Eesti jäähokimeeskonna kapten Robert Rooba kolis juba 14-aastaselt perega Soome, et tegeleda armastatud spordialaga kõrgemal tasemel kui see Eestis võimalik oli. Igapäevaselt täidab ta Soome jäähoki kõrgliigas Jyväskylä JYP meeskonnas samuti kapteni rolli.
Robert, kuidas sa hoki juurde jõudsid ja kes sinu eeskujudeks olid?
Naljaga pooleks võin öelda, et hoki oli armastus esimesest silmapilgust. Minu isa mängis lapsepõlves ja täiskasvanuna samuti hokit ja sealt ma selle pisiku sain. Tahtsin kohe väga hokit mängida ja minu jaoks kulges kõik loomulikku rada pidi. Karjääri alguses inspireerisid mind eelkõige isa mängud, lisaks teadsin tuntumaid Eesti tolleaegseid mängijaid nagu Andrus Ahi ja Toivo Suursoo.
Toivo tegi Euroopas tegusid ning temaga õnnestus mul ka koondises koos mängida, kui seal oma esimesi samme tegin ja enne kui tema oma karjääri lõpetas. Toivot võin selleaegsetest Eesti hokimängijatest pidada oma suurimaks eeskujuks. Karjääri jooksul mängis ta nii Soomes, Rootsis kui ka USA-s ning karjääri lõpus ka väiksemates hokiriikides.
Kuidas juhtus, et läksid Soome mängima?
Eesti hakkas mulle väikseks jääma. Olin 13, kui mängisin Eesti liigas juba meeste vastu ja ega see normaalne polnud. Parim variant oleks olnud ikkagi mängida enam-vähem sama tasemega omavanuste vastu. Nii see plaan küpses.
Soomes näitamine kujunes edukaks ning sellele järgnenud paar nädalat muutsid meie pereelu otsustavalt seoses Soome kolimise ja seal mängima hakkamisega.
Mis olid alguses sinu suurimad väljakutsed põhjanaabrite juures?
Uude keskkonda sulandumine ja uus keel. Aga mul ei ole kunagi olnud kohanemisega probleeme ja lõppkokkuvõttes harjusin Soomes ka sealsete kommete ja tavadega. Soomes on hokis konkurents kordades suurem kui siin ja pidin hakkama võitlema koha eest päikese all. Algusest peale olen pidanud ennast pidevalt tõestama nii nagu profispordis ikka, midagi ei ole garanteeritud ega kanta kandikul ette.
Kas hokirahvana tuntud soomlased võtsid su kiiresti omaks?
Arvan küll. Mu oskused olid head ja olin tollasele meeskonnale oluline lüli. Mind austati minu korraliku taseme pärast.
Kes sealsetest tuntud hokimängijatest on su eeskujud olnud või kes said selleks Soomes mängides?
Kindlasti kõva ründaja Teemu Selänne, kellel on ka Eestis väga palju fänne, kes hokit jälgivad. Soomes on aegade jooksul nii palju kuulsaid ja edukaid mängijaid olnud, et raske on neid kõiki eraldi välja tuua. Mitmedki on andnud mulle inspiratsiooni. Liigselt pole ma kunagi ühessegi mängijasse kiindunud, aga olen üritanud paljudelt midagi kõrva taha panna.
Kui kuulus on Soomes 80. aastate staar Jari Kurri, kes käis kunagi Eestis Jeti jäähalli avamas?
Kurri on Selännest kümme aastat vanem ja esindab teist mängijate põlvkonda, aga kindlasti kuuluvad mõlemad Soome kõigi aegade TOP-5 mängija hulka. Jari Kurri oli ilmselt NHL-s esimene kõige kuulsam soomlasest mängija, kes mängis “Great One” ehk Wayne Gretzkyga koos Edmonton Oilersi meeskonnas. Teemu Selänne puhul ei tohi aga unustada veel siiani kehtivaid rekordeid, millest kõige fenomenaalsem on ilmselt debüüthooajal löödud 76 väravat. Ma ei kujuta ette, kas keegi suudaks seda üldse kunagi üle lüüa.
Sina mängid ründajana vasakul ja paremal äärel, räägi palun oma rollist lähemalt.
Ääreründajal on kõige ründavam roll platsil üldse, sest tema mängib kõige lähemal vastase väravale. Minu ülesandeks on väravaid lüüa. Hoki on järjest rohkem arenenud muidugi selles suunas, et kõik platsil viibijad täidavad kõiki rolle – kõik mängijad vajadusel ründavad ja kaitsevad, takistavad vastast, kuna mäng on muutunud kiiremaks ja nüansirohkemaks. Kogu aeg pead olema mobiilne ja suutma erinevaid ülesandeid täita.
Kuidas sa kirjeldad oma rolli Eesti koondises?
Koondise eest mängides on minu osa muidugi pisut teistsugune kui klubis. Suurim vahe on see, et koondises pean mängu rohkem oma peale võtma. Aga meil kasvab Eestis päris palju lootustandvaid noori mängijaid. Minu roll kaptenina ongi endast alati anda sada protsenti ja teisi utsitada. Naudin väga Eesti eest mängimist ja kannan heameelega kaptenipaela.
Kuidas sa koondise arenguga rahul oled?
Üle oma varju ei saa me muidugi kohe hüpata, kuigi seis on parem kui mõned aastad tagasi. Liigume väikeste sammudega järjest edasi. Meil ei ole veel piisavalt materjali, et saaksime lähimas tulevikus suuri tulemusi vormistada. Andekate noorte sirgumisega oleme küll tõstnud üldist koondise taset, aga palju on minna. Olen uue põlvkonna suhtes optimistlik, sest mitmed noored on saanud oma hokihariduse juba Soomes ja Rootsis.
Eesti probleem on hetkel jäähallide nappus, mis takistab pikemate sammude tegemist. Suurem harrastajate hulk tekitaks tõsisema konkurentsi ning arendaks noori rohkem. Kõlab klišeelikult, aga nii paraku meeskonnamängudes on. Eesti hoki parimad ajad on kindlasti ees. Oleme edasi arenenud, aga nüüd on käes aeg veelgi suuremateks muudatusteks jäähallide tekkimise näol.
Miks peaks üks noor üldse hokit mängima?
Mitte ainult poisid, aga ka tüdrukud võiksid hokit mängida. Eestis mängitakse täna ju jälle naiste hokiliigat ning seda tehakse ka koondise tasemel. Mängida võiks, sest hoki on parim viis enda vormis hoidmiseks, tegeledes samaaegselt keha ja vaimuga. Tegemist on füüsiliselt väga nõudliku alaga, mis arendab ka üldist koordinatsiooni. Hokimäng võib vabalt asendada jõusaali ning on samal ajal palju lõbusam ja mängulisem. Sul on uisud, litter, kaaslased ja hasarti tekitav aspekt.
Hoki on ka tiimisport. Sinu kaaslastest võivad saada sinu sõbrad ja kamraadid terveks eluks.
Kiputakse arvama, et hoki on üsna vigastuste ohtlik ala. Millised on olnud sinu suurimad vigastused?
Pean kummutama müüdi, et jäähoki on kuidagi ohtlikum spordiala kui teised sportmängud. Tõsi, tegu on füüsilise alaga, kuid jääl kehtivad omad reeglid ning kaitsmed on ajas muutunud väga korralikuks. Kontaktspordis jääb alati vigastuste oht, aga nii on see ka teistel aladel. Mõnes teises meeskonnaspordis on kiirused palju suuremad ja kaitsmed hoopis puuduvad.
Sülitan kolm korda üle õla, aga suuremaid traumasid pole mul olnud. Mina ei karda midagi. Tohutu kaklemine ja arvete klaarimine on jäänud ikka eelmisesse sajandisse. Euroopas on seda olnud üldse vähe, pigem on seda ette tulnud Põhja-Ameerikas.
Igal spordialal mängib rohkem või vähem rolli ka psühholoogia. Hokis on kindlasti ühed pingelisemad hetked karistusvisked. Kuidas nende psühholoogia toimib?
See on üks-üks olukord väravavahiga ning küsimus on, kes kelle üle mängib. Igal mängijal on oma kindel viis või taktika, mida ta läheb karistusvisete sooritamisel ellu viima. Vastavalt väravavahi reageerimisele, tegutseme ka meie. Silmavaatamine väga vist tulemust ei mõjuta, pigem on oluline tehniline sooritus ja mängija klass. Kontakt on jalgpallist erinev. Hokis sellist tsirkust ei toimu nagu näeme väravavahte jalkas tegemas.
Mõne muu meeskonnaalaga võrreldes on hokimängijal palju rohkem varustust. Palju see kaalub ja kui kiiresti sa selle endale selga saad?
Varustus kaalub kokku umbes 10 kilo. Rahulikus tempos võtab selle selga saamine kümme minutit, aga vajadusel saan ka viie minutiga hakkama.
Sinu üks lemmikbrände on adidas, kes hokivarustust küll ei tooda, aga mis sul koduses riide- ja jalanõudevalikus nende pakutavast leidub?
Minu jaoks on adidas alati olnud moodne ja unikaalne, teiste brändide eelkäija, kelle valikust leian nii riideid kui jalanõusid. Nende jalatseid on minu kapis olnud igal ajahetkel. Tegelikult on mul üldse nii palju tosse ja muid jalanõusid, et kui keegi kapiukse avaks, jääks mulje, et ma lausa kogun neid. Vabal ajal riietun üldiselt mugavalt ja eelistan ketse, aga kui etikett nõuab, panen kingad ka jalga.
Kuidas sa lõõgastud?
Lõõgastun peamiselt teisi spordialasid harrastades ja jälgides. Väga meeldib golfi mängida, hoki kõrval vaatan peamiselt jalgpalli, aga kõva tugitoolisportlasena elan kõigile eestlastele igal alal kaasa.
Millised on sinu lähima aja eesmärgid?
Soovin iga päev anda endast parima ja hoida oma karjääri kõrgel tasemel, tahan midagi suurt võita. Olen mängijana jõudnud oma parimasse ikka, saan sügisel 30 ja usun, et suudan veel tegusid teha.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Iti-Pätrik Järve
Sportland Ülemiste klienditeenindaja Maie Belova: sport on minu kirg