Juhan Kilumets: sport on väga ilus ja emotsionaalne meelelahutus, aga seda ei tohi võtta liiga traagiliselt

Eesti Rahvuskultuuri Fondi Lembitu Kuuse nimelise allfondi stipendiumi pälvis sel aastal ERR-i spordiajakirjanik Juhan Kilumets. Tema puhul on esile tõstetud rahulik ja inimlik spordikäsitlust, oskus näha sportlast tulemuste taga ning austus keele ja ajakirjanikutöö vastu – väärtused, mida kandis ka Lembitu Kuuse ise.

Millal sul tekkis huvi spordiajakirjanduse vastu?

Spordihuvi oli mul väikesest peale väga suur. Kuigi minu peres ei ole peale odaviskajast vanaisa suuri sportlasi olnud, tegelesin ise kergejõustikuga juba 9–10-aastaselt üsna tõsiselt. Samas näiteks vanematega koos me sportimas ei käinud.

Ajakirjandushuvi on aga konkreetselt perekonnast. Mu ema Margit Kilumets on ajakirjanik, aga ausalt öeldes vaatasin tema tööd ja mõtlesin, et mina küll ei taha ajakirjanikuks saada. Kõrvalt vaadates tundus see väga raske – lood ei sünni iseenesest, ideid peab kogu aeg välja mõtlema, sageli tuleb kirjutada õhtuti ja öösiti ning kogu aeg on tähtajad ja surve, et peab olema värske, huvitav ja täpne.

Samas kirjutamine ja eneseväljendus on mul alati üsna loomulikult tulnud ning ühel hetkel said sport ja ajakirjandus kokku.

Mis sind siis ajakirjanduse osas ümber mõtlema sundis?

2011. aastal läksin ema soovitusel ERR-i raadio sporditoimetusse praktikale. Sain aru, et see on koht, kus saan ühendada kaks asja, mis mind tegelikult mõlemad väga huvitavad. Mõistsin, et ajakirjandust ei ole mõtet jõuga endast eemal hoida.

Tagantjärele mõeldes on see isegi natuke paradoksaalne – väljastpoolt vaadates on ju väga lihtne öelda, et „kõik on nii loogiline, su ema on ajakirjanik ja muidugi läksid sina ka ajakirjandusse“, aga minu enda jaoks oli see teekond pigem vastupidine. Püüdsin vastu punnida, aga lõpuks jõudsin ikka sinna, kuhu ilmselt pidin jõudma.

Oma roll on ka sellel, et meie pere on väga selgelt humanitaartaustaga – isa on ajaloolane ja kunstiajaloolane, kodus on alati olnud kultuur, ajalugu ja raamatud. Reaalained ei ole kunagi olnud minu jaoks lihtsad, aga keel, mõtlemine, uudishimu maailma vastu ja soov asju mõtestada on minu tugevused ning ma sain aru, et just need pean enda kasuks tööle panema.

Praegu töötad raadio sporditoimetuse juhina. Mis on sind raadios köitnud?

Mul on olnud tohutu õnn kohtuda õigete inimestega. Minu mentoriteks olid Tiit Karuks ja Tarmo Tiisler – mõlemad väga selgelt raadiomehed. Algusaastatel oli otsene juht Taavi Libe. Kokku oli väga hea ja toetav seltskond, kus noort inimest päriselt usaldati, aga samal ajal nõuti ka palju.

Raadio kui meedium on mind köitnud eelkõige sellepärast, et seal on võimalik süveneda. Kui televisioonis on sageli kaks minutit, et lugu ära rääkida, siis raadios saab teha 20–25-minutilisi käsitlusi, arutelusid ja intervjuusid. See on tohutult väärtuslik.

Lisaks juhitööle teen endiselt samu asju, mida tegin ka viisteist aastat tagasi – panen kokku spordiuudiste blokke, otsin intervjuusid, teen lugusid ja lähen nendega eetrisse. See on mulle väga oluline. Ma ei taha olla ainult korraldaja või juht, vaid ka sisuline tegija.

Sul on tugev sportlase taust kergejõustiklasena. Kuidas on see sind ajakirjanikuna mõjutanud?

See on tegelikult natuke kahe teraga mõõk, aga pigem siiski suur pluss. Eestis on spordiajakirjanike seas üsna vähe neid, kes on ise tõsisemal tasemel sporti teinud – ja see ei peagi nii olema, aga mul aitab see sportlasi paremini mõista. Ma saan aru, mida sportlane mingis olukorras tegelikult läbi elab, mida tähendab see, kui sooritus ei õnnestu, kui tehnika laguneb või kui on lihtsalt halb päev.

Sa teed ka teles tööd ja kommenteerid suurvõistlusi. Sind on iseloomustatud rahuliku ja pinget hoidva reporterina. Kui teadlik see stiil on?

See on pigem minu loomulik olek. Mul ei ole kunagi olnud ambitsiooni teha väga teravaid või vastanduvaid intervjuusid. See ei ole minu tee.

Minu jaoks on alati kõige olulisem sportlane kui inimene. Ma tean väga hästi, et ükski sportlane ei lähe kunagi meelega kaotama. Muidugi – spordiajakirjanik teenib spordisõpra ja publikul on õigus küsida, miks midagi ei tulnud välja, miks neli aastat tööd ei andnud tulemust. Aga on väga suur vahe, kas küsida seda sportlaselt kohe pärast võistlust, kui emotsioonid on laes ja pettumus värske, või anda talle aega olukorda analüüsida ja rääkida hiljem rahulikult. Minu sisetunne lihtsalt ei luba sportlast põrmustada hetkel, kui ta ise on niigi kõige rohkem pettunud.

Sind tunnustati tänavu Lembitu Kuuse nimelise preemiaga. Mida see tunnustus sulle tähendab?

See on väga suur au – ja mitte ainult seetõttu, et see on tunnustus mulle, vaid eelkõige seetõttu, et see on seotud Lembitu Kuuse nimega.

Mida Lembitu Kuuse isiksus ja tegevus sinu jaoks tähendavad?

Mul oli võimalus temaga koos töötada ja see on midagi, mida tänased noored ajakirjanikud enam samal moel kogeda ei saa. See, kuidas ta töötas, kuidas ta suhtus keelde, sportlastesse ja kogu vastutusse, mis selle tööga kaasneb, oli väga õpetlik. Tema tööeetika oli väga kõrge. Lembitu oli meister selle kõige paremas tähenduses.

Ja teine asi, mis on minu jaoks väga oluline – Lembitu oskas alati olla sportlase poolt. Ka siis, kui analüüs oli kriitiline, ei kadunud kunagi austus sportlase vastu. See on väga suur väärtus, mida olen püüdnud ka ise oma töös edasi kanda.

Heli Kuuse on öelnud, et Lembitu Kuuse märkis sind vaadates-kuulates: „Temast tuleb silmapaistev reporter“. Kuidas sellist tunnustust tagantjärele kuulda on?

See on ilmselt kõige suurem tunnustus, mida ma üldse saanud olen.

Lembitu ei olnud inimene, kes niisama kiidaks. Ta ei patsutanud õlale ega öelnud, et tubli poiss. Kuulda tagantjärele, et Lembitu nägi minus potentsiaali – see annab väga hea tunde.

Stipendium tuli väga õigel hetkel. Mitte minu karjääri alguses, aga ka mitte elutöö lõpus. Tuli selles kohas, kus on juba kogemus, aga väga palju arenguruumi veel ees.

Mul ei ole kunagi olnud tunnet, et olen nüüd valmis või parim. Pigem vastupidi. Olen üsna enesekriitiline, mul on kahtlusi ja ma vahel ei julge uusi väljakutseid vastu võtta. Võib-olla ei paista see välja, aga seesmiselt on mul kõhklusi päris palju.

Tunnustus annab väga selge sisemise kinnituse, et see, mida ma teen, on olnud mõtestatud.

2024. aasta Pariisi olümpiamängude kajastamisel tõsteti esile sinu oskust käsitleda sporti laiemas kultuurilises ja ühiskondlikus kontekstis. Miks on sinu jaoks oluline näha sporti suuremana kui tulemused ja medalid?

Sport on minu jaoks väga selgelt kultuuriline ja ühiskondlik nähtus. Eriti väikese riigi puhul nagu Eesti, on spordil väga tugev ühendav jõud. Need hetked, kus terve riik elab kellelegi kaasa, on erakordselt võimsad.

Samal ajal mõtlen sageli, et sporti ei tohi võtta liiga traagiliselt. See on väga ilus ja emotsionaalne meelelahutus, aga see ei ole elu ise. Mulle väga meeldib, kui sportlased ise ka seda ütlevad, et lõpuks on olemas pere, lapsed, lähedased ja palju muud peale medalite. Ma püüan alati hoida seda tasakaalu, et ühelt poolt näha spordi suurt tähendust ja emotsionaalset jõudu, aga teiselt poolt mitte unustada, et tegemist on ikkagi mängu ja võistlusega.

Praegu toimuvad Milano Cortina taliolümpiamängud. Mida olümpia sulle tähendab ning milline on sinu roll selle kajastamisel?

Minu jaoks on Milano Cortina olümpia väga sümboolne hetk. Sotši taliolümpia ajal olin veel liiga roheline, et olümpiatiimis olla. Vahepeal toimusid taliolümpiad, kus ERRil ei olnud kajastamise õigusi.

Ja nüüd – 15 aastat pärast seda, kui ma raadios alustasin – on see minu esimene päris taliolümpia, kus osalen kommentaatorina ja olümpiatiimi täieõigusliku liikmena.

Kommenteerin mäesuusatamist, mis on mulle väga südamelähedane ala, aga kommenteerisin ka juba lõppenud segapaaride kurlingut, mis oli minu jaoks täiesti uus ja väga tõsine tööalane väljakutse. Seda enam, et kurlingus tegi Eesti paar olümpiadebüüdi.

Kui palju sa ise sporti teha jõuad ning mis rolli see su elus mängib?

Vahel võin sõpradega padelit mängida, aga üldiselt olen alati olnud individuaalsportlane. Mulle meeldib üksinda jooksma minna, teha trepijooksu, mäkkejooksu ja lõike ning vahepeal väikest jõutrenni. Mul on koduaias päikeseline nurgake, kus ka talvel saab jõuharjutusi teha. Üritan mitmekesiselt liikuda ning keskmiselt neli korda nädalas püüan trennis käia. Korra aastas tahan jõuda Alpidesse suusatama.

Trenn on kosutus hingele ja võimalus olla oma mõtetega üksi, samas ka võimalus hoida end füüsiliselt vormis, et jaksaks lastega sammu pidada. Kodus sirguvad 3- ja 7-aastased poisid, kellega käime rattaga sõitmas ja uisutamas ning kes käivad kergejõustikus. Vanem tahab juba mõnikord issiga koos jooksma tulla ning need on väga ilusad hetked, kui lähed koos pojaga sörgiringile.

Tekst: Merilin Piirsalu
Avafoto: Diana Unt