Jaht ihaldatavaimale spordikarikale on alanud

Purjetamismaailmal on ärevad ajad – 17. juunil algab Bermudal otsustav lahing maailma vanimale ja väärikaimale spordikarikale America’s Cup.

See on sündmus, mille publikuhuvi ulatub sadadesse miljonitesse ning kuhu pääsevad osalema vaid selle ala vaieldamatud superstaarid. Võistlust peetakse küll 35. korda, kuid selle ajalugu ulatub aastasse 1851. Nimelt õnnestus 166 aastat tagasi Inglismaal Cowesi linna purjerekatil Ameerika kuunaril America võita kõiki inglaste purjelaevu ning koju viia The Royal Yacht Squadron Cupi auhind, mille juurde kuulus ka 100 gini auhinnaraha. Võistlusi jälginud kuninganna Victoria olevat uurinud, et kes tuli teiseks. „Teie Majesteet, ei ole teist,“ sai ta oma saatjaskonna liikmelt vastuseks. See fraas võtab kokku America’s Cup deviisi ja sobib kirjeldama meeskondade pingutusi täiuseotsinguil.

Inglismaal võidetud karikas jõudis New Yorgi Jahtklubi vitriinkappi, kus see võidujahi järgi  America’s Cupiks ümber nimetati. Muide, ameeriklastel õnnestus seda oma auhinnakapis hoida lausa 132 aastat ja kogu võistluse ajaloo jooksul on seda võita õnnestunud kokku vaid neljal rahvusel.

Inseneride tipptase

America’s Cup on tänapäeval lisaks purjetajatele suur väljakutse ka inseneridele. Võistlustules on maailma kõige kiiremad tuule jõul liikuvad purjekad, mille inimene on suutnud välja mõelda. Tipptase, mille saavutamiseks on kulunud lugematul hulgal töötunde ning raha.

Finaalis on ruumi vaid kahele

America’s Cupi karikale võistleb kaks meeskonda. Dramaatilisele finaalheitlusele pääsemiseks tuleb paatkondadel osaleda ametlikul katsevõistlusel Louis Vuittoni Cup, mille õnnelik võitja „viskab kinda“ America’s Cup karikakaitsjale ehk tänavu Oracle Team USA meeskonnale, mille tüürimeheks on 1979. aastal Sydneys sündinud austraallane Jimmy Spithill. Tegemist on läbi aegade noorima America’s Cup võitjaga, kes kirjutas end selle tükiga võistluse ajalukku 2010. aastal  BMW Oracle Racing 90 tiimis.

Tasub oma silmaga uudistada

Võistlusjahtide mõõduvõttu kolmel korral uudistamas käinud Kakumäe sadama juht ja purjetaja Indrek Ilves koos abikaasa Annikaga soovitavad kogemust väga palavalt. „Esimest korda õnnestus karikat näha Valencias. Viis, mil moel seda hoiti, oli tõsiselt muljetavaldav – lindid, turvamehed, valged kindad. Sadam oli võistluse ajaks täiesti ümberehitatud, kergkonstruktsioonidest oli lausa väike linnak valminud, mille juurde kuulusid erinevad poed ja lõõgastusalad. Luna Rossa baasi teisel korrusel oli näiteks kino, kuhu viis eskalaator. Paigas oli iga detail, isegi kanalisatsioonikaevude kaaned olid America’s Cup logodega. Pealtvaatajatele pakuti võimalust alustega veele võistlusjahte uudistama minna. Meeskondade heitlust sai jälgida suurtelt ekraanidelt koos sinna juurde kuuluva graafikuga, mis teeb ala vaatemänguliseks ja arusaadavaks ka purjetamisvõhikule,“ meenutab Sportland Helly Hanseni Baltikumi tootejuht Annika Tuisk-Ilves. Indrek lisab, et võistlusel osalevate paatide jälgimine on omamoodi sürreaalne kogemus. „Tuult praktiliselt pole, aga alused sõidavad jubeda hooga. See ongi vist kõige erilisem. On saavutatud tase, kus paat suudab sõita tuulest neli korda kiiremini. Tänavu eelsõite vaadates näitas kiirust 43 sõlme, tippkiirused on võistluste ajal 47-48 sõlme, kuid ilmselt pole ka 50 mitte mingi probleem.“

Eesti lipp America’s Cupil

Kalevi Vapperi meenutustest ajakirjas Tehnikamaailm 2007. aastal 1. juulil ilmunud artiklis võib lugeda, et ajalooliselt oli ka eestlastel väljakutsujana plaan starti minna 1992. aastal San Diegos, mille jaoks valmis Tallinna ja Leningradi ühisprojektina sündikaat Red Star. Alus ehitati Pirital, kontruktoriks oli Oleg Larionov ning purjed valmisid Tiit Haagma purjetöökojas. Jaht ootas juba Tartu sõjaväelennuväljal Antonov-124 transpordilennukis õhkutõusu, kuid paraku jäi see plaan viimasel hetkel siiski katki. Ajad oli segased, Eesti oli äsja Nõukogude Liidust välja astunud ning kuna soov projektist osa saada oli ka Venemaa huvigrupil, siis õnnestus neil koos enda plaani nurjumisega kriips peale tõmmata ka Red Stari osalusele.

Tee suure unistuse poole algab väikestest sammudest

Indrek Ilves toimetab Eesti purjeringkonnaga selle nimel, et kunagi oleks põhjust ka mõne profisarjas seilava eestlaste üle uhkust tunda. „America’s Cup’i osas on see muidugi kõige raskem, pigem on tõenäolisem Volvo Ocean Race, mille starti me nüüd Alicantesse ühe suurema delegatsiooniga läheme. Eesmärk on tutvuda korraldamise taga oleva maailmaga, luua kontakte, et tulevikus saaks ehk mõni eestlane alustuseks kuskile tiimi liikmeks, tehniliseks töötajaks või meediaspetsialistiks. Oluline on jalg ukse vahele saada, olla informeeritud ja õigel ajal õiges kohas. Tipptiimid otsivad oma meeskondadesse aegajalt sõitjaid, miks siis mitte teha valik eestlaste seast,“ leiab Ilves.

„Muide, tasub ehk ära märkida, et meeskonnad komplekteeritakse väga erinevate spordialade esindajatest. Näiteks leiab sealt lisaks purjetajatele ka sõudjaid ning endisi tipprattureid. Sama hästi võiks näiteks Kangerti või Taaramäe järgmine unistus hoopis purjetamismaailmaga seotud olla.“

Kuidas elada kaasa America’s Cup’i finaalile?

Kui sind just Bermudal pole, siis on võistluse korraldajad loonud spetsiaalse mobiiliäpi, mille vahendusel saab sündmuste arengul kenasti silma peal hoida. Vaata lähemalt siit!

Tekst: Marta Vasarik