„Lõpuks ometi algab kergejõustik!“ õhkavad paljud spordisõbrad, kui olümpiamängude algusest on kulunud umbes nädal. Kergejõustikus esindavad Eestit seitse sportlast, kelle hulgas on vaid üks naine. Ksenija Balta astub võistlustulle 1. augustil, kui toimub naiste kaugushüppe kvalifikatsioon. Finaal peetakse 3. augustil.
Ksenija, kuidas valmistusid Tokyo olümpiamängudeks, kui need lükati aasta võrra edasi?
2020. aasta oli üpriski raske üldise teadmatuse tõttu, et kas mängud toimuvad või mitte või millal täpsemalt. Treeninguid püüdsime hoida tavapärases rütmis, kuigi mõnel nädalal tuli eriolukorra pärast olla kõvasti loovam. Ei muutunud treeningute kellaajad ega mu päevarütm, mis aitas kõvasti kaasa just psühholoogilises plaanis. Minu jaoks oli kõige raskem end motiveerida, sest ma ei teadnud, millise võistluse jaoks ma üldse pingutan ja millal pean valmis olema. Mingil hetkel teadvustasin endale, et see ei sõltu minust ning et mina saan ainult tuleviku nimel enda rutiinis edasi tegutseda. Minu jaoks oli oluline iga päev liigutada ja olla iga päev parem kui eile.
Mida teed seekord teisiti?
Kuna ma olen piisavalt kogenud sportlane, siis omad vitsad olen juba kätte saanud. Näiteks kindlasti ei korda ma vigu, mis on enne juhtunud aklimatiseerumise ajastamisega. Seekord tean ma täpselt, mida ja kuidas teha.
Millised on sinu tavalised rutiinid ja harjumused olümpiakülla jõudes?
Nagu varem saabun ka seekord olümpiakülla vahetult enne enda võistlust. Suhtlemiseks väga palju aega ei jää, aga ma ei kipugi seda tegema. Eelistan olla rohkem omaette ja keskenduda oma tegemistele.
Millised on olnud seni parimad hetked ja emotsioonid olümpialt?
Minu parimad mälestused on kindlasti 2016. aasta Rio olümpialt, kuna seal esinesin väga edukalt (6. koht – toim). Seda tunnet, kui oled olümpiamängudel jõudnud finaali, on raske sõnadesse panna. See hetk, kui teed esimese sammu olümpiastaadionil, kus valitseb melu, rahvas möllab ja ergutab omasid, on võimatu kirjeldada. Võimsate prožektorite valguses õhtul võisteldes on tunne, nagu päev kestaks igavesti ja ei lõppeks kunagi. Minu jaoks tähendab olümpiastaadion maailma suurimat lava, kuhu iga sportlane soovib pürgida. Kui oled sinna jõudnud, võid end pidada tugevaks ja heaks sportlaseks.
Kui hästi sobib või võiks sobida sulle Tokyo staadion?
Suured staadionid sobivad mulle väga, sealses õhkkonnas tunnen end paremini ja naudin igat hetke.
Emotsionaalse sportlasena vajad alati publikut. Kuidas mõjub sulle see, et Tokyo staadionile ei lubata viimase otsusega üldse pealtvaatajaid?
Tõesti, emotsioone mul jagub. Ma arvan, et Tokyo suure staadioni võlu aitab natukenegi emotsioonile kaasa. Staadionil on kindlasti vähemalt mõned Eesti inimesed, sealhulgas minu abikaasast treener Andrei Nazarov, kelle tugi on kohapeal väga oluline. Televiisori vahendusel elavad mulle kaasa ema ja isa ning kindlasti paljud eestlased.
Kas nooremad sportlased sinult tiitlivõistlustel nõu küsivad?
Üldiselt on meie noored üpriski tagasihoidlikud, ei tulda nõu küsima. Eks neil endal on muidugi oma treenerid ka, kellega on julgem ja mugavam asju arutada. Minu jaoks tegi mingil hetkel suurel areenil võistlemise kergemaks see, kui sain aru, et mul on vaja keskenduda ainult ja ainult enda sooritusele. Soovitan enne võistlemist hoida mõtted algavast jõuproovist tahtejõuga eemal. Võistlustel tuleb võistelda mitte konkurentidega, vaid iseendaga, oma tulemusega. Kui sa seda suudad ja oma asja ära teed, saadab sind edu ja iga uue võistlusega muutud järjest kogenumaks. Selline mõtteviis on mul aidanud läbipõlemist vältida ja keskenduda oma sooritusele.
Milline näeb välja sinu ettevalmistuste viimane etapp?
Viimane etapp näeb välja nii, et hakkan toimetama juba varem kindlaks määratud protseduuridega minuti pealt. See tähendab, et mis kell tõusen, söön, lähen trenni, lõunatan, õhtustan ja mis kell saabub unerahu. Üldjoontes on mul selline rutiin kasutusel ka igapäevaelus, kuid ees ootava aklimatiseerumise tõttu peab päevakava olema veelgi rohkem paigas. Treeningutel hakkame detaile lihvima ja seda õiget tunnet otsima.
Kaugushüpe on väga raske ala juba oma nüansside poolest. Millise eesmärgi oled endale püstitanud, et ise rahule jääksid?
Olen täiesti nõus, et kaugushüpe on äärmiselt raske ala ja seda just selle tõttu, et hüpe tuleb teha suurel kiirusel. Teadlased on kindlaks teinud, et raskust, mis tõuke hetkel sportlase seljale avaldub, võib mõõta sadades kilogrammides. Seega on ääretult oluline teha tehniliselt laitmatu hüpe. Vahel võib kehva ja väga hea hüppe vahe olla samal võistlusel lausa 50–70 cm.
Jääksin väga rahule, kui suudaksin Tokyos vältida tehnilisi vigu, mis kärbiksid tulemust. Kui see õnnestub, ei ole sugugi võimatu finaali pääseda.
Tokyo olümpiamängud kestavad 23. juulist kuni 8. augustini, kergejõustikuga alustatakse 30. juulil.
Elame omadele kaasa!
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Karl Altraja, Marko Mumm/EKJL, Raul Mee/EKJL
Pühapäevase EM-i finaali eel: kas jalgpall jõuab koju?