Loona Järvloo: ultrajooksud õpetavad, et on võimalik teha asju, mis esialgu tunduvad võimatud

Loona Järvloo on ultrajooksja, kes hakkas regulaarsemalt jooksma alles kuus aastat tagasi, kuid jõudis üsna ruttu ultramaratonide juurde. Tema teekond on hea näide, et igaüks on suuteline õige mõtteviisi ja pühendumusega saavutama eesmärke, mis näivad esialgu püüdmatud.

Milline on sinu sportlik taust ning teekond ultrajooksuni?

Hakkasin jooksma alles täiskasvanuna ning minu jooksutaust ei ole sugugi pikk. Londonisse kolides kuulsin paljudelt, kui suur sündmus on selle linna maraton ja mõtlesin: „Vau, see on küll väga suur väljakutse, mille tahaksin korra elus ära teha.“ Londoni maratonile ma ei pääsenud, kuid sain Kopenhaagenisse. Pärast paari linnamaratoni tuli COVID-19 pandeemia, mistõttu jäid paljud jooksud ära, kuid avastasin, et toimuvad mõned maastikumaratonid, kus tavaliselt on osalejaid vähem. Nii tegin 2021. aastal oma esimese ultramaratoni. Kellel iganes on soov ja tahtmine, saab seda teha ja sellega hakkama, ilma et oleks noorena või terve elu jooksja olnud!

Mis motiveerib sind ultramaratone läbima? Kas võistlusfaktor on oluline või seisneb see pigem eneseületuses?

Motiveerib eneseületus ja soov olla parem versioon iseendast. Ultrajooksudes, kui ei ole just eliitjooksja, ei ole võistlejad tavaliselt karmid konkurendid, vaid pigem toetatakse üksteist ja tekib tunne, et kõik liiguvad ühe eesmärgi suunas. Suurim konkurent oled sina ise ja sinu vaimne pool. Ultradistantsidel ei ole alati kedagi, kes sind otse aidata saaks, seega on teiste toetamine oluline osa kogemusest, mitte lihtsalt nende eest ära jooksmine nii kiiresti kui võimalik. See eneseületus ja üksteise toetamine, koos kõigi väljakutsetega motiveerib.

Mitu ultrajooksu sa ühel hooajal läbid?

Tavaliselt valin aastas ühe suurema võistluse, milleks valmistun korralikult. Ultramaratonidest taastub keha palju kauem kui näiteks linnamaratonidest. Oluline on leida tasakaal võistluste, taastumise ja sobiva treeningaja vahel.

Millised on olnud kõige meeldejäävamad jooksud?

Üks on kindlasti 250 km Jordaanias Wadi Rumi kõrbes, kus jooksin viis päeva lahtisel liival ja kõrbekuumuses. Magasime avatud suurtes telkides teiste jooksjate kõrval. Tavaliselt oli keha nii valus, väsinud ja adrenaliin päeva jooksust sees, et magamine oli keeruline. Lisaks ärgatakse seal juba umbes kell 5 hommikul, et jõuaks enne starti süüa ja varustuse päevaks valmis panna. See oli kogemus, mis jääb eluks ajaks meelde. Minu jaoks oli seal kõige olulisem üldse finišisse jõuda ja läbida võistlus ilma suuremate vigastusteta. Enda üllatuseks lõpetasin naiste arvestuses kokkuvõttes teisel kohal, kuid läbimine oli minu jaoks suurem saavutus kui lõpp-poodiumi koht.

Teistmoodi meeldejääv väljakutse oli Mozart100 by UTMB Austrias, kus jooksin järjest 105 km ja 5400 tõusumeetrit. Selle läbimiseks kulus umbes 15 tundi. Olles eestlane ja elades Londonis, on ultrajooksudeks treenimine keeruline, kuna puuduvad mäed. See tähendab, et treening võib seisneda 20 korda väiksematest mägedest üles-alla joostes, mis linnas on. See nõuab palju enesedistsipliini, kuid kindlasti aitab tugevdada nii vaimset kui füüsilist valmisolekut.

Milline näeb välja sinu tüüpiline treeningrutiin enne võistlust? Kas tegeled ka teiste spordialadega?

Jõutreening on väga oluline, proovin seda teha üks-kaks korda nädalas. See ei ole midagi, mida naudiksin, aga motivatsiooni annab teadmine, et see loob aluse olla tugevam ja parem jooksja. Kui näiteks on tegemist mitmepäevase ultrajooksuga, siis sisaldab treening sageli ka palju järjestikuseid pikki jookse, et harjuda jooksma väsinud jalgadega. Näiteks teed laupäeval nelja-viietunnise jooksu ja pühapäeval kolmetunnise.

Ultramaratonidel mängib kindlasti olulist rolli vaimne ettevalmistus. Kas on mõni konkreetne mõtteviis, mida proovid kinnistada?

Oma treeningjooksudel proovin väga palju enda peas visualiseerida kogu ultramaratoni. Mõtlen läbi kõik rasked olukorrad, mis võivad ette tulla ja kuidas võiksin nendega hakkama saada. Parim vaimne ettevalmistus tuleb aga sellest, kui on palju väsitavaid treeninguid. Kui läheb raskeks, pead endale meelde tuletama, miks sa seda teed ja mis on su motivatsioon. Üks meetod, mida alati kasutan, on see, et ma ei mõtle: „Nüüd tuleb joosta 100 km,“ vaid jagan raja enda peas erinevateks distantsideks.

Milline on sinu toitumisstrateegia nii treeningul kui ka võistluspäeval? Kuidas õnnestub nii pikkadel distantsidel energiat säilitada?

Ultrajooksudel on võimalik energiat säilitada ainult piisavalt süües ja juues nii jooksude ajal kui enne ja pärast. See on keeruline ja seda tuleb harjutada juba treeningutel, et keha harjuks. Mina püüan tarbida vähemalt 100 grammi süsivesikuid tunnis. Et mõista, kui palju see on, siis näiteks neli keskmise suurusega kartulit või neli viilu saia sisaldavad umbes 100 grammi süsivesikuid. Väga oluline on ka elektrolüütide tarbimine, näiteks kõrbetingimustes võtsin lisaks ühe soolatableti tunnis. Tavaliselt ei ole üldse tunnet, et kõht on tühi, aga pead lihtsalt sundima ennast sööma, et vältida hetke, mil kütus otsa saab.

Millist nõu annaksid harrastussportlastele, kes tunnevad ultrajooksu vastu huvi?

Kõige olulisem on muuta enda mõtteviisi treeningute osas ja hakata mitte lugema, kui palju kilomeetreid ja kiiresti jooksed, vaid kui kaua aega oled jalgadel. Näiteks sea endale eesmärk Eestis maastikul või metsas joosta kaks tundi, keskendudes sellele, et sa lihtsalt jooksed selle aja. Eesmärk võib olla ka maastikul mõne mäe leidmine. Maastikujooksu- ja ultradistantsideks treenimisel tuleb algselt oma ego alla neelata ja aktsepteerida, et kiirus ja tempo on teised, su pulss võib tõusta 170-ni isegi kui lihtsalt kõnnid järsust mäest üles.

Üldiselt võib ultrajooks olla palju elamusterikkam kui linnajooksud ja maratonid. Harrastussportlasena ei taotle sa kindlat aega, vaid eesmärk on proovida suur väljakutse lõpuni teha. Ultrajooksuga kaasneb tihti rohkem seikluslikku aspekti ning paljud ultrajooksud toimuvad looduses ja ilusates kohtades.

Millised sportlikud eesmärgid oled endale seadnud?

Hetkel valmistun Ultra X Nevadaks (220 km, 6500 tõusumeetrit), mis toimub oktoobris. See on teistsugune väljakutse, kuna viie päeva jooksul ollakse väga erinevates tingimustes. Starditakse, ja esimesel kahel päeval joostakse, Rocky Mountainis, kus kõrgus on üle 2000 meetri ja kõrgemad tipud ulatuvad isegi 3000 meetrini. See eeldab aklimatiseerimist enne võistlust. Kõrgmäestikus joostes tarbib inimene rohkem hapnikku, joosta on raskem ja ultrajooksu ajal tuleb veel rohkem süüa ja juua kui merepinnal. Kolm viimast päeva ollakse Nevada kõrbepinnasel, kus on kuumus ja täiesti teistsugune maastik.

Kuidas on ultrajooksuga tegelemine muutnud sinu vaatenurka elule, tervisele või isiklikele võimete piiridele?

Ultrajooks aitab kindlasti kasvatada vaimset tugevust, mis kandub edasi igapäevaellu. Ultrajooksud õpetavad, et on võimalik ületada piire ja teha asju, mis esialgu tunduvad võimatud. See on õpetanud mulle, kuidas toime tulla ka ebamugavates või rasketes olukordades ning andnud rohkem enesekindlust väljakutsetega toimetulemiseks ka igapäevaelus. Samuti kasvatab see enesedistsipliini, mis aitab eriti tööga seotud ambitsioonide ja eesmärkide saavutamisel.

Tekst: Rasmus Piirsalu
Avafoto: Iti-Pätrik Järve