Igapäevaselt meditsiinilaboris leiba teeninud biokeemiku haridusega kergejõustiklane Annika Sakkarias (28) tegi elus kannapöörde ning asus käesolevast õppeaastast Jüri Gümnaasiumisse looduslugu ja keemiat õpetama. Muutuse tõi tundliku keskkonnanärviga spordineiu ellu Noored Kooli programm, milles osalemine andis talle julguse oma ammusele unistusele järgneda.
Mõte pedagoogiametist oli Annikal kuskil kuklas juba üsna ammu, kuid seni eelistas ta pigem omaette tegutseda. Lõplik otsus sündis neiu kinnitusel missioonitundest ja armastusest valitud eriala vastu. Noored Kooli programmis kogetud uuendusmeelsed ja kohati hämmingut tekitanud õpimeetodid avasid talle täiesti uue maailma. „Õpilased istusid rühmades, loodusõpetus oli projektiõppe stiilis ja kõigest 9-aastased noored tegid umbes neljakümnepealisele kuulajaskonnale muljetavaldavaid ettekandeid,“ meenutab Annika, kes ise kasvas üles üsna teistsuguses õpikeskkonnas.
Septembrist alates juhendab ta Jüri Gümnaasiumis kuuendate klasside õpilaste loodusõpetuse tunde ja annab kaheksandikele edasi oma teadmisi keemiast. „Saan taas põnevaid katseid teha nagu ülikooli ajal ja igapäevaselt säravate inimestega suhelda,“ rõõmustab noor õpetaja ja tõdeb, et vaatamata intensiivsele koormusele ärkab ta hommikuti naeratus näol.
Tehnoloogia tuleb õppimist teenima panna
Annika leiab, et noorte suurt huvi nutimaailma vastu annab uute teadmiste omandamiseks väga kavalalt ära kasutada. „Info, mis kunagi oli teada ainult mõnel teaduril, on tänapäeval paari kliki kaugusel. Mobiilides on olemas erinevaid liigimääramise ja märgistamise rakendusi, üks nendest on näiteks loodusvaatluste äpp. Arvutis on palju kergem õppida molaarsuse arvutamist ja elektronkihtide seost elementidega,“ toob ta näiteid ja rõhutab: „Nutimaailm toob pigem kasu kui kahju, viimase ennetamiseks tuleb võimalikult varakult vaeva näha digihügieeni õpetamisega.“
Klassiruumidesse jõudnud tehnoloogia areng muudab noortes loodushariduse vastu huvi tekitamise hõlpsamaks. „Mina sain näiteks mikroskoopi esimest korda alles ülikoolis puudutada, see on ikka uskumatu, mis võimalused lastel praegu olemas on. Käisime teisel õppenädalal kuuendikega mullaproove võtmas ja uurisime saaki mikroskoobi all. Õpilasi oli kohati isegi keeruline mikroskoobi tagant ära saada. Mullaproovi asemel sai ka vihmaussifarmi teha ning minu suureks üllatuseks on mul neid klassis nüüd kaks riiulitäit. Algul arvasin, et lapsed ei taha mullaseks saada või kardetakse vihmausse, kuid tegelikult on neil huvi looduse vastu uskumatult suur,“ kinnitab ta.
„Lisaks on meil klassis kolm peopesa suurust Aafrika tigu: James Watson, Francis Crick ja Käsna Kalle Gary. Neid saab nii kätte võtta kui klaasi tagant uurida ning minu suureks rõõmuks on tigude fännide arv väga suur. Tulevased teadlased!“
Suur loodusesõber
Loodus on Annikale alati väga südamelähedane olnud. „Veetsin noorena palju aega maal ja looduskaunites kohtades seigeldes. Kasvatasime õega tikutopsis röövikuid, mängisime iga meie teele jäänud loomaga ja panime muna tibu ootuses radiaatorile. Tegelikult läks see lihtsalt haisema. Lisaks olen ma alati olnud suur looduse mitmekesisust tutvustavate dokumentaalfilmide sõber,“ ütleb Annika.
Looduse säästmisest lähtub ta ka oma tarbijakäitumises. „Kannan endaga kaasas veepudelit ja kohvitopsi, üritan toitu osta nii, et ei pea seda pärast ära viskama. Sorteerin prügi, läbin lühemaid vahemaid auto asemel rattaga, viin riideid taaskasutuskeskusesse ja võimalusel üritan leida lahendusi katkiste asjade parandamiseks nende asendamise asemel. Oma postkastile panin kleepsu, kus on kirjas, et ma ei soovi aadressita reklaami,“ kirjeldab naine.
Suure spordisõbrana rõõmustab Annika selle üle, et ka erinevad spordibrändid on läinud taaskasutatud materjalidest uute toodete loomise teed. „Olin varem näinud, et adidas toetab Parley tegevusi, kuid arvasin, et need olid pigem ühekordsed ettevõtmised. Eksisin ja seda rohkem rõõmustasin, et tegelikult ongi adidasel merest korjatud ja ümbertöödeldud plastikust valminud tooted. Parley kollektsioonist on praegu mu isiklikud lemmikud beež kilejakk ja Continental Traxion tossud. Tean küll, et need on trenni jaoks mõeldud, aga käin nendega ka vabal ajal.“
Spordiriiete valikul lähtub kergejõustiklane eelkõige materjalide vastupidavusest ning mugavusest. „Jooksmise ajal alla vajuvad püksid või hõõruvad tossud ei aita just sooritusele kaasa. Lisaks peavad õuedressid olema vee- ja tuulekindlad,“ toob Annika näiteid.
Liikumist ja liikumisõpetust peab spordiga üles kasvanud neiu väga oluliseks. Enne jooksmise juurde jäämist pani ta end proovile nii erinevates pallimängudes kui peo- ja show-tantsus, hobina on lumelauasõit siiani kindlal kohal. Edukaim on 16 aastat kergejõustikuga tegelenud Annika olnud seni 400 meetri ja 400 meetri tõkkejooksus, kolm aastat tagasi pärjati ta nendel aladel lausa kahekordseks Eesti meistriks.
Eeskuju andmisel tuleb olla loominguline
Teadust ja aktiivseid eluviise üritab ta ühendada ka õpetajatöös. „Peitsin ühe peatüki kordamisküsimused kooli peale ära ja lasin neid lastel aaretejahi stiilis otsida. Vabatahtlikega oleme teinud nii kükke kui kätekõverdusi ja ilusa ilma korral töövihikuid õues täitnud. Loodusõpetuse ja keemia raames on lastele väga hea looduskaitset õpetada, sest nii mõnigi teema on õpikutes olemas,“ räägib Annika.
Õpetajana on tema visiooniks see, et õpilased hooliksid nii endast, teistest kui loodusest. „Selleks viin läbi erinevaid rühmatöid, harjutame meditatsioone ehk korraldame vaikuseminuteid ja suurendame loodusalaseid teadmisi. Õpilased tulevad üsna hea meelega kõikide tegevustega kaasa, pealegi aitavad nii sport kui liikumine laiemalt kaasa vaimsete pingete leevendamisele, parandavad tervist, õpitulemusi ning muudavad inimesed õnnelikumaks,“ usub Annika.
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Getter Kuusmaa / erakogu
Pille-Riin Toomsalu: olulised pole vorm ja numbrid, vaid enesetunne ja elukvaliteet