Janet Vavilov: kõik tuleb siis, kui tulema peab!

Janet Vavilov (27) on üks neist, kelle kohta võib vabalt öelda: kes teeb, see jõuab. Suuresti aitab sellele kaasa eluterve suhtumine nii rõõmudesse kui ka muredesse. Janet jõuab ülikoolis õppida, spordiklubi juhtida, laulda, aga ka suve nautida ja reisida.

Janet, millega sa hetkel tegeled?

Minu elu on üsnagi kirev ning „ühepajatoidust“ leiab kõike – itaallaslikult suure perekonna, ülikooli, värvikirevat muusikat, muusikaliteatri, imelise spordiklubi ning ise spordimaailmas olemist.

Olen alati öelnud iseendale, et kõigest, nii heast kui halvast, läheb läbi vaid siis, kui ellusuhtumine on terve. Kõik läbielatu on elus edasiminemiseks vajalik, aga see, kuidas ma kõigesse suhtun, on minu enda teha.

Milline näeb välja sinu tavaline päev?

Minu igapäevatööks on juhtida MyFitness Rävala eluolu ehk paljuski on minu teha, kuidas klubiliikmed ja külastajad end tunnevad. Olen valinud enda tiiva alla kõige kihvtima tiimi, mida soovida võib ning tugevalt nende toel ja koostöös juhin klubi loodetavasti edukalt. Rõõmu on töös rohkem kui nuttu, kuid hetki, kus tunnen end jõuetuna, on ka. Nendeks hetkedeks olen kogemustest tingituna juba ette valmistanud kontorisse „nututooli“.

See on eraldatud nurk minu kabinetis, mida teised ei näe ning sinna on hea põgeneda ja lasta endal olla – süüa, lugeda raamatut või vaadata lakke. Ma naudin väga enda tööd, tiimi, rõõmsameelseid liikmeid, aga oi kui palju oleneb sellest, mil moel on kõik osapooled avatud lahendustele! Ja olgem ausad, me kõik vajame iseolemise hetki, olenemata sellest, et töö meeldib. Mida rohkem seda endale anda, seda erksamad me vaimult oleme.

Mis pakub hetkel kõige rohkem rõõmu?

Üks suurimaid rõõmuallikaid on muusika ja kõik sellega kaasnev. Kõik algas ligi kaheksa aastat tagasi, kui Inglismaal elades sain Eesti Noorte Muusikaliteatri kunstiliselt juhilt kirja, et ta väga soovib mind nende suurde suvemuusikali. Võtsin kõik seitse kotti, kolisin tagasi Eestisse, õppisin enamvähem selgeks soovitud laulu ja olingi osa Eesti Noorte Muusikaliteatrist. Oh sa, mis elu siis pihta hakkas! Millised võimalused hakkasid avanema – muusikalirollid, esinemised, õhtujuhtimised!

Ei julgenud kunagi unistadagi, et mängin Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi muusikalis „Libahunt“ Mari rolli, mida enne mängis Hanna-Liina Võsa. Tänaseks päevaks olen muusikaliteatris trupijuht ning sel suvel toome lavale Disney muusikali „High School Musical“, mis saab olema minu kümnendaks muusikalirolliks antud teatris.

Kui ülekaaluline 12-aastane Janet praegu näeks, mis unistusterolli (Sharpay!) ta endale sai – ta hingaks kindlasti kergemalt.

Millest sa unistad?

Kui ma kunagi saaksin Vanemuises etenduvas muusikalis mängida kasvõi põõsast, kellel on üks lihtlause, siis teeksin endale ühe pika pai. Üks enda kirjutatud ning avalikkuse ette jõudnud laul oleks ka suur asi. Unistusi on. Aga hirm ebaõnnestuda võtab vahetevahel võimust, kuid küll tuleb kõik siis, kui tulema peab.

Sa oled ka New Balance’i saadik. Miks see bränd?

Pean siinkohal rääkima oma perest, sest selle jutuga jõuangi New Balance’i juurde. Olen igavesti tänulik emale ja isale nende oskuse eest kasvatada mind nii, et minus on tasakaal jonnakuse, hea südame ning spontaansuse vahel. Vahepeal mõni omadus domineerib, aga kellel meist ei oleks nii?

Minu vanemad on muusikud ning tänu muusikale said nad 80ndate lõpus käia kontsertreisidel. Reisidel ma kaasas ei käinud, kuid lugusid jätkub neil tänase päevani ning albumis olevaid reisipilte vaatasin hiljuti, emadepäeval. Vahva seos tekib sellega, et nooremana vanemate kontsertreiside pilte vaadates imetlesin alati kihvte riideid, mis kontsertreisidelt kaasa osteti ja eriti meeldisid (siiani mu lemmikosa riietusest) mulle jalanõud, mida nad kandsid.

Hiljem olen avastanud, et isal olid ühel fotol New Balance’i tossud! Helehalli värvi, punane N täht külje peal. Nooremana vaatasin, et lihtsalt ägedad, firmale ei pööranud mingit tähelepanu. Nüüd, kus saan end nimetada New Balance saadikuks, on kuidagi eriti armas ja nostalgiline viia just need kaks niidiotsa omavahel kokku. Käsi südamel saan öelda, et New Balance on alati olnud mu jaoks eriline. Ja au on neid esindada! Küll ükskord tuleb päev, kui ma kannan halle New Balance tosse, millel on punane N täht külje peal.

Igasugused ketsid käivad tänapäeval kõige juurde. Mis olukorras sina neid kannad?

Tennised ja ketsid on üks vingemaid loominguid rõivamaailmas ja mina nende kandmisele piiri ei paneks. Kandke julgelt ning rõõmuga, olenemata sellest, mida ühiskonnas seatud standardid nende kohta ütlevad.

Kui mitmel korral olen käinud pulmas, kus kannan kleidi ning ketsi kombinatsiooni? No väga mitmel! Ja auga jätkan. Minu jaoks tuleb „punane joon“ siis, kui on lavale minek vastava seltskonnaga ning minu väljanägemine ketsi ja kleidi kombinatsioonis teeb üldpildi liialt kaootiliseks. Aga kui mul igapäevaelus vähegi võimalik, siis ketsid jalga ning minek.

Mäletan ühte vahvat minu kohta käivat ütlust, kui peale muusikaliteatri viimast etendust pakkisime end kõik autodesse, et kodudesse minna ning üks näitlejatest hõikas: „Andke Volkswagen Passat, Red Bull ning ketsid ja saategi Janeti!“. Ei vaidle vastu, üsnagi tõetruu ütlus.

Mida tähendab sinu jaoks suvi?

Suvi tuleb ja mul on alati olnud ütlus enda kohta – mul on tunne, et kui päike paistab, siis ma olen parem inimene.  Esmajoones otsin seiklusi ja võtan kõik seiklused olenemata ilmast avasüli vastu, kuid kui saaksin juurde ka killukese päikest, siis mu hing rõkkab.

Iseenesele teadmata kirjeldasin just enda ideaalset suve – päikest ja seikluseid! Sõbrad ning meie suve suurmuusikalid on ka kindlasti osa ühest vahvast suvest, kuid olen viimase aastaga õppinud üksinda seiklema ning iseenda parim (reisi)sõber olema. On suur edasiminek elus, kui oled nõus olema enda mõtetega üksinda, tegema (reisi)otsuseid omapäi ning justkui iseennast meelelahutama.

Viimased reisid (Ungari, Itaalia, Taani, Saksamaa) olen teinud üksinduses, kaaslaseks vaid minu Snufkin (hellitusnimi minu Sony a7r kaamerale) ja oi, millised seiklused. Milline kasvamine iseendaga, leides vastuseid ja tervendades enda südant.

Seega, kui Sa mõtled praegu, et kas osta piletid reisile, kuhu keegi kaasa ei saa või ei taha tulla, siis palun osta pilet ja palun mine.  Mul ei ole kordagi reisil olnud tunne, et mul on endaga igav. Ja see on üks ilus avastus.

Mida tulevik toob?

Mul on nii spordi- kui muusikavaldkonnas unistusi. Peaksin aga kohe ütlema, et ma ei ole kunagi üheski spordis olnud hea. Olin kogukama keha ning lühikeste jalgadega. Ei läinud mul hästi ei kaugus- ega kõrgushüpe, rääkimata jooksust, ainus hinne 5 kehalises kasvatuses tuli kuulitõukes. Sellepärast, et mu kogukus andis mulle jõudu ja alates sellest, kui MyFitness mind enda ridadesse tööle võttis, olen ma jõusaalitreeningutesse vaat et väikestviisi armunudki.

Minu üks pöörasematest unistustest on bikiinifitness. See distsipliin, tahtejõud ja suutlikkus on imetlusväärne! Ma ei tea, kas unistus kunagi ka täitub ning igaks juhuks pead pakule ei pane, sest põhienergia läheb õpingutele ülikoolis. Õpin hetkel Tallinna Ülikoolis sotsiaalpedagoogikat ning olen aru saanud, kui öeldakse, et kõrgharidust kiirustades omandama minna ja siuh-säuh-lähen-midagigi-õppima, ei toimi. Eriala võiks ikkagi olla miski, milles sa päriselt näed end tegutsemas. Miski, kus sa näed, et suudad maailma aidata, midagi maailmale tagasi anda ja teha seda paremaks paigaks. Mina olen selle leidnud. Kui ma kunagi näen või kuulen, et minu töö lastekaitse valdkonnas on reaalselt mõnda last aidanud ning pannud teda tundma ühiskonnas väärtustatuna ja hoituna, siis olen teinud elus õigeid valikuid.

Selline ma olen, siiruviiruline. Kõik elus läbielatu on mind omamoodi kasvatanud ning elu on väärt elamist, kui su ümber on toredad inimesed ja lõpmatud seiklused!

Ela Janetile kaasa instas: @janetjamie

Tekst: Kärt Radik
Fotod: Keir Rämson / erakogu