Väga sageli on näitlejate kuvandiga seostatud napsilembust ning aegade jooksul on mitu vanema generatsiooni esindajat oma deemonitest ka avalikult rääkinud. Ent ajad on muutunud ja noorte näitlejate seas on rohkem hinnatud aktiivne eluviis ja sellega kaasnev tervis. „See suhe on palju muutunud. Nüüd valdavalt ei jooda. Tuleb meelde üks seik, kus käisime kursapoistega koos saunas: eesruumi minnes leidsime eest vee, jäätee ja mahla. Keegi isegi ütles välja, et oleks veidi vanem põlvkond, mis joogid siis laual oleksid,” naerab Kalmet, kes on ka varem meedias silma paistnud just alkoholivastaste aktsioonidega. „Näiteks mul pole kindlat reeglit, et ma ei joo, ent mida vähemaks seda jääb, seda enam tekib küsimus, et aga miks üldse peaks. Ja meie põlvkonna puhul laiemalt: isegi kui mõnel inimesel on ehk suurem kalduvus, pole tal seltskonda ja üksi tühja koha pealt ka jooma ei hakka.”
Võistkonnaalade pooldaja
Nüüdseks juba uue generatsiooni jaoks veidi müütilisel nõukogude ajal põhjendas nii mõnigi napsitaja, et tegelikult pole ju midagi muud teha kui viina visata. Ehk oli see tõesti napsulembuse põhjus, ent tänapäeval ei saa Kalmeti meelest ükski noor midagi selle kaela ajada. Meelelahutusvõimalusi on palju, sporti saab teha igal pool – kui pallimängupunti ei leia, siis vähemalt joosta saab ju igal juhul. Kalmeti sõpruskond avastas aga sel suvel ühe kiiresti populaarsust koguva spordiala, mida nüüd võimalikult tihedalt mängimas käiakse. „Sattusime seltskonnaga lausa discgolf’i hullusesse. Aga see ongi äärmiselt tore spordiala ja samal ajal väga sotsiaalne. Oled seltskonnas, tegeled spordiga ja ühtäkki märkad, et oled 18 rajaga 18 kilomeetrit läbi käinud. Samuti on see kõigile kättesaadav: radu on palju ja saad mängida isegi ühe kettaga,” kiitis Kalmet. Muidu teeb Kalmet sporti nii nagu parasjagu aega on. Tahaks isegi rohkem, ent alati ei leia sobival ajal trennikaaslasi – ta on rohkem võistkonnaalade inimene kui üksi rassija. Nii on lihtsalt lõbusam.
Tihe tugitoolispordisuvi
Spordiaasta see-eest oli Kalmeti jaoks kas või suurvõistluste tõttu väga tihe. Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused ja olümpiamängud võtsid väga suure osa suvest enda alla. „Olümpiamänge nii pingsalt ei jälginudki – ehk mängis oma rolli ka ajavahe Rioga – ent näiteks korvpalliturniiril vaatasin suure põnevusega enamiku mänge ära,” meenutab Kalmet. „Jalgpalli EM-il jäid vahele üksikud mängud. Kuigi ma ise hoidsin sel aasta pöialt Horvaatiale ja Poolale, võib minu meelest turniiriga väga rahule jääda. Põnevust oli palju ja arvan, et võistluse laiendamine 24 tiimi peale õigustas end täielikult.”
Alati kellegi poolt
Kalmet pole aga pelgalt niisama spordivaatleja, ta on spordi jälgimisega ka raha teeninud. 2008. aastal enne lavakasse sissesaamist töötas ta jupike aega Postimehe sporditoimetuses. Toimetuse telgitagused tavalugejani ei jõua, ent Kalmet meenutab seda perioodi kui üht elu kiireimat.
„Oli päevi, kus kõik vanemad olijad olid lähetusel, ja ühtäkki pidin online-vahetuse ja leheartikli kõrvalt ka teiste külgi toimetama. Teadsin, et 22.30 läheb leht trükki ja kell tiksub. Läbi higi jõudsin kõik tehtud, aga teadsin, et järgmisel päeval ootab ees ilmselt samasugune õhtu. Teatriga on teisiti: esietendus on ära ja pinged on maas, kuid toimetuses kordus sama närvilisus igal õhtul uuesti,” meenutab Kalmet. Aastatetagune pingeline aeg pole aga kuidagi Kalmeti spordiarmastust vähendanud. Sealt saadav emotsioon kaalub lihtsalt nii mõnegi teise üle. Kui ükskõik milline Eesti koondis olulise tiitli peale mängib, katsub Kalmet olla kas saalis või väljaku ääres. „Selleks ei pea kindlasti minema Premium League’i või NBA mänge vaatama: kui miski on mängus, saab ka Eestis selle hea tunde kätte,” arvab Kalmet ja annab lõpetuseks väikse vihje nendele, kes spordist veel nii väga ei hooli. „Alati peaks olema kellegi poolt, kuid see tekib tänu isiklikule sidemele, mille peaksid taustalugudega tekitama reporterid ja spordikommentaatorid.”
Henrik Kalmet ja Timberland – 15 aastat sõprust
15 aastat tagasi sai Henrik Kalmet oma esimesed Timberlandi saapad, mis on kasutusel seniajani. „See tundub veidi nagu mõne telepoe lugu, aga sain need saapad siis, kui jalg enam ei kasvanud, ja kannan neid siiani. Nad on muidugi läbi elanud erinevaid ajajärke esindussaabastest trööpamissaabasteni, ent nad on endiselt töökorras. Praegu on nad suvilas ning neid on hea kanda trimmerdades ja aiatöödel – välimus on küll natukene räsida saanud, kuid töötavad!” räägib Kalmet enda pikast ajaloost Timberlandiga.
Otseselt kaubamärgisõltlaseks Kalmet end ei pea, kuid mainitud jalavarjude vastupanuvõime tõttu ei häbene ta Timberlandile reklaami teha. „See ütlus, et ma pole nii rikas, et osta odavaid asju, kehtib siinkohal tõesti. Kui ma oleksin 15 aastat tagasi eelistanud odavamat, oleksin selle aja jooksul võib-olla kümme korda saapad välja vahetanud. Mõned asjad on oma hinda väärt,” arvab Kalmet.
Tekst: Oliver Lomp
Fotod: Jake Farra
Moekas parka igaühe garderoobi!