Liis Velsker: sport päästis minu elu

Liis Velsker (27) on pea terve elu võidelnud ülekaaluga ning olid ajad, kus tema ainus eesmärk oli saada peenemaks. Kui eesmärk ei täitunud, langes Liis musta auku, millest välja ronimine ei olnud kerge. Kuidas ta sellest välja tuli, millist rolli mängib selles sport ning miks ta oma kogemuse raamatusse otsustas talletada, räägib ta ise lähemalt.

13-aastasena kaalusid 108 kg ja gümnaasiumis 127 kg. Sa pidasid dieeti, tegid kõvasti trenni, aga kasu ei olnud. Kas sul on teada põhjused, miks su kehakaal nii suur oli ning miks ei mõjunud see, mida ette võtsid?

Kooliteed alustades olin teistest juba päris palju suurem, gümnaasiumis kaalusin umbes 127kg. Arstide arvamus oli see, et ma hakkasin juurde võtma, sest mu neerupealsed töötlesid insuliini üle. Terapeudid aga ütlesid, et erinevate traumade (vanemate lahkuminek, kiusamine, vanaema surm) tagajärjel hakkasin kasvatama endale ümber kaitsekihti. Ma ise usun teist versiooni natukene rohkem, sest ma tõesti ei söönud ennast suureks. Mu ema alati jälgis, mida ma söön ning alates esimesest klassist olen kõvasti trennis käinud ja aktiivselt elanud.

Erinevatel põhjustel oled üle elanud enda jaoks väga keerulisi aegu ja oled olnud päris suures mustas augus. Mis oli minevikus sinu jaoks kõige hullem aeg?

Tänu vanemate lahkuminekule, mu vanaema surmale, enda väljanägemisele ja kogu ühiskonna survele sattusin väga musta auku. Oli hetki, mil ma mõtlesin ka alla andmisele. Ma ei jaksanud elada maailmas, kus minu välimus teistele ei sobinud ning mind ainult narriti ja minu üle naerdi. Tänu sellele hakkasin end vihkama ning mu ainus elumõte oli saada peenikeseks. Kui ma praegu sellele perioodile tagasi vaatan, olen nii õnnelik, et see kõik on läbi saanud ja ma ei pea enam neid emotsioone tundma.

Oled sellel perioodil kokku puutunud ka kiusamisega. Mida sinu kiusajad tegid ja kuidas see sulle mõjus?

Kiusajateks olid minust vanemad noormehed, kes pilkasid ja naersid minu üle, hõigati halvustavaid kommentaare või siis lihtsalt passiti, nagu ma oleksin ainus inimene maailmas, kes on ülekaaluline.

Oma kiusajatega ma ei tegelenud ning usun, et see on ka põhjus, miks ma langesin depressiooni. Ma eirasin kiusamise teemat, sest mul oli piinlik ja häbi. Käisin iga päev trennis, vahepeal isegi neli tundi järjest, sest tahtsin nii väga peenikeseks saada ning soovisin, et minu elus ei oleks enam sellist tähelepanu. Pidasin dieete, liikusin meeletult, andsin endast kõik, et kuuluda halli massi, et olla tavaline ja normaalne. Mu unistus oli saada normaalseks, sest ühiskond rõhutas mulle iga päev, et sel hetkel ma seda ei olnud.

Mis hetkest hakkasid asjad paremuse poole liikuma ja mis oli see, mis sind august välja ronimise puhul kõige enam aitas?

Sellest kõigest olen ma tulnud välja ainult tänu sellele, et hakkasin tegelema iseenda tundma õppimisega. Ma sain aru, et kui mina end ei armasta, siis ei armasta mind keegi ning kui mina end ei austa, siis ei austa mind ka keegi teine. Ja mis peamine, ma tulin välja enesehaletsusest ja sellest, et pidasin end ohvriks.

Ma võtsin uue hoiaku, et olen kõik kogemused saanud tänu sellele, et ma olen julge ja tugev. Mõistsin, et ainult mina saan oma elu muuta. Mu unistus oli saada sportlaseks ning ühel hommikul ärkasin ja hakkasin elama sportlase elu. Nüüd osalen erinevates sportlikes projektides, inimesed imetlevad mind päris minu pärast ja ma saan olla lihtsalt Liis. Ma sobin ühiskonnale Liisuna.

Jagan oma tegemisi Instagramis, kus räägin väga ausalt ja filtrita oma elust, kaalulangusest, depressioonist ja enesearmastusest. Viimasel aastal olen olnud vabakutseline ning oktoobris ilmus mu esimene raamat „Teekond iseendani“.

Kuidas sündis otsus raamat kirjutada?

Raamatu kirjutamise soov tekkis siis, kui mu Instagrami kirjutati igapäevaselt, et jaga enda elu rohkem, räägi kuidas sa oled siia jõudnud jne. Inimesed palusid abi. Tundsin, et ma ei jaksa nii palju lihtsalt postituste kaudu endast kirjutada, vaid peaksin kirjutama raamatu, kus ma räägingi ausalt, mis on minu elus toimunud ja kuidas olen jõudnud selle Liisuni, kes on enamjaolt enda üle õnnelik. Järgmisel hetkel läksin juba kirjastusse ning ühe kuuga oli minu versioon valmis.

Kui kaua läks aega otsusest kuni raamatu ilmumiseni?

Raamatu kirjutamise protsess kestis 10 kuud. See oli vaimselt väga keeruline ning samas ka meeletult kasulik. Ma õppisin ennast veel rohkem tundma ning sain aru paljudest probleemidest ja nende põhjustest

Kui palju ja millist tagasisidet oled raamatu osas saanud?

Peale raamatu ilmumist olen saanud suisa sadu tänukirju. Inimesed tänavad, et ma olen nii aus. Minu jaoks on see natuke veider, sest ausus on ju elementaarne, kõik inimesed peaksid olema ausad. Aga väga hea meel on kuulda, et inimesed on saanud mu raamatust abi ning selle raamatu eesmärk on end juba täitnud.

Kellel soovitad oma raamatut lugeda?

Ma soovitaksin lugeda seda kõigil. Raamat avab nii kiusajate silmi kui ka annab lootust kiusatavatele. Usun, et minu lugu aitab mõista depressioonis inimest ning samas annab depressiooni põdevale inimesele lootusekiire. Raamat aitab mõista ülekaalulisi ning räägib, mida tunnevad inimesed, kelle vanemad on lahku läinud või kes on kaotanud enda lähedase.

Kui keegi on sarnases raskes olukorras nagu sina olid, siis millised on sinu soovitused, et oma elu paremuse suunas muuta?

Soovitusi saab lähemalt lugeda raamatust ning kui tunned selles loos ennast või oma sõpra ära, siis saad proovida samu asju, millest ma räägin. Aga olen arvamusel, et suurepärase elu tähtsaim võti on enesearmastus.

Sinu elus mängib suurt rolli sport ja trenn. Kui määravaks sporti ja trenni enda isiklikus loos pead?

Sport oli põhjus, miks ma endale füüsiliselt viga ei tahtnud teha. Võib öelda, et sport päästis mu! Ainus koht, kus ma tundsin end alati Liisuna oli jõusaal. Kui ma nägin end higisena ja väsinuna, siis ma meeldisin endale, sest ma teadsin, kuidas olin pingutanud, et saavutada unistuste vorm.

Kui ma kunagi tegin trenni sellepärast, et kaloreid põletada, siis nüüdseks on see muutunud. Ma tahan oma vormi parandada, teha aina paremaid sooritusi ja rohkem saavutada. Sport teeb õnnelikuks ning sporti tehes saab ka oma vaimse poolega tegeleda.

Kunagi ainult kiusasin end jooksulindil ning narrisin: noh, oli vaja see batoon süüa või? Jookse nüüd, sa PEAD! Praegu ma kiidan end ja olen õnnelik, et pingutan nii palju ja annan endast alati 101%. Alles hiljuti oli mul trennis tõesti väga raske, aga ma naeratasin endale peeglist ja ütlesin: tubli oled, pane nüüd lõpuni! Sel hetkel täitusid mu silmad pisaratega, sest ma lõpuks ometi toetan end, tänu sellele jaksan aina rohkem ning soovin ka rohkem.

Ma ei kujuta ette enda elu ilma spordita. Avalikkuse jaoks saingi rohkem tuntuks tänu sellele, et jooksin kahe kuuga 500 km MyFitnessis jooksulindil, et koguda raha Wings for Life ürituse jaoks. Tänu sellele sain aru, et ma ei anna isegi siis alla, kui olen täiesti haige ja mulle tundub, et enam ei jaksa. Ma tean nüüd, et leian alati endas jõu ning see on ka mul iseenda juures lemmik iseloomujoon. Ma võin öelda, et sport päästis minu elu.

Kui palju tegeled praegu spordiga ja mis on sinu lemmikalad?

Praeguseks olen ma üks NTC ambassadoridest, seega teen kaks trenni päevas, väga harva ka kolm. Lõunane trenn on NTC ja õhtul kas kardio või selg/jalg/õlg. Vaikselt proovin taas ka Ironmani alasid. Ma ei ole veel otsustanud, kas proovida uuesti triatlonit, aga hoian trikoo ilusti märjana.

Enne NTC kampaaniat käisin lõuna ajal taipoksi trennis ja õhtul tegin jooksu- või jõusaalitreeningu. Suvel jooksen igapäevaselt, aga sügisel olen sõitnud pigem rattaga.

Üldiselt on mul 12 trenni nädalas ning kui tõesti tunnen, et keha on väsinud, siis puhkan ja võtan vabu päevi või teen ühe trenni päevas. Kui keegi arvab, et seda on liiga palju, siis võin kinnitada, et ma tunnen oma keha väga hästi ning ei kiusa enam teda – kui keha tahab puhata, siis puhkame, aga kui ta ei viitsi trenni minna, siis läheme ikka.

Tekst: Merilin Piirsalu