Kas tead poissi, kes 2017. aastal pani kinni Rakett 69 saate? Tegu oli kõigi aegade noorima võitjaga, sest Karl Vilhelm Valter, kes too aasta võitis, käis alles 9. klassis. Tänaseks on tal gümnaasiumi lõputunnistus taskus ning ees ootab ülikool. Uue õppeaasta alguses rääkisime Karl Vilhelmiga nii koolist, aju treenimisest kui sellest, milline võiks tegelikult olla ühiskonna terviklik maailmapilt.
Kus sa oma kooliteed alustasid ning millised mälestused on sul esimesest klassist?
Käisin 12 aastat Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Olen alati olnud klassikaaslaste hulgas kõige vanem – mu sünnipäev on septembris ning kohe esimese klassi alguses sain 8. aastaseks. Oleksin võinud ka aasta varem kooli minna, aga vanemad otsustasid kooliminekut edasi lükata ning see oli väga õige. Ma ei olnud varem selleks sammuks vaimselt valmis. Ei osanud korralikult käituda ega tunnetanud piire. Tegelikult olin algklassides ka õpetajate ja vanemate jaoks mitte lihtsalt peavalu, vaid raskekujuline migreen. Mulle ei meeldinud paigal istuda ning genereerisin igavusest erinevaid lollusi. Mind sooviti vahepeal isegi koolist eemaldada, aga mul oli väga hea klassijuhataja Kristi Rahn (end Salum), kes uskus minusse ja nägi minu potentsiaali.
Milliste tulemustega gümnaasiumi lõpetasid?
Mitte kiiduväärt tulemustega, sest ma ei ole kunagi olnud hinnete nimel õppija ega pole nõudnud endalt viielist tunnistust. Tööhulk, mida väga heade hinnete saamiseks tuleb teha, on liiga suur ning pole seda hinda väärt. Olen üritanud hoida oma elu balansis, et saaksin õppimise kõrval tegeleda hobidega. Aktiivne sotsiaalne elu ning koolivälised tegevused on olnud mulle väärtuslikumad kui hinded.
Mis on sinu jaoks kooli suurim väärtus?
Sel kevadel jäi gümnaasiumi lõpetajatel tänu karantiinile kahjuks palju asju kogemata. Näiteks meie kooli 400 aastase ajaloo jooksul oli see esimene kord, kui õppetöö peatus, aga selle põhjuseks polnud sõda. Tänu sellele olukorrale tuli veelgi paremini välja, mis on kooli tegelik väärtus. See pole õpikute lugemine, vaid kamraadlus, ühised eesmärgid, ühised pingutused ja üritused. Kooli väärtus ei seisne tunnistuses, mille sa saad, vaid kogukonnas, kuhu sa kuulud.
Kus sügisest õppist alustasid ning kas sul on ka kindel plaan, kelleks tahad saada?
Õpin Tartu Ülikoolis informaatikat. Ma ei taha endale tulevikus ametit. Minu unistus on rajada oma firma, see teenima panna, maha müüa ja saadud raha investeerida.
Sa võitsid 2017. aastal Rakett 69 saate, olles noorim võitja. Mida selles saates osalemine sinu elus muutis?
See muutis väga palju. Tänu saate võidule sai minust noor avaliku elu tegelane ning tahan seista selle eest, et haridus ja teadus on ägedad asjad. Mu missiooniks on säilitada inimestes lapselikku uudishimu, mis meist paraku tihtipeale välja pekstakse. See on ju nii äge, kuidas süttivad esimese klassi õpilase silmad, kui ta näeb midagi, mis teda päriselt huvitab. Tähtis on, et see säde jääks alles. Mina tahaksingi, et kogu ühiskond ärkaks igal hommikul uudishimuga: mida maailm meile täna toob?
Mis seda sädet säilitada aitab?
Kohati tundub, et tähtsad inimesed, kes aina keelavad ja lubavad, unustavad sealjuures oma tegeliku eesmärgi – muuta ühiskonda paremaks. Ka lapsevanemad ei tohiks liiga palju öelda, mida sa võid teha või ei või. Iseendale tuleks anda rohkem vabadust.
Minu vanemad on mind alati toetanud ja proovinud pakkuda kõike, et ma saaksin ennast välja elada ja avastada. Olen ka ise alati otsinud vastuseid küsimustele, mis mind huvitavad ja soovitan seda kõikidel teha. Hirmu ei ole vaja tunda. Isegi kui sa veel ei tea, mis sinu silmad särama paneb, siis tuleb edasi otsida. Ei tohiks karta, et äkki ei leiagi.
Mida siis teha, et maailma avastamine kergemalt kulgeks?
Elu ei maksa võtta nii tõsiselt, sest kui võtad, siis see eeldab, et sul on elu üle kontroll. Mina tahaks meelde tuletada, kui habras on elu ja kui ebakindlad meie plaanid. Sa võid ju noorena planeerida, mida ja kus sa pensionieas tegema hakkad, aga nii palju asju võib vahele tulla, mis kõike muudab. Hea näide on koroona, mis muutis ootamatult väga paljude elukorraldust. Ma ei saa öelda, et mitte midagi tõsiselt ei võta, aga ma olen endale selgeks teinud, millele oma emotsionaalset energiat kulutan ja millele mitte. Tahan võtta elu huumori, nalja ja kingitusena.
Rohkem peaks võtma endale aega istuda ja mõelda, ilma telefoni skrollimata. Tuleb kuulata, mis meie sees toimub. Näiteks mõelda – mida ma tunnen ja miks ning kuidas ma saaks seda emotsiooni ära kasutada. Muidu kaotame võime iseenda emotsioone analüüsida ja kontrollida. Kõik võiksid alustada endaga rohkem rääkimisest.
Sinu suureks hobiks on muusika. Mida muusikaga tegelemine sulle annab?
Alustasin Arsise kellade koolis siis, kui käisin lasteaias. Lisaks õppisin klaverimängu, aga see õpetaja mulle ei sobinud. Õppeprogramm kestis neil aastat ning kui see läbi sai, ei mänginud ma kaks aastat üldse klaverit. Siis hakkasin vaikselt harjutama, kirjutasin oma muusikat ja luuletusi ning saatsin ennast klaveril. Sealt hakkas peale muusika kui emotsionaalne ja loominguline tegevus. See on olnud rasketel hetkedel mulle üks parimaid teraapiaid.
Praegu on mul kaks bändi. Üks on seitsmeliikmeline funk-muusika bänd Arg Part ning teine kaheliikmeline elektroonilise muusika bänd. Muusikaga tegelen igapäevaselt, sinna hulka kuulub uue muusika otsimine, kuulamine, analüüsimine, pilli harjutamine, lugude kirjutamine, laulmine jne. Ma ei ole üritanud suruda seda oma karjääriks, sest muusikaga tegelemine on mulle emotsionaalne release, paus, mitte töö.
Milline suhe on sul spordiga?
Ma olen seitse aastat tennist mänginud, olen ka käinud suusatrennis ja väga väiksena ujumistrennis. Viimasel ajal tegelen jooksmise ja jõutrenniga ning eelmisest suvest sai minust lohesurfar. Lohesurf on sõltuvust ja adrenaliini tekitav. Merel tunned end ühel hetkel nagu vaba linnuke – lendad ja hüppad, teisel hetkel võitled tormiga ja üritad kaldale pääseda.
Kas spordiga tegelemine tuleb ka ajutegevusele kasuks?
Väga. Puhtalt see on kasulik, et trennis lükkad oma ainevahetuse tööle, aju saab normaalselt hapnikku. Näiteks joostes ma ei kuula mitte midagi, jalutan ennast soojaks ja jooksen tavaliselt 10-11 km. Esimesed 5 km jooksen ja mõtlen, siis hakkan tempot lükkama ning ühel hetkel olen ennast auku mõelnud ja tunnen, kuidas hakkab tekkima hapnikupuudus ja aju hakkab kõrgemaid mõtlemisfunktsioone välja lülitama. Siis võtan hoo maha, mõtlemisvõime hakkab taastuma ning ongi ajule reset tehtud.
Kuidas tuled toime pingeliste olukordadega?
Eks vahel tuleb ikka tunne, et elutempo on liiga kiire või ei saa oma asjadega hakkama. Kui hakkad kartma, et ei suuda, siis tuleb rahulikult hingata ja võtta üks päev korraga. Tuleb usaldada seda, et saad hakkama. Isegi kui endas kahtled, siis – fake it, til you make it.
Kuidas oma ajupotentsiaalist maksimum võtta?
Aju tuleb treenida ja seda kasutada, talle ülesandeid anda. Sa võid olla füüsiliselt jube andekas, aga kui sa trenni ei tee, siis rekordeid ei püstita. Sama moodi on ajuga, sul võib olla ükskõik kui hea pea, aga kui sa seda ei treeni ega kasuta, siis pole sellest kasu. Mida rohkem ajusid kasutad, seda rohkem potentsiaali tekib.
Võib olla ükskõik kui ilus tüdruk, aga kui temaga pole äge ja huvitav vestelda, kaob see atraktiivsus ära. Sama tähtis, kui on ilus keha, soeng ja riided, on see, et sul on ägedad mõtted ja säde silmis. See säde on uudishimu, natuke temperamenti ja krutskit ning kirg elu vastu. Kõige kurvem on, kui seda sädet ei ole. Ajud on seksikad!
Kas riided ja välimus on ka sulle endale olulised? Kui palju pöörad tähelepanu sellele, mida selga panna ning mille järgi oma valikud teed?
Ma kannan ülipalju värvi, sest see on fun. Tänavapildis on liiga palju musta ja halli, ma üritan sellest eemale pääseda, et oleks lõbusam.
Üldiselt olen Nike-mees. Seda põhjusel, et ma ei ole kohanud veel ühtegi teist nii hoolivat ja ägedat brändi, kus inimesed hindavad väga oma kogukonda ja mõtlevad, kuidas teineteist aidata.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Jake Farra / erakogu
20. septembril #jooksemekoos meeste vaimse tervise nimel. Löö kaasa!