Kelly Nevolihhin (32) on kesk- ja pikamaajooksjana võitnud lugematul hulgal Eesti meistritiitleid ning esindanud Eestit rahvusvahelistel jõuproovidel. Tema väljapaistvamaks tulemuseks võib pidada 800 meetri aega 2.05,72. Kelly peres kasvab kaks poega ning sportlaskarjäär käib juba üle kolme aasta käsikäes emarolliga.
Kuidas sinu jooksuteekond alguse sai?
Täpselt ei mäletagi, kuidas kõik alguse sai, sest vanemad pidid kogu aeg tööl olema ja ühist sporditegemist peres ei toimunud. Mäletan aga, et hommikust õhtuni tegelesin ise õues spordiga – ronimised, jooksmised, pallimängud jne.
Esimeses klassis plaanisid mitmed klassikaaslased minna pargijooksule ja minulgi lõid silmad särama. Näppasin salaja venna jalgratta ja väntasin üksinda kohale. Endalegi üllatuseks võitsin ning järgmisel päeval oli koolis päris uhke tunne, kui kõik rääkisid, et Kelly võitis.
Möödus viis-kuus aastat, kui lugesin lehest, et Rakveres toimub rahvajooks ning nurusin vanaemalt selleks bussisõidu raha. Oi kui hea meel oli pärast perele võidukarikat näidata.
Kui olin 13, läksime õe ja vennaga Laekvere jaanitulele, kus toimus jaanijooks. Selle võitjad said õiguse süüdata jaanilõke – tegimegi seda seal mitu aastat järjest. Õhtujuhiks oli mu tulevane treener, väga hea jutuga Väino Kondoja, kellele me silma jäime. Nii see teekond alguse sai. Poleks olnud Väinot, poleks ma siin, kus olen.
Kas sul oli ka eeskujusid?
Pigem ei olnud. Mul oli sisemine soov sporti teha. Arvutit polnud meil kuni kaheksanda klassini, samuti ei vaadanud me eriti televiisorit ehk eeskujusid ei saanudki väga tekkida.
Kuni gümnaasiumini elasin pisikeses Moora külas, Vinni vallas, Lääne-Virumaal. Pääsesingi sealt välja tänu treenerile, kes hakkas meid oma autoga mööda treeninglaagreid ja võistlusi sõidutama, sest perel ei olnud tol ajal selliseid võimalusi.
Millised olid sinu eesmärgid jooksjakarjääri alguses ning kas need on ajas muutunud?
Nagu iga väike sportlane, unistasin minagi olümpiale jõudmisest. See mõte tiksub kuklas ju paljudel, kes vähegi tõsisemalt spordiga tegelema hakkavad. Vanemaks saades sain aru, et keskmaajooksus olümpiale jõudmiseks peaksin ma piltlikult olema üks miljonist. Eestlaste jalad ei liigu ikka nii kiiresti kui vaja – 800 ja 1500 meetrit on väga väljakutsuvad. Kui vaadata kehtivaid Eesti rekordeid, siis nendega praegu olümpiale ei kvalifitseeru. Nüüd unistan Euroopa meistrivõistlustele jõudmisest, kuid lapsed on prioriteet number üks. Aga jooksen seni, kuni suudan taset hoida.
Millised distantsid on olnud läbi aegade sinu lemmikud?
Olen jooksnud distantse seinast seina: erinevaid teatejookse, 800 m, 1500 m ja 3000 m distantse, 3000 m takistusjooksu, erineva pikkusega maanteejookse ja eelmisel sügisel ka maratoni. Otsest lemmikut pole.
Maratonid nõuavad väga palju kilometraaži. 800 meetris kiiruse kruttimine on omaette teadus ning selleks valmistumisel on treeningplaanis väga palju magusvalusaid trenne.
Kui ma juba hea tasemega sportlane olin, siis mõtlesin, et tahaks nii kiiresti joosta nagu Liina Tšernov. Äkki sellepärast ma polegi lõpetanud, et tema ajad on vaja veel üle joosta. Praeguseks on Liina minu väga hea sõbranna ja motivaator – murega helistan ikka talle ja võin kindel olla, et ta suudab selle väga pisikeseks rääkida.
Väikeste laste kõrvalt ei ole alati lihtne sporti teha. Kuidas sinul õnnestub trennid oma päevaplaani mahutada?
Tahaks muidugi rohkem trenni teha, aga minu päevakava dikteerivad lapsed. Mõnikord on rutiini raske hoida – näiteks regulaarseks jõusaali külastamiseks.
Kui lapsehoidja tulla saab, siis teen tavaliselt hommikul trenni ära, aga vahel saan alles siis minna, kui issi lapsi magama sätib. Õnneks oleme mehega mõlemad jooksuarmastajad ja anname teineteisele alati trenniks aja. Oleme suutnud enda ümber koondada ka inimesed, kes võimalusel meid trenni lubavad.
Vahel ikka teen nalja, et kuidas on võimalik kolm aastat magamata selliseid aegu joosta, sest kumbki laps ei ole olnud just parima unega. Lõpuks inimene harjub kõigega. Mõnikord püüan laste lõunaune ajal ka ise välja puhata.
Kas lastele meeldib ka sporti teha?
Napilt aastane Ruudi on veel pisike, aga kui emme või issi liibukad jalga tõmbavad, siis kolmene Kusti teab väga hästi – „emme läheb trenni!“ Protesti pole, sest kui emme-issi saavad trenni tehtud, on nad ka paremad lapsevanemad.
Poegadel on oma New Balance´i jalatsid ja Kusti kutsub neid kiireteks tossudeks, sest nendega saab kiiresti joosta.
Füüsiliselt on lapsed väga aktiivsed. Kolmene ronib puu otsa nagu sipelgas ja aastane proovib igale poole järgi ronida. Mõlemad on juba mitmes treeninglaagris kaasas käinud, kus on abiks ka minu ema ja tema elukaaslane. Kusti on osalenud mitmetel lastejooksudel.
Milliste spordialadega end kursis hoiad ja kellele kaasa elad?
Proovin ikka kergejõustikuga kursis olla ja kuna mees on suur korvpallifänn, siis tirib ta mind aeg-ajalt ka sinna maailma. Loomulikult soovin, et Eesti koondisel läheks suve lõpus Riias hästi!
Talvel elame palju kaasa laskesuusatajale. Tore on, et Tuuli Tomingas end aeg-ajalt ka jooksustaadionil näitab.
Üks sinu toetaja on Sportland. Milline on teie koostöö?
Sportlandiga on väga hea koostöö. Sportland toetab mind vajaliku spordivarustusega, aga mulle nii meeldib, kui saan olla vastutasuks ka ise kasulik. Mitte lihtsalt kindlat rõivast või brändi kandes, vaid aidates ka kampaaniapäevadel kauplustes New Balance´i spordivarustust müüa. Näiteks Maijooksul nõustasin inimesi tossuvalikuga.
Oled Eestis New Balance´i brändisaadik. Miks sa seda brändi hindad?
Minu eesmärk on New Balance´i tooteid veelgi rohkem sportlaste ja harrastajateni tuua. Olen ise nende jooksujalatsitesse täiesti armunud.
Müügitööd tehes olen ikka palunud skeptikutel need jalga panna ja vastu olen saanud: „Vau, uskumatu!“ ning olen kuulnud, kuidas ka sõbrale soovitatakse: „Sa pead neid proovima!“
Nende jalatsid on tõesti pehmed ja mugavad. New Balance´i jooksujalatsite suur eelis on see, et nad on pigem laia liistuga ja lasevad varvastel olla täpselt nii nagu meie varbad tahavad – varbaid kitsasse ninaosasse kokku suruda ei ole jalasõbralik.
Minu mees oli enne teise brändi usku, aga veensin ta õige pea ümber. Nüüd teeb ta enamiku trenne Supercomp Elite jalatsitega.
Minu lemmik on Balos – mugavamat ja imelisema tunnetusega jalatsit pole ma enne kandnud.
Millised soovitused on sul harrastajatele, kes suvel on enda jaoks jooksmise leidnud?
Jooksmine on üks odavamaid spordialasid ja seda saab teha praktiliselt kõikjal. Varajased suvehommikud lausa kutsuvad liikuma – kerge 6 kilomeetrine jooks ja pärast sulpsti mere ujuma on ju tõeline Eesti suvi!
Varustusest piisab tegelikult ühest paarist jooksujalatsitest ja hingavatest mugavatest riietest. Tõsisemal harrastajal võiks võimalusel olla kaks-kolm paari jalanõusid, sest jalatsite vahtmaterjal tahab taastumiseks aega. Igapäevaselt joostes deformeerub ja kulub jalanõu kiiresti ehk kaotab oma head omadused.
Päikesega peaks kandma heledat mütsi, sest joostes ei saa arugi, kui kuumus liiga teeb. Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata vedeliku tarbimisele ning taastada väljahigistatud soolad. Mina kasutan selleks elektrolüütidega spordijooki.
Mida soovitad nendele, kes pole varem üldse jooksutrenni teinud – kuidas alustada?
Algajatele soovitan sörk-kõndi. Näiteks viis minutit sörki ja kolm minutit kõndi vaheldumisi. Oluline on seda teha pikalt, üks-kaks tundi, et see aeroobsele süsteemile mõju avaldaks. Väga olulisel kohal on alguses ka kambavaim, alusta koos sõbraga või liitu mõne grupiga, kus tehakse nädalas vähemalt paar korda ühiselt trenni. Kambavaimul on jõud!
Loo omale kindel soojendusrutiin. Näiteks minul on selleks kümme minutit sörki, dünaamilised venitusharjutused, jooksuharjutused, kaks-kolm lahtijooksu. Kõik see kokku ei kesta üle kahekümne minuti. Kui lähen pikale, rahulikule või taastavale jooksule, siis valin lihtsalt kehasõbraliku algtempo ning soojendust ei tee.
Jõuharjutustega on lihtne – meie igapäevaelu on muutunud liiga mugavaks ning kes iga päev labidaga kraavi ei kaeva, peaks nädalas minimaalselt üks-kaks korda jõusaali külastama. Jõutreening hoiab toonuses, aitab ennetada vigastusi ja hoiab kauem iseseisvana. Eriti oluline on lisada jõusaal oma rutiini n-ö teises nooruses.
Kuidas motiveerida end talvel jooksma?
Kindlasti ei piisa ainult suvel n-ö ette jooksmisest, et siis talvel puhata. Külmemal ajal on oma võlud. Vaja on vaid õiget jooksuvarustust ja kohta, kus joosta. Riietuda tuleb vastavalt ilmale. Oluline on harjumus välja kujundada, siis on edasine juba lihtne. Pärast jooksu aknast lumetuisku vaadates on suurepärane tunne!
Kui leidub siiski ainult suvejooksjaid, siis minu soovitus on aeroobne ja anaeroobne mootor korralikult tööle saada – pikad rahulikud jooks-kõnnid, edasijõudnutule juba pikad rahulikud jooksud ja lõigutrennid. Aga kui muul ajal ei jookse, siis tuleb igal kevadel praktiliselt sama koha pealt alustada. Järjepidavalt on kindlasti lihtsam.
Millised võiksid olla vaheldust pakkuvad trennid, et vaimu värskena hoida?
Väga hea trenni saab paljajalu rannaliival, kui teha erinevad jooksu- ja jõuharjutusi. Need on minu trennipundi lemmikud.
Lisaks on suvel võimalus avastada uusi metsaradu, mis talvel on tavaliselt põlvini lume all. Saab ka paljajalu murul joosta ja värskes õhus ÜKE harjutusi teha.
Mina ei eristakski niivõrd suve ja talve, sest kui olla loov ja piisavalt paindlik, saab kõik trennid õues tehtud. Tegin eelmisel talvel vaid üksikud trennid sisehallis. Lihtsam ja ajasäästlikum on kodulähedasel kergliiklusteel oma lõigud ära joosta.
Suvel on aga kindlasti lihtsam kiirust arendada, sest lume ja jää peal on raskem kiiresti liikuda.
Miks võiks osaleda rahvajooksudel, kui pole varem käinud?
Põhjus on emotsioon – suur hulk inimesi läheb ühiselt liikuma! Esireast startides ei saanud ma sellest väga aru, aga kui rasedana pigem keskele hoidsin, siis külg-külje kõrval sportimine on ikka midagi väga erilist. Üksteise motiveerimine ja tagant utsitamine – nii vinge!
Kindlasti ei tohiks minna võistlustele uute jooksujalatsitega. Paar trenni on piisavad, et need sisse joosta ja see tagab ka teadmise, kas jalanõu on õige suurusega ja mugav. Jooksujalats ei tohi olla täpselt paras. Hädavajalik varu on 1–1,5 cm, sest muidu võivad varbaküüned kannatada.
Oled osalenud Sportland Kõrvemaa jooksuüritustel ning 7. septembril ootab ees Sportland Kõrvemaa Metsajooks. Mis tasuks Kõrvemaale minna?
Olen osalenud Sportland Kõrvemaa Kevadjooksul ja selle paar korda ka võitnud. See on mõnus kevadine pikk kross ja kuna olen ka suur loodusesõber, siis seda tärkavat kevadet on seal alati nauding sportides jälgida. Metsajooksul saab aga nautida suvelõpu looduse küpset ilu.
Talvel oleme sõpradega sealsamas suusatamas käinud. Kõrvemaal on väga mõnusad väljakutsuvad rajad ja tore on see, et pärast saab kohapeal sooja suppi süüa.
Tekst: Kärt Radik
Avafoto: erakogu
Meelte Videvik: muusika- ja elamusfestival, mis pakub ägedaid emotsioone