Hea kogemuse saamiseks ei pea ilmtingimata alati võistlema. Spordivabatahtliku töö sobib kõigile neile, kes ei pea ennast sportlikuks või ei soovi numbrit rinda kinnitada. See pakub hasarti ja kaasaelamise rõõmu ning tänutäheks saab võistlejate naeratuse. Sellest, millised on vabatahtliku rõõmud ja väljakutsed, rääkis meile Sportland Kõrvemaa Nelikürituse vabatahtlike koordinaator Riina Kurg.
Riina, kuidas sinust vabatahtlik sai?
Nagu paljud spordivabatahtlikud sattusin minagi esimest korda tegutsema Tallinna Maratonil. See oli päris ammu, aastat ei mäletagi. Küll aga olen selle tiimiga nüüdki seotud ning kui vähegi võimalik, proovin SÜKK-i (Spordiürituste Korraldamise Klubi) võistlustel alati abiks olla. Olgu see siis Maijooks või Tallinna Maraton. Vabatahtlikke on nendel sündmustel kümneid ja kümneid, kuid südame teeb soojaks, kui korraldajad kutsuvad mind ikka tagasi ja ma neil meeles olen.
Kas esimesest korrast on meenutada midagi meeleolukat või erakordset?
Esimesel korral oli minu tööpositsioon Metodisti Kiriku ristmikul, kust Tallinna Maraton läbi läks. Seal tegutses turvafirma Meeskond. Üle ristmiku kulges tee, mida mööda soovisid Poola juhid sadamasse saada. Tõlkisin turvafirmale, mida Poola veokijuhid vene keeles rääkisid. Minu põhitöö pidi tegelikult olema inimeste suunamine, aga selles olukorras pidin sekkuma, et jooksjatel oleks turvaline distantsi läbida.
Pärast esimest korda jäigi pisik külge?
Pean tunnistama, et esimene kord ei jätnud väga positiivset muljet. Võib-olla sellepärast, et ma ise ei ole väga sportlik. Aga mul tekkis hasart ning võistlejatele kaasaelamine ja nende ergutamine andis nii palju häid emotsioone ja tagasisidet. Ma jäin. Minu jaoks ei ole tähtis mitte see, mida ma konkreetselt teen, vaid protsess.
Mis on sinu jaoks vabatahtliku töös oluline?
Olen ise viimased aastad tegelenud vabatahtlike koordineerimisega ning olen rõhku pannud tegevustele, milles ma ise nägin vajakajäämisi. Näiteks raja ääres seistes puudus tihtilugu informatsioon võistlejate liikumise kohta. Seisin mõnikord mitu tundi infopuuduses. Selline eesmärgitu olemine, sest vabatahtlikud liiguvad rajale võistlejatest palju varem. Esimese asjana lõin sotsiaalmeedias suhtlusgrupid, kus infot vahetada. Alguses olin ka logistik, kelle töö oli mõelda läbi skeem, kuidas inimesed võimalikult ruttu rajale ja pärast võistlust uuesti rajalt minema saaksid.
Millised inimesed on vabatahtlikud?
Nad on ikka heas mõttes kreisid! Kogu aeg on täiskäik sees ja naeratus näol, kuigi päeva lõpus võib olla väga-väga raske. Neil on oma põhitöö, aga nad käivad mitmel spordiüritusel abiks. See on nende elustiil.
Kui palju on sinu nimekirjas vabatahtlikke?
Minu nimekirjas on kuskil 150 inimest, kellest 20–25 käivad pea kõikidel Sportland Kõrvemaa Neliküritusel, kus mina vabatahtlike eest vastutan. Need 20 panevad ennast juba aasta alguses kirja ja väga harva juhtub, et nad ei saa kohale tulla. Selleks peab ikka tõsine põhjus olema.
Mida vabatahtlikud ootavad?
„Minu” inimesed ootavad sportlase head emotsiooni ja naeratust. Uued inimesed, kes vabatahtlikuks tulevad, on nende sõbrad, perekonnaliikmed ja tuttavad – nemad sulanduvad pereringi kiiresti. Pärast igat Kõrvemaal toimunud Nelikürituse osavõistlust toimub vabatahtlike gala, mille eesmärk on anda edasi tundeid. Sõnadesse ei ole neid võimalik panna. Just need naeratused, aplausid, kallistused on see, mida on tarvis. Võistluse lõpp on alati raske, kui peab hakkama rada koristama, asju viima. Kõik tunnevad, et enam ei jaksa. Aga pingutatakse. Minu moto on see, et ma mitte ei juhi seda protsessi, vaid ma kutsun inimesi endale appi ja proovin neid motiveerida. Ma ei pane ka inimesi positsioonidele, millest nad on võib-olla väsinud. Protsess peab olema meeldiv, see ei tohi muutuda sunnitööks.
Koroona ajal korraldasime vabatahtlikele ka umbes 10-kilomeetrise tänumatka Kõrvemaal, sest looduses tohtis liikuda.
Miks sulle Kõrvemaal tegutseda meeldib?
Saan loodusest häid tundeid, see ei peagi olema mingi otsene tegevus. Et saaks linnast ära, saaks korraks eemale. Paljud, kes on väga head suhtlejad ja kiired tegutsejad, soovivad mõnikord minna võistlustel hoopis nn metsapositsioonile, mitte sekretariaati just selleks, et olla looduses. Tahetakse olla metsas, kuulata linnulaulu, ergutada sportlasi. Kui võistlejaid parasjagu pole, saad näiteks kukeseeni korjata. Üks vabatahtlik tuli kord metsast tagasi ja ulatas mullegi ühe kastme jagu seeni, öeldes: „Riina, ma mõtlesin sinu peale ka.” See oli kirjeldamatult armas.
Kas võistlejad tulevad ka tänama?
Ikka. Siis, kui ma ise veel vabatahtlike koordineerimisega ei tegelenud, olin abiks ühel Kõrvemaa metsateel. Minu alas soovis rajale siseneda maastur. Meil oli rattamaratonil üheksa-aastane tütarlaps ja ma ei saanud seda lubada. Sõna otseses mõttes seisin autole ette – ta tahtis sõita rajal olevate ratturitega samasse suunda. Selles punktis seisid juhuslikult ka tüdruku vanemad, kuid tol hetkel ma seda ei teadnud. Hiljem olid nad ülimalt tänulikud. Tüdrukust on tänaseks saanud juba täiskasvanu ning kõikidel võistlustel, kus tema ema mind näeb, tuleb ta alati tervitama. Jällegi on see tänutunne, mis teeb südame soojaks.
Miks Kõrvemaale vabatahtlikuks tulla?
Imetabane Kõrvemaa loodus on üks osa sellest suurest emotsioonist, aga veel tähtsamad on sõbrad, pere, koosolemise rõõm. Kõrvemaal saab käed külge lüüa ka kõige pisem abiline. Augustis toimuval metsajooksul saab olla abiks melu tekitades. Kõrvemaa vabatahtlikega saab liituda FB-s: KÕRVEMAA VABATAHTLIKUD.
Kohtume Kõrvemaa metsajooksul!
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Carmen Kurg
Kunnar Karu: Julge alati avastada!