Kuigi Eestis on sel talvel lumega kehvasti, siis mäespordi harrastajatel ei jää talverõõmud nautimata – selleks tuleb lihtsalt kohver pakkida ning sõita sinna, kus on lumi. Kuidas aga mäel kihutamine võimalikult turvaliseks muuta? Nõu annab ESSIA (Eesti Suusa- ja Lumelauainstruktorite Liit) suusainstruktor ja freerider Valdo Kangur.
Millist turvavarustust mäel kasutatakse?
Põhikaitse on kõikide mäesportlaste jaoks kiiver ja prillid. Rahvarohketes suusakeskustes, kus on tõenäosus kellegagi kokku põrgata oleks mõistlik kasutada ka seljakaitset.
Muud kaitsmed sõltuvad sellest, kas oled suusataja või laudur. Lumelauduritel on eripärasemad kukkumised ning need, kes tahavad turvaliselt sõita, eriti kui nad on algajad ega suuda veel lauda täielikult kontrollida, võiksid kasutada põlvekaitsmeid ja randmekaitsmeid. Lisaks on olemas veel kogu ülakeha kaitse, mis on ühes tükis, kaitstes nii selga, õlgu kui küünarnukke.
Miks kiiver on oluline?
Kuna kiirused on mäel kohati päris hullud ning tuleb ette kukkumisi, kus sa võid kukkuda ka pea peale. Samuti on kokkupõrke võimalused suured – sa võid küll ise kõike hästi teha, aga keegi võib sulle otsa sõita või saad kellegi ära lendava suusaga pihta. Kunagi ei ole mõistlik eeldada, et minuga seda ei juhtu.
Mina olen alates 90date lõpust sõitnud kiivriga ning ma ei kujuta ette, et seda peas poleks. Lisaks turvalisusele on kiivriga ka soojem.
Miks paljud inimesed seda siiski mäel ei kasuta?
Üks põhjus võib see olla, et arvatakse, et seda pole lahe kanda. Filmides ka ju hüpatakse mäel tutimütsiga ja jope eest lahti… Teisalt ei ole võib-olla leitud sobivat kiivrit, sest täpselt nii, nagu pead pikalt valima mäesaapaid, pead tegema ka kiivri puhul. See peab väga hästi pähe istuma, siis on see mugav.
Mida kiivrit valides silmas pidada?
Võimalik on valida alla lastava klaasi ehk visiiriga kiiver või ilma klaasita. Mina kasutan mõlemat varianti. Suusakoolis õpetades kannan visiiriga kiivrit, sest sel on hea klaasi üles ja alla liigitada, aga kogemus ütleb, et väga halva ilmaga ei ole sellega kõige mugavam.
Samuti jagunevad kiivrid sõltuvalt sellest, kui suur osa on tehtud plastikust. N-ö tavapärasel suusatajate kiivril on pea osa plastikust, aga kõrvade osa on pehmem. Sportlikum variant on täiskiiver, see on carbon fiibrist, et oleks kerge ja tugev. Sportlikud kiivrid peavad kõik vastama ka FIS rahvusvahelistele tugevusnäitajatele. Sellisele kiivrile saab juurde panna lõuaraami, mis kaitseb näiteks slaalomisõidul rajatähistuste eest või mida saab kasutada ohtlikemate sõitude puhul freeraid’imisel. Lõuaraami saab vajadusel kiivri küljest ära kruvida.
Kiivriga kokku käivad kindlasti mäesuusaprillid ning neid peab koos proovima, et nad sobiksid omavahel ning sobiksid sinu näo- ja peakujuga.
Kuidas kiiver peaks pähe istuma?
See ei tohi vajuda silmini, ei tohi suruda liiga tugevasti kõrvadele ning mäesuusaprillid peavad sobima selle alla. Kui rihma kinni paned, siis kiiver ei tohi peas loksuda. Samas peaks olema kiivri all nii palju ruumi, et väga külma ja tuulise ilmaga saaks selle alla panna õhukese suusamaski. Tänapäeval kiivri all mütsi kindlasti ei kanta.
Kas sul enda kogemusest on tuua mõni juhus, mis ilma kiivrita oleks halvasti lõppenud?
Mäel midagi väga tõsist ei ole juhtunud, olen küll kukkunud ja mulle on otsa sõidetud, kiiver on alati peas olnud. Aga kord Gruusias kõndisime mäelt majutuspaika ja katuselt kukkus lumelahmakas mulle pähe. Kael sai veidi kannatada, aga hullemast päästis see, et mul oli kiiver peas.
Seetõttu ütlen, et kiiver pannakse majutuspaigast välja minnes pähe ning võetakse peast mäelt tagasi jõudes. Kusjuures lõuarihmad tuleb alati kinni panna- näiteks kui ka lõunasöögi ajal kiivri ära võtad, siis pea meeles, et uuesti pähe pannes kinnitaksid ka lõuarihma. Lahtiste rihmadega kiivrist ei ole kasu.
Kas osta isiklik kiiver või rentida see koos muu mäevarustusega?
Mina soovitan osta nii isiklikud saapad kui ka kiivri ja prillid, sest nii saad just endale kõige sobivamad, aga vähem oluline pole ka hügieenilisus. Saapad ja kiiver mahuvad ka reisikotti üsna mugavalt ära.
Üldiselt ei ole Euroopas ka rentimisega probleemi, aga kui loodad alati rentida ilma eelbroneeringuta, siis rahvarohketel nädalavahetustel võib ikkagi ette tulla, et varustust kõigile ei jätku.
Mida prille valides silmas pidada?
Jätkuvalt võib valida klassikalised mäesuusaprillid, aga valikus on ka n-ö suure ekraaniga prille, kus klaas moodustab kogu prilli ja selle taha on liimitud pehmendus.
Klaasi valik sõltub eelkõige ilmafaktorist. On peegelklaase, on heledaimaid või tumedamaid, on klaase, mis muudavad värvi vastavalt ilmaoludele. Valik sõltub sellest, kuidas kellegi silm mingites oludes värvi vastu võtab. Prillide puhul sa ostad, proovid ja katsetad, kuni leiad sobiva.
Miks prille kanda?
Kui peaksid kukkuma, siis prille kandes ei lenda midagi ootamatult silma ning tugeva tuule ja lumesaju korral on ilma prillideta mäel ikka väga raske. Samuti on prillide eesmärk kaitsta ultraviolett kiirguse eest. Tavalised päikeseprillid on viimasel ajal mäel popid, aga neid kindlasti ei soovita. Kui kukud, siis päikeseprillid lendavad raudselt eest ära ning kui need pole tehtud mägedes kasutamiseks, siis nende vahelt peegeldub ultraviolett kiirgust ikkagi sisse.
Lisaks prillidele tuleks päikeselisel päeval kasutada päikesekaitsekreemi. Kui seda ei tee, siis piisab ühest päevast, et oma põsesarnad või nina korralikult ära põletada.
Mida turvalisuse osas veel südamele panna?
Kiivrit peaksid kandma kõik. Aga kui sa täiskasvanuna otsustad kiivrit mitte kanda, siis lapsi ilma kiivrita mäele lasta ei tohiks. Lastel, kes veel ei oska väga hästi tasakaalu hoida ja võivad kukkuda kuidas iganes, on ka seljakaitse kindlasti omal koha.
Kui juhtub õnnetus, kus kiiver kannatada saab, siis tuleks see välja vahetada. Näiteks kui kiivril on mõlk sees, siis ta ei pruugi enam täielikku kaitset tagada. Kuid parem on väikse mõlgiga kiiver kui üldse mitte midagi.
Kel on soov sõita väljaspool radu, siis sel võiks kaasas olla elementaarne laviinivarustus – piipar, labidas ja sond, aga neid peab oskama vajadusel ka kasutada!
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Risto Pirnpuu / tootjad
10 küsimust Amani Kiivikale