Ootamatult süllekukkunud talv meelitab suusaradadele nii kogenuid kui ka neid, kes käisid lumel viimati koolipõlves. Milliseid suuski valida? Mis valemiga suusapikkust arvutatigi? Kuidas tänapäeval suuski määritakse? Küsimustele vastab 19 aastat Sportland Eestis töötanud brändijuht Dmitri Smirnov, kes ise armastab üle kõige suusatada.
Alustame igivana küsimusega. Millist suuska siis ikkagi valida?
Muidugi on ideaalne, kui on olemas nii klassika– kui ka uisusuusad. Uisusuusad on keskelt jäigemad, need ei vaju läbi ja nendega saab ilusasti kogu keharaskusega ühel jalalt teisele libiseda. Klassikasuusal pannakse keskele pidamismääre või kasutatakse SKIN-suuski, mille karvane keskosa täidab pidamise funktsiooni. Klassikasuusaga ühelt jalalt teisele liikudes puudutab suusa keskmine osa maapinda ehk pidamine hakkab sel hetkel tööle. Lühidalt – lühema uisusuusaga sõidetakse küljelt küljele ja on lihtsam manööverdada. Klassikasuusad on oma olemuselt pikemad, sest lisaks pidamisalale vajavad need piisavat suurt libisemisala ning peavad jäljes püsima.
Oleks suurepärane, kui inimene teaks suuski ostma tulles, millist sõidustiili ta eelistab, kui tihti soovib suusatada ja millise tasemeni jõuda.
Kas universaal- ehk kombisuusad on juba eilne päev?
Need on täiesti olemas. Sobivad algajatele, sest nendega saab sõita mõlemat stiili, aga olemuselt on kombisuusk pigem klassikasuusk. Natuke pehmema paindega, mida saab klassikat sõites kinni vajutada. Et nendega saaks ka uisutada, on need lühemad kui tavalised klassikasuusad. Hinna poolest kuuluvad aga kõige soodsamasse kategooriasse.
Räägime pisut lähemalt ka SKIN ehk karvasuuskadest.
SKIN-suusa eduloo põhjuseks on see, et karvane põhi asendab pidamismääret. Garanteeritud pidamine aga tagab tõelise sõidunaudingu. Need suusad on Skandinaaviamaades olnud juba viimased viis aastat väga populaarsed ning Baltimaades ostetakse neid järjest rohkem. Täna müüakse maailmas umbes 80% harrastajate klassikasuuskadest karvaga. Suures pildis on tavaklassika suusale kindlaks jäänud tipud ja tõsisemad harrastajatest võistlejad, kes maratonidel kihutavad kohtade peale. SKIN-suusaga Tartu Maratoni 63 km sõites ei teki seda ohtu, et pidamismääre alt ära kulub ja kindel pidamine säilib ka kõige olulisematel hetkedel kui jõud otsakorral.
Kõrvalpõikena – tavaharrastaja, algaja või lihtsalt nautleja jaoks sobib klassikaline stiil paremini juba madala pulsisageduse pärast ning karvasuusaga vahelduvtõukes kulgedes saab tõelise elamuse.
Lisaks SKIN-suuskadele on suusasõprade elu lihtsamaks teinud kiirmäärded, mida on kerge käsitleda ning mille kasutamisega saavad kõik hakkama.
Kas brändil ja brändil on vahet?
Hea on see, et murdmaasuuskade valimisel pole selliseid piiranguid nagu näiteks mäesuuskade puhul. Proffidele mõeldud mäesuuskadega on harrastajal raske hakkama saada. Tippudele mõeldud murdmaasuusad on aga kergemad, nendega on lihtsam kantida, määrded põhja all kestavad kauem. Algajal pole mõtet siiski kohe kõige kallimat suuska osta, vaid tasapisi oskuste kasvades edasi liikuda.
Brändidest rääkides ei ole enam nii, et on Fischer ja tükk tühja maad. Eestlaste hulgas on väga populaarne Madshus, mis on põhjamaades nr 1 valik. Samuti on esindatud Salomon, Atomic ja Rossignol. Keskmisest suusapaari hinnast 250 eurot ja allapoole pole nimedel suurt vahet. Siis tulevad mängu disainielemendid, isiklikud eelistused jne.
Kui pikad peavad suusad ja kepid olema?
Uisusuusad võiksid olla umbes 5-15 cm inimese pikkusest pikemad. Algajad eelistavad veidi lühemat suuska, et oleks lihtsam manööverdada. Kindlasti ei tohiks valida endast lühemaid suuski. Arvestama peab sellega, et kõige pikemad tootmises olevad suusad on 192 cm. Põhjus selles, et pikemad suusad pole mugavad ja ka raja laius ei luba toota pikemaid suuski.
Klassikasuusad võiksid olla enda pikkusest 15-25 cm pikemad. Mida pikem suusk, seda jäigem. Näiteks 180 cm pikkune inimene võiks valida kas 202 või 207 cm suusa, mõlemad on õiged. Tasemelt veidike parem, aga samas ka näiteks kaalult raskem suusataja, võiks valida pikema suusa.
Laste suusad võiksid olla 10 cm nende kasvust pikemad. Ennekõike peavad lapsed õppima suuski käsitlema. Kui osta mitukümmend cm pikemad sõiduvahendid, võib huvi ja tahtmine ära kaduda.
Suurus on väga oluline saabaste puhul. Ei tohiks valida mitu numbrit suuremat saabast, mis tingib selle, et kurvides suusad nagu keeraksid, aga tegelikult keerleb või pöörleb jalg hoopis saapas. Üks number suurem saabas sooja soki lisamiseks on sobilik, aga mitte rohkem. Täna on suusavarustuse järelturg igati toimiv ja pole mõistlik osta mitu numbrit suuremat saabast.
Keppidega on lihtne. Uisukepp võiks olla ninani ja klassikakepp õlani. Mida pikemad kepid, seda suuremat jõudu saab rakendada, kuid samas peab ise ka tugevam olema.
Kuidas saabastel vahet teha?
Saapaid on kolme varianti – uisu, klassika ja kombi. Klassikasaapad on madalad, painduvama talla esiosaga, et saaks mugavalt vahelduvtõukes suusatada. Uisusaapad on kõrge toega ning väiga jäiga tallaga – liikumine toimub küljelt-küljele, äratõuge täistallalt. Kombisaabas on pigem uisusaapa moodi, kõrge kannaosaga, et oleks hea uisku sõita, kuid painduvama tallaga, et saaks sõita ka klassikalist sammu. Kõige lihtsam saabas harrastajale olekski madal klassikasaabas. Täna näeme, et eelistatakse gramm kallimat kombisaabast, et saaks ka uisku sõita.
Kas väikesed lapsed võiksid alustada suusasõidu õppimist oma tavasaabastes?
Esimeseks suusasõiduks sobib selline lähenemine väga hästi. Eesmärk on, et laps saaks suuskadele. Väikesed lapsed väsivad ära, neil hakkab külm või igav. Sellisel juhul saavad nad suusad kiiresti jalast ära ja minna vahelduseks kasvõi kelgutama. Kindel on, et õige varustusega on suusatada lihtsam, aga esimese hooga oleks hea proovida, kuidas see lapsele üldse meeldib. Mitte avastada pärast esimest kilomeetrit, et tegelikult laps ikka ei soovi edasi sõita. Tänapäeval on suusatootjad mõelnud ka sellele, et lastel oleks suusasaapaga lihtne kõndida. Sel põhjusel on nende saapatallad valmistatud pigem sirge ja mustrillise välistallaga, mis imiteerib tavalist talvesaabast.
Kui väljas on krõbedad külmakraadid, siis kuidas riietuda nii, et ära ei külmuks?
Tänapäeva saapad on kergemad ja õhemad, aga ka vett hülgavad. Kuldreegel on see, et kui jalg on kuivas, siis on ta ka soojas. Üldiselt teevad jalad suusatamise ajal nii palju tööd, et ei tohiks külmetama hakata. Kehvema vereringluse korral võib soojema soki muidugi lisada. Väga tihket uisusaabast ei tohiks osta, sest selles saapas jalalaba ei liigu nii palju ja külmaoht on veidike suurem.
Riietuse osas võib esimese hooga kasutada näiteks talvist jooksuriietust, ei pea kohe suusakombinesooni ostma. Püksid ja jakk peaksid olema tuulekindlad. Seljaosa materjal peaks olema hingav. Üldine soovitus on riietuda kihiliselt. Kuldreegel on, et enne trenni või võistlust peab olema natuke jahe, mitte külm. Kohe kui hakkad liigutama, saad sooja.
Igapäevast suusa-, aga ka võistlushooldust pakutakse Sportlandi Ülemiste, Järve, Viimsi ja Lõunakeskuse poodides ning Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuses.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Sportland
Sportland Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuses avati luksuslikud Kuuse elamusmajad