Kunnar Karu: Julge alati avastada! | Sportland Magazine

Jaga „Kunnar Karu: Julge alati avastada!“

Kunnar Karu: Julge alati avastada!

Eestis ei ole tänasel päeval vist mitte ühtegi matkasõpra, mägironijat või ekstreemsportlast, kes poleks kuulnud Kunnar Karust. Olgu Kõrvemaa või Alaska, see mees võlub igast seiklusest välja selle kõige parema, mis inimestele meelde jääb ning ikka ja jälle tagasi kutsub. Rääkisime Kunnariga matkade ettevalmistustest, rõõmudest ja muredest, viimastest avastustest ning tema uutest sihtkohtadest ja unistustest.

Kunnar, kuidas sinu marsruudid ja reisiplaanid sĂĽnnivad?

Inimene on juba kord loodud sellisena, et uute paikade avastamine on meil veres! Mõnel on seda maade avastamise pisikut väga palju. Nemad kipuvad aina ringi rändama ja nakatavad selle pisikuga ka teisi matkasõpru. Mina proovin kogeda sihtriike ja kultuure matkates ja ronides.

Minu nimekirja satuvad valdavalt kohad, kus ma pole varem käinud või kus mulle on midagi huvitavat silma jäänud. Eriline tõmme on mul mägede vastu. Mõnikord soovitavad sõbrad või matkakaaslased uusi paiku või jääb midagi silma sotsiaalmeediast.

Kui tuumikpunt koos, siis on väga raske ei öelda – tulebki asuda matkaradu planeerima ja reisigraafikut koostama. Mulle meeldib väga The North Face’i slogan „Never Stop Exploring”. Matkaradu on ju rohkem, kui meil on jaksu neid avastada.

Kunnar Karu

Kui kaua aega võtab keskmiselt ühe matka ettevalmistamine?

Sõltuvalt matka pikkusest võtab ettevalmistus pool aastat kuni aasta, sest pisidetaile ja kokkuleppeid on lihtsalt niivõrd palju. COVID-i ajal matkasime seal, kus oli lubatud. Oluline ei ole ainult matka ettevalmistus, vaid ka see, et ka matkalistele jääks piisavalt aega ennast valmis panna.

Lihtsamatel matkadel pole vaja muud kui seljatada natukene bürokraatiat ja vajalik varustus seljakotti pakkida. Keerulisematel matkadel on vaja teha proovimatku, valida sobiv varustus, käia koolitustel, et omandada vajalikud baasteadmised. Mida keerukam matk või mida kõrgemale minnakse, seda põhjalikum on ettevalmistus. Kogenumatel matkajatel on oma nn viisaastakuplaanid ning nendeks valmistutakse ja treenitakse väga teadlikult, et soovitud eesmärgid saaksid saavutatud.

Mis on ettevalmistuse juures kõige keerulisem?

Matkajuhile on kõige raskem see, kuidas suruda oma info inimeste tavaelusse. Kõigil on kogu aeg kiire. Osalejate jaoks on kõige keerukam tõusta diivanilt püsti ja minna matkarajale treenima, et olla heas vormis. See on hoopis keerulisem kui varustuse pakkimine või mõne tehnilise koolituse läbimine.

Samas matkad ja tippu tõusmised pakuvad paljudele motivatsiooni aasta ringi värskes õhus liikuda. Paljude jaoks hoiab just matkamine elurütmi õigel tasemel ja liikumise prioriteetsena!

Kunnar Karu

Millised on sinu unistuste sihtkohad?

Ăśks suur unistus täitus sellel kevadel, kui sain ära käia Alaskal ja ronisin Denali otsa. Naljaga pooleks ĂĽtlen ikka, et Tais pole puhkamas käinud ning Leedu kõrgema tipu otsa pole roninud. Pikki aastaid olen unistanud Pakistanist. Sinu kĂĽsimustele vastates olen just lennukis sinnapoole teel. Aga nimekirjas on veel Peruu, Uus-Meremaa, suurem osa Aasiast, Nepaal… Ihkan ka Aafrikasse tagasi. Suurlinnad mind ei köida, ikka kaunid matkarajad ja ahvatlevad mäetipud. SĂĽgisel olen Tšiilis ja järgmisel aastal on plaanis Island.

Kui keeruline on hoida inimesi vaimselt koos?

Grupijuhi ülesanne on sageli olla just pihiisa, mitte rajaleidja. Suurim raskus ongi saada grupp ühiselt tööle. Kui kõigil on see soov olemas, siis 99% ajast on see võimalik. Matkajad õnneks naudivad grupivaimu ja ühiseid pingutusi ning rõõmustavad, kui kaaslane tippu jõuab.

Füüsiliselt on kõige raskem koguka seljakotiga liikuma saada, aga tuleb minna. Samuti minnakse rajale iga ilmaga. Mida paremas vormis on osalejad, seda lihtsam on gruppi ühtsena hoida, kuna ei pea tegelema halvast vormist tingitud vigade parandusega. Hea vormi korral jääb rohkem aega nautida matkamist ja laagrielu.

Väga oluline on valida endale alustuseks jõukohane matk ning ronida spiraali mööda järjest kõrgemale. Mäed ei kao kuhugi!

Milline on varustuse A ja O ning mis luksuskaup?

Matkavarustuse A ja O on seljakott ja matkajalanõud. Kui seljakotti saab veel üürida, siis saabastesse tuleb kindlasti investeerida. Minu kollektsioonis leidub üle 20 mudeli, kõige rohkem The North Face’i ja Salomoni toodangut. Kuna matkarajad ja mäed on nii erinevad, siis ilmselt on mul jalanõusid rohkem kui keskmisel inimesel. Tänu The North Face’i VECTIV-i tehnoloogiale on minu kiirus suurem, sest nende uued matkajalatsid toetavad väledat, aga samas väiksema energiakuluga liikumist.

Oluline on see, et seljakott ei lähe raskeks mitte põhivarustuse, vaid igasugu lisade tõttu. Tänapäeva matkatööstus pakub kõikvõimalikke vidinaid, mis teevad elu küll mugavamaks, aga seljakoti raskemaks. Suures pildis pole kõike vaja. Alaskale minnes jätsin kõik üleliigse maha. Hambahari kaotas varre, kolme nädala peale vaid üks särk ja fliis. Söök, grupivarustus, kütus andsid kõik lisakilosid juurde, seljakott ja kelk ei olnud sugugi kerged.
Mugavusest olulisem on õige varustus. Mida vähem lisasid ja rohkem talupojamõistust seda parem! 

Kunnar Karu

Kirjelda palun oma viimaste matkade varustust

Viimati külastasin Balkani maid. Tegu oli mõnusa suvise matkaga, kus seljakott tuli hoida nii kerge kui võimalik. Denali puhul Alaskal olin varustuse suhtes ülinõudlik. Viibisime kolm nädalat üle 2000 meetri ja Alaska ilm pole kergete killast. Tahtsime ju kõik tulla tagasi kümne sõrme ja kümne varbaga. Alaskas tervitas meid ilus soe ilm, esimese laagri panime pesuväel püsti. Järgmised kaks päeva kogesime aga lumetormi. Alaskal puhuvad tuulekülmad ning on tunne, nagu istuksid külmkapis, kus on veel külmaõhupuhur tööle jäetud. Ei möödunud päevagi, kui mõni kehaosa poleks tõsiselt külmetanud. Õnneks on The North Face’i varustus nii hea, et suurema osa ajast ei pidanud üldse muretsema.

-40 kraadi jaoks mõeldud magamiskotiga ei olnud kordagi öösel külma tunda ning kogu kolme nädala keskmiseks öiseks uneajaks kujunes uskumatud 11,4 tundi! Kergus, kandmismugavus, tehniline sobivus ning soojus on need märksõnad, millega The North Face edestab paljusid konkurente mäekõrguselt.

Kunnar Karu oskab õiget varustust soovitada
Kunnar Karu oskab õiget varustust soovitada

Iseloomusta eraldi Balkanit, Alaskat ja Pakistani, kuhu just praegu sõidad

Denali on Põhja-Ameerika kõrgeim tipp, 6129 meetrit. Selle tippu ronimiseks kulub normaalses tempos liikudes vähemalt kaks nädalat ning sinna minekuks võetakse tavaliselt ühe-kahe nädala jagu varupäevi.

Denali on väga omapärane tipp – lennukiga maandutakse 2000 m kõrgusele ja seejärel veetakse kelguga laagris vajaminevaid asju edasi tipu suunas. Viimane laager on 5200 m kandis ja sealt minnakse juba otse tippu. Denali pole ülemäära tehniline, aga ronimise teeb raskeks just külm ilm. Mitmesaja kilomeetri ulatuses näeb silm vaid mägesid ja liustikke. Algajatele ei sobi, aga edasijõudnutele on mõnus proovikivi.

Denali, Alaska
Denali, Alaska

Balkanil on matkarada The Peaks of Balcan, mille 200 km jooksul läbisime nii Kosovo, Albaania kui ka Montenegro. Tehniliselt pigem lihtne ja ohutu, aga igas päevas ikka 1000 tõusumeetrit. Albaania ja Montenegro olid ilusad nagu alpiaasad. Kosovo üllatas halvas mõttes asfalteeritud teede ja järskude laskumistega metsaraie aladel.

Balkan
The Peaks of Balkan

Pakistani matk viib meid vaatama K2 ja Broadpeaki baaslaagreid. Oodata on ehedat loodust ja mitte mingit tsivilisatsiooni. Pakistani retkest räägin pikemalt, kui olen sealt tagasi jõudnud.

Millises matkavormis on eestlased?

Tihtilugu muidugi ülehinnatakse oma vormi. Kontoritöö rikub hea vormi imelihtsalt, kui pidevalt ei liiguta. Jalgsi poodi minekut ei saa trenniks liigitada. Tuleb ikka seljakott selga panna ja matkama minna. Samas tuleb tõdeda, et eestlaste vaim on väga tugev.

Kui keskmine ameeriklane on valmis alla andma juba esimesel matkapäeval, siis eestlased on jonni täis! See teeb ainult rõõmu ning maailmas paistab see ka kaugele välja.

Denali karastas mu vaimu ja nihutas piire päris tublisti. Kohe maandume Pakistanis, mida ei peeta just ülemäära sõbralikuks riigiks. Läheme sinna naeratusega ning olen kindel, et meie vaim karastub sellel matkal tublisti.

Pakistanis on meie peamine eesmärk puhata ja nautida mägironimist kogu oma eheduses.

Kuidas ĂĽhendad pikad matkad oma tavaeluga?

Öeldakse, et annad sõrme, võetakse käsi! Matkamine aitab praeguses maailmas jääda inimeseks – saada pisutki eemale nutiseadmete pealetungist ja sõltuvusest, olla väike osake loodusest ja veeta aega koos heade matkakaaslastega!

Kunnar Karu matkad

Soovime Kunnarile toredaid elamusi Pakistanis!

 

Tekst: Kärt Radik
Fotod: Erakogu

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

Alutaguse Open meelitas discgolf’i-rajale maailma tipud

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus