Ilmad ei ole kuidagi välistreeninguid soosimas. „Pole halba ilma, vaid on vale riietus!” kuulen ma kriitikuid ütlemas. See on tõsi, kui sa oled kaalus, mis võimaldab kaubandusest endale õiget riietust valida. Meie paksud peame leppima, et küll rasvakiht külma eest kaitseb.
Kuid see ei tähenda, et ma nukralt aknal kevadet ootan, õigustades mitte millegi tegemist kehva ilmaga. Isegi mina pole nii narr. Ja ma olen üsna narr. Ma mõistan selgelt, et südant saab treenida ka sisetingimustes. Lihased võivad toonuseid saada ka ruumis olles ja just sellega ma end liikumas hoian. Kuna jooksmine meie pisikeses elamises oleks raskendatud ja mitte ainult ruumi vähesuse tõttu, vaid ka seepärast, et mul on kolm last, kes end mu jalge külge klammerdaksid, siis tuleb leida muid alternatiive.
Leidsin selle sangpommis. Miski on selles, mis mind sedavõrd köidab. Aastaid tagasi avastasin ma ühe video, kus üks austraallasest musklijõmm jooksmist sarjas ja sangpomme kiitis. Kuna mulle pole jooksmine kunagi meeldinud, siis kõik, mida see mees rääkis (loe:karjus) tundus nii loogiline. Ainuke kord, kui mulle jooksmine meeldib, on siis, kui mu käsi samal ajal palli põrgatab ja ma jooksen korvi suunas. Ma ei jookse küll kiiresti, kuid see eest on pall minu käes. Kumab vist läbi, et ma igatsen korvpalli? Sügisest loodetavasti saan uuesti satsi kokku, kellega paar korda nädalas palli loopimas käia.
Kuid sangpommidest rääkides, siis sangpommi hoog (Swing) on üks parimaid harjutusi, mida mina kunagi teinud olen. See ei kasvata mitte ainult eriti kiirelt vastupidavust, vaid see on ka imerohi alaselja valude puhul. Kõik, kes meile enda seljavalust rääkinud on ja on katsetanud paar nädalat sangpommi hoogusid teha, on valudest paari nädalaga lahti saanud. Ma ei ütle, et see toimib kõikide selja valude puhul. Ma ütlen, et see on toiminud kõikide meie sõprade ja sugulaste puhul, kes seda katsetanud on.
Kuid treening sangpommiga on lihtne. Minu eesmärk on saada 300 kordust ja igat harjutust mitte vähem, kui 20 kordust ja vahele puhkus mitte pikem, kui 60 sekundit. Tänane trenn oligi mul:
Sangpommi hoog 5×20
Sangpommiga kükid 2×20
Sangpommi rinnale võtt 2×20 (kummalegi käele, ehk 4×10)
Sangpommi sumokükk 2×20
Sangpommi pikk tsükkel 2×20
Sangpommi õlalt üles ülke 2×20
Eilne hommik meenutas mulle, mis treeningutega alati kaasneb, kui ma hommikul voodist püsti tulin ja siis veel takkaotsa üritasin ka trepist alla minna. See ei käi nii. Kui sa teed esimest korda kükke üle kahe miljoni aasta, siis pole sul trepi peale asja, sest jalad, mis niigi trennijärgset valu teevad, on seda tegemas kaks korda intensiivsemalt, kui püüda trepist alla minna. Lisaks on meil üpris järsk trepp, mis muutis selle protseduuri kõrvalt vaatajale kindlasti kordi koomilisemaks.
Teine asi, mis sellise lihastrenniga kaasas käib, on venitamine. Mul on selleks puhuks muretsetud ka
rullik, millega lihaseid lahti rullida, et need järgmisel päeval nii tuld ei loobiks. Kuid see rullik on ka laste lemmik, sest sellel saab peal istuda, seega on see alatasa kadunud ja keegi ei tea, kus ta on. Kui ma selle siis lõpuks üles leian, on mul kolm paari käsi taeva poole välja sirutatud ja igaüks neist rullikut enda kätte palumas. Tundub ,et mul tuleb neile eraldi rullikud osta. Kallid need ikka olla saavad.
Seega, mul on hea tunne sees ja kui käima saamine on alati nii võrd raske ettevõtmine, kui sa oled seda pikalt edasi lükanud, sest miks see kohe ära teha, kui homme on palju parem päev, siis käimas olles on see uhkustunne sedavõrd suur, et on igasugu pingutust väärt. Kuid enam ei saa viilida. Olen seda aastaid teinud. Lihased tuleb taas üles leida, sest kunagi olid need olemas ja ma olin sedavõrd uhke nende üle. Lasin naisel pidevalt käega katsuda ja nõudsin kiitust.
Eesti Laul - kunstiande galerii
Kommentaarid