel suvel nii kodu- kui ka välismaised jooksuvallutused. „Selle hooaja peaeesmärkideks on kindlasti joosta Raplas 10 km ja Narvas 21 km, mõlemad jooksud on ka Eesti meistrivõistlusteks. Kui olen oktoobri alguses peetavaks Londoni maratoniks, mille raames osalen ma ka AbbottWMM Wanda Age Group maailmameistrivõistlustel, heas vormis, siis jooksen Tallinna maratonil septembris poolikut,” räägib ta hooaja tähtsamatest startidest.
Jälgi Marise tegemisi Instagramis: @projectrunbaby
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Sadu-Triste Juurikas
Mikael Meema: stand up’i saab harjutada ainult stand up’i tehes