Henri Anier: olen väga võidujanuline ja tahan igat mängu võita

Paide Linnameeskonna ja Eesti koondise ründaja Henri Anier (30) on karjääri jooksul löönud erinevates liigades kokku kõvasti üle 100 värava. Praegu troonib ta tänavuse Premium liiga väravalööjate tipus 20 väravaga. Paide Linnameeskond hoiab stabiilselt kolmandat kohta.

75 koondisemänguga on Henri löönud 17 väravat, millega hoiab kõigi aegade edetabelis kuuendat kohta. Suur võimalus on tõusta neljandaks-viiendaks, sest eelmise sajandi esimese poole staarmängijad Eduard Eelma ning rahva suur lemmik Richard Kuremaa jäävad vaid mõne värava kaugusele. Tegevmängijatest hingab kuklasse Sergei Ženjov, kes on löönud Henrist kolm väravat vähem.

Henri, kuidas sa käimasolevat hooaega iseloomustad?

Kogu aasta tervikuna on väga huvitav olnud. Premium liigas on väiksemad päris tihti suurematelt punkte võtnud, mis on lisanud liigale atraktiivsust. Ei ole nii, et kolm-neli suuremat võtavad tabeli alumise poole vastu kindlad võidud. Kõigi vastu on raske mängida. Paide on sel hooajal tabeli tagumise poole vastu mõned kaotused ja viigid saanud ning see kajastub tabeliseisus, vahe Levadia ja Floraga on ikkagi sees. Asi on olnud pisidetailides, aga veel on palju mängida (hooaeg lõpeb detsembri alguses, toim) ja igat mängu läheme võitma.

Kas peresisene rivaliteet vend Hannesega on mõjutanud või aidanud?

Tegelikult pole rivaliteeti kunagi olnud. Oleme vennaga väga lähedased ja suhtleme iga päev. Oleme kogu elu elanud ja hinganud samas rütmis. Mina läksin trenni 4-aastasena, vend hakkas samuti umbes samas eas palli togima. Sellel aastal on vennal võimalus tulla Eesti meistriks. Ta vääriks seda.

Kuidas sa hooaja alguses vastu pidasid, kui kõik lukku pandi?

Minu jaoks ei ole suurt vahet, võtan päev korraga. Elus ei tea kunagi, mida homne päev toob. Ootasin seda hooaega väga ja tegin selle nimel kõvasti tööd. Eeldasin, et Paide astub jälle kahe suure kandadele, kellel on pikem ajalugu ja rohkem kogemust. Paide juhtkond on suutnud meie tiimi nii hästi komplekteerida, et suudame Levadia ja Floraga mängida kui võrdne-võrdsega.

Kuidas sa ennast kehvematel päevadel motiveerid?

Olen väga võidujanuline ja tahan igat mängu võita, aga spordis ikka juhtuvad ka kaotused. Pärast kaotust proovin lihtsalt endaga rahu teha, puhata ja valmistuda järgmiseks mänguks. Lähen loodusesse, spaasse, massööri juurde, puhkan kodus ja ootan uut mängu.

Sa oled füüsiliselt heas vormis ja ka kiire. Kuidas selliseks saadakse?

Aitäh, aitäh! Mulle meeldib väga süüa (naerab), koondises on meil tippkokk Peeter Pihel, kelle vaheldusrikas menüü viib keele alla. Proovin tegeleda enda kehaga teha erinevaid venitusi ja mobility’t. Arvestades siiski vanusega, teen nii klubis kui koondises jõusaali plaane fitness treeneriga, et mitte üle pingutada raskustega treenimisel. Jõusaalis proovin teha harjutusi, mis mind uuele tasemele viiks. Pikka hooaega silmas pidades on ka puhkus oluline, et säiliks värskus ega kukuks auku.

Kuidas Ragnar Klavani lisandumine Paidele on mõjunud?

Isiklikus plaanis andis Raku tulek väga palju juurde. Igasugune positiivne lisaemotsioon on vajalik, sest nii-öelda pre-season algas juba jaanuaris. Raku tuli Eestisse tagasi väga hea tundega, sest ka tema pere soovis väga tagasi tulla. Oleme head sõbrad ja tema lisandumine on suurepärane nii Paide kui kogu liiga jaoks. Võrdlusena, näiteks Kostja leidis samuti Eestisse tagasi tulles uue hingamise ja temast on kasu nii Florale kui koondisele. Minu jaoks on ka Kostja asendamatu.

Mis sa arvad, kas Raku veel koondise eest mängib?

Olen teda kutsunud küll (naerab), et ta ikka tuleks. Eks ta langetab otsuse ise, ta on Eestit juba nii pikalt aidanud ja kandnud.

Mis sinust pärast käesolevat hooaega saab?

Ma ei oskagi veel öelda. Hooaeg on olnud isiklikus plaanis täitsa edukas, meeskonnana tahtnuks rohkem. Hetkel keskendun täie tõsidusega järelejäänud mängudele ja kui aeg käes, siis otsustan. Seejärel teenitud puhkus kehale ja vaimule ning vaatan, mis elu toob. Ideaalis võtaksin vastu ka uue väljakutse ja läheksin välismaale.

Sa oled mänginud muuhulgas Šotimaal ja Lõuna-Koreas. Mis on olnud põnevamad või lõbusamad hetked, mida meenutada?

Tõesti, kümne aastaga olen mänginud kümnes erinevas riigis, millest oleks väga palju rääkida. Mentaalselt nõuab see palju, arvestades kõiki kolimisi ja jalgpallivälist elu. Pean privileegiks, et mul on Eesti jalgpallurina õnnestunud nii pikalt välismaal mängida. Mõnes klubis on läinud paremini, mõnes mitte päris nii nagu oleksin soovinud.

Igas riigis olen püüdnud palju looduses liikuda ja kultuuri nautida, õppida, hingata kohalikega ühes rütmis.

Šotimaal sõimati pärast kaotust ikka nägu täis, nii tänaval kui sotsiaalmeedias. Võidu korral olid muidugi kangelane. Aga samas mulle meeldis šotlaste ellusuhtumine, nende huumor ja sarkasm. Lõuna-Koreas oli kõik teistmoodi. Pärast kaotust tuldi meid kommikarpide ja kaartidega lohutama ja ergutama, toetati südamest ja siiralt, et te suudate. Igas riigis on see olnud täiesti erinev. Mul on väga hea meel, et olen seda kõike kogenud.

Lõuna-Koreast tagasi tulles leidsin Eestist koeralase, kes annab siin Taekwondo trenne, proovisin mõned korrad off-season’il. Hooaja sisene koormus on ikkagi suur ja kogu rõhk läheb jalgpallile.

Koondis on hakanud uue peatreeneri Häberli käe all julgemalt mängima. Millega seda seletada?

Mina, ja usun ka kõik teised mängijad, tunnevad praegu, et väikese riigina peame ühte hoidma ja me suudame koos midagi teha. Eeskujuks on kasvõi Islandi näide. Häberli on meeskonna mentaliteeti muutnud. Isegi, kui oleme paberi peal nõrgem tiim, läheb platsile võrdne arv mehi ja me suudame mängida kõigi vastu. Iga kord ei too see võitu, aga energiat ja võitluslikkust on meis kindlasti rohkem.

Sellel aastal oleme löönud väga korralikult väravaid. Treener on toonud usku ja parandanud taktikalist poolt, mängime ees kahe ründajaga, mis on edu toonud.

Olen kuulnud, et fännidele oli väga tähtis Balti karika võitmine. Meile endale ka, et lõpuks ometi sai see ootus läbi. See ei olnud üldse lihtne saavutus. Surve oli peal ning ega Läti ja Leeduga pole kunagi lihtne mängida, aga elus ei peagi lihtne olema. Ootan alati igat koondise laagrit ja mängu.

Väravas on meil noor ja andekas Hein, mida sa tema kohta ütled?

Oi, Karla on super. Tal on kõva mentor Mart Poomi näol, kes teda igapäevaselt toetab. Usun, et ta jõuab veel väga kaugele. Ta on noor, aga minu meelest on tal juba praegu peas kõik väga hästi paigas. Karl on juba praegu noores eas väga professionaalne.

Kes on olnud su eeskujud või iidolid maailmas?

Lapsena meeldis mulle Manchester United, kui veel Beckham seal mängis. Sir Ferguson oli loonud erilise auraga meeskonna. Kui Ragnar läks Inglismaale siis hakkasin rohkem jälgima Liverpooli ja mulle meeldib Kloppi stiil. Hetkel jälgin rohkem maailmas minu positsioonil tegutsevaid mängijaid – Suarez, Lukaku, Zlatan, Kane, Benzema. Väga noorena meeldisid mulle Batistuta, Del Piero, Ronaldinho ja Brasiilia Ronaldo.

Millise jalgpallitossu usku oled?

Lapsena on kõike proovitud. Karjääri algus aastatel kandsin Nike jalatseid, vahepeal mängisin adidasega, aga nüüd kasutan Nike Phantom putsasid, mis sobivad mulle hetkel kindlasti kõige paremini. Igal mängijal tekib reeglina mõne konkreetse mudeliga just see õige ja parim tunnetus ja tippmängijad vahetavad mudeleid üsna harva. Aastas kulub kolm kuni viis paari, sest mulle meeldib mängida uue ja värske putsaga, mis on mõnusalt jala ümber.

Mis spordialad sulle veel meeldivad?

Golf meeldib väga. Viimastel aastatel pole eriti väljakutele jõudnud, aga edaspidi tahan sellega rohkem tegeleda. Ilusa ilmaga looduses on mõnus.

Kas jalgpallivälisel ajal paned mõnikord ülikonna ka selga?

Mõned korrad aastas ikka juhtub. Aga pigem armastan mugavaid riideid, mis rohkem smart casual’i poole kaldu. Praeguste tuuliste ilmadega meeldib õues käia poolpikkade parkadega, mis on soojad ja mugavad.

Tekst: Kärt Radik

Fotod: Iti-Pätrik Järve ja Liisi Troska/jalgpall.ee