Luisa ja Taavi Rõivas on IRONMAN Eesti ja Betsafe’i ühisprojekti Hea Eeskuju raames võtnud vastu väljakutse osaleda augusti alguses Tallinnas poolpikal IRONMAN 70.3 triatlonil. Miks nad seda teha otsustasid ja milliste mõtetega suvele vastu lähevad?
Luisa ja Taavi senine suhe spordiga on olnud mõnevõrra erinev. „Talvel olen teinud natuke mäesuusatamist, muul ajal rattasõitu või jooksmist, aga see on olnud pigem kaootiline, mitte järjepidev,“ lausub Luisa. „Umbes aasta tagasi alustasin vaikselt ujumise ja rattasõiduga. Oktoobrist käisin jõusaalis, kuni need kinni pandi ning hetkel on koroonanäitajad veel liialt kõrged, et sinna naasta.“
Taavi on harrastanud kõiksugu alasid, aga ikka rohkem enda rõõmuks kui võistlemiseks. „Püüan end regulaarselt liigutada, aga viimaste aastate jooksul ei ole kordagi tekkinud tunnet, et võtaks osa mõnest spordiüritusest, vorm lihtsalt ei ole selleks piisav olnud. Minu viimane võistlus oli ACE Xdream orienteerumine ligi viis aastat tagasi. Peale seda olen piirdunud metsajooksu ja üksikute tennise- või padelimängudega. Kuna lapsed kasvavad kiiresti, on päris palju auru läinud laste sportimisharjumuse tekitamiseks, olgu selleks mäesuusatamine, ATV kross või midagi muud põnevat,“ märgib Taavi.
Teineteisele toeks
Hea Eeskuju projekt on mõlema jaoks hea võimalus professionaalide juhendamisel midagi uut proovida ja vormi parandada. „See tundus piisavalt suur eesmärk, mida püüda ning mulle on väljakutsed alati meeldinud,“ avaldab Luisa, miks ta projektiga liitus. Taavi sõnul on aga triatlon olnud tema jaoks justkui unistus pilvepiirilt, sest ta ei oska korralikult ujuda. „Olen kadestanud sõpru ja tuttavaid, kes on end sellel alal ületanud. Avalikkuse tähelepanu on hea surve, et end korralikult motiveerida ning Ain-Alar Juhansoni ja varasemate aastate Hea Eeskuju sportlaste toel on kindlus, et treenin õigesti,“ ütleb ta,
Taavi otsus osalemiseks sündis pisut varem kui abikaasal. „Luisa liitumine oli üllatus ka minu jaoks, aga kui mõlemal on intensiivne treeningplaan, saame teineteisele toeks olla ning ka trenniks vajalikke aegu veidi paremini planeerida,“ arvab ta. Naise sõnul oligi otsustamisel üsna määravaks see, et abikaasa samuti osaleb. „Koos on ikka julgem ning samas on kogu aeg keegi, kes kodus küsib, kas tegid trenni ära?“ märgib ta.
Teekond on pikk ja huvitav
Esimesed sammud IRONMAN-i teekonnal on tänaseks mõlemal tehtud. Kuna Rõivaste peres kasvab kolm last, siis on trennigraafiku planeerimine mõnikord paras pähkel ning enamik trenne tuleb abikaasadel teha eraldi, ainult pühapäevastel ujumistreeningutel on nad saanud koos käia. Lisaks ujumisele harjutavad mõlemad Wattbike’il, Luisa teeb pikemat sorti jalutuskäike ja Taavi käib jooksmas.
„Ujumises on suhteline progress vast kõige kiirem, kuigi minna on veel väga pikk tee. Esialgu teen peamiselt ujumisharjutusi, millest lõpuks õnnestub loodetavasti tükkhaaval krool kokku panna,“ loodab Taavi. Ta tõdeb, et kõige raskem on aja planeerimine ning peale pikka ja väsitavat tööpäeva treenimiseks jõu leidmine. „Nädalavahetustel on läinud lihtsamalt. Kõige põnevam on pühapäeval vaadata, mida Ain-Alar järgmiseks nädalaks Sportlyzeri äppi sisestanud on ehk millised trennid tuleb läbida.“
Väljakutsed kolmel alal
Triatloni kolmest alast on igaühe jaoks mõni raskem, mõni veidi lihtsam. Taavi usub, et tal läheb kõige kergemini jooksurajal. „Aastatel 2012-2014 jooksin kolm täispikka maratoni, nüüd tuleb õiged ökonoomsed jooksusammud taas meelde tuletada. Parim kogemus on aeg 3.46 Valenciast, treener Urmas Randma sõnul olin aasta hiljem ka 3.30 vormis, aga tulemuse saavutamise nurjas kerge haigus enne starti,“ meenutab ta. „Ujumine tundub triatlonis kõige keerulisem. Mulle ei mahu pähe, kuidas on võimalik kilomeetrite kaupa sogases vees teiste inimestega risti-rästi ujuda ja selle kõige käigus ellu jääda,“ lausub ta.
Luisa on triatlonialadega kokku puutunud võrdselt väga vähe. Tema senine pikim võistlusdistants jooksmises on olnud 10 km. Jooksu hindabki ta suurimaks väljakutseks, sest peab seda enda nõrgimaks alaks.
Tahe on tugev
Triatloniks valmistumine nõuab abikaasadelt päevaplaani ümberkorraldusi ja distsipliinist kinni pidamist, kuid kokkuvõttes on tegemist kahtlemata väga positiivse projektiga. „Nagu Erki Nool kunagi ütles: kõige raskem osa trennist on teekond diivanilt kodu välisukseni. Sealt edasi läheb juba ladusalt. Sport on tegelikult väga hea lõõgastus ning aitab ajul ümber häälestuda. Kuulan joostes palju audioraamatuid ja nii läheb trenn kiiresti. Kõige mõnusam on aga trennijärgne saun,“ toob Taavi välja positiivse.
Luisa tunnistab, et üheks proovikiviks on enesedistsipliin. „Laste kõrvalt on suurimaks väljakutseks mitte loobuda, sest lapsed on armsad ning vahel ikka tekib mõte: parem olen lastega kui lähen trenni,“ ütleb ta.
See jääb siiski ainult mõtteks, sest kui Luisa on otsustanud midagi ära teha, siis seda ta teeb. Sama kehtib Taavi kohta. Mõlemad kinnitavad, et tahe on neil tugev ning allaandja tüüpi nad ei ole. Esimesel poolpikal IRONMAN-il on nad seadnud eesmärgiks tervena finišisse jõuda ning kindlaid numbreid tablool taga ei aja. „Eks mõnel järgmisel korral vaatab, kas ja kellega võistelda,“ ütleb Taavi.
Trenn annab hea enesetunde
Abikaasad kinnitavad, et kuigi pole veel pikalt uut sportlikumat elustiili harrastanud, võib tulemusi juba märgata. „Keha on paremas vormis ja kaal hakkab tasapisi langema. Väga mõnus on olla,“ kinnitab Luisa. Taavil on samuti kaal paar kilo langenud ja uni on sügavamaks muutunud. „Aga see on alles algus, edasi läheb veel paremaks,“ on ta kindel.
Nad soovitavad kõigil igapäevaselt liikuda. „Millest pihta hakata, sõltub vanusest, varasemast treenitusest ja veel paljudest asjadest, aga alustamiseks sobivad näiteks tavapärasest veidi pikemad ja aktiivsemas tempos jalutuskäigud. Kui kevad käes ja ilmad ilusamad, saab koormust järk-järgult suurendada,“ arvab Taavi. Luisa lisab: „Kindlasti peaks trenni tegema, sest see annab hea enesetunde. Kas just triatloniks, on iseasi, aga mõõdukas trenn on kehale ja vaimule ergutav.“
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Kersti Niglas / erakogu