Eesti odaviske rekordiomanik, 2019. aasta Doha MM-i hõbemedali võitnud Magnus Kirt on viimased kolm aastat vaevelnud vigastuste käes. Kuigi mees on mõista andnud, et päris suures spordis teda tõenäoliselt enam ei näe, siis spordist saadav õnnetunne ja hea emotsioon hoiavad Kirti jätkuvalt aktiivse ja positiivsena.
Mis seisus su tervis on ja kuidas oled erinevatest vigastustest taastunud?
Hetkel taastun veel songavigastusest. Viis-kuus nädalat ei tohi joosta ega hüpata. Teen taastusravi ja muid asju, mida praegu tohib teha. Loodan, et novembris saan intensiivsemate treeningutega jätkata.
Tegid sel suvel pärast 994-päevast vigastuspausi esimesed võistlused. Kuidas kahe suvise etteastega rahule jäid?
Teine võistlus enam nii palju emotsiooni ei pakkunud, aga esimene võistlus pärast pausi Eesti meistrivõistlustel oli kindlasti eriline. Meetrid polnud muidugi need, mida lootsin, aga see, et sain hirmudest ja ebamugavusest üle oli kindlasti väga oluline. Kuna sellega kaasnes ka meistritiitel, siis kindlasti andis see teatud määral kergendustunde.
Milliseks hindad enda füüsilist valmisolekut nendel kahel võistlusel?
Eestikatel oli üldine vorm tegelikult täitsa hea, aga songaprobleemid kummitasid mind juba siis ja ma pidin iganädalaselt arsti juures käima. Ma ei olnud nendeks võistlusteks sada protsenti valmis.
Mis su järgmised plaanid on ja milliste eesmärkide suunas töötad? Millal sind uuesti võistlemas võiks näha?
Seda näitab aeg. Praegu võtan selles mõttes pingevabalt, sest kõigepealt peab tervise korda saama. Vigastus segab juba mu tavaelu. Praegu on prioriteet number üks saada ennast täielikult terveks. Isu treenida on ja kui tervis annab rohelise tule, siis kindlasti valmistun uueks hooajaks, aga teen seda pingevabamalt ja mitte suuri eesmärki seades. Aitan teisi grupiliikmeid ka ja loodetavasti on sellest ka teistele kasu. Püüan pisut teistmoodi läheneda – mitte enam nii intensiivselt kui päris tippsportlane. Eks näis, kuhu see mind võistlushooajaks välja viib.
Sellised vigastused on alati ka psühholoogiliselt rasked. Kuidas sina sellega toime oled tulnud?
Mul on alati siht silme ees, kuhu ma tahaksin välja jõuda. Isegi kui ma sinna välja ei jõua, siis see siht sütitab mind ja sunnib trenni minema. Neid läbielamisi keegi peale mu enda lähedaste ei näe. Selles mõttes on kindlasti see periood nii vaimselt kui füüsiliselt väga raske olnud. Kui keegi oleks mulle öelnud, et see teekond selline tuleb, siis ma oleksin ikka väga korralikult mõelnud, kas ma üldse tahaksin seda läbi teha. Aga sihid ja eesmärgipärane tegutsemine on kahtlemata aidanud.
Sportlandi uue sügiskampaania nimi on „Sport on õnn“. Mismoodi sport sulle õnnetunnet pakub?
Sport on minu jaoks olnud alati õnn ja puhas nauding. Isegi praegusel perioodil, kus seda ebamugavust ja negatiivsust on palju. Sport on alati hingelähedane olnud ja ma ootan iga kord, et saaksin juba trenni minna. Pärast trenni on alati hea olla. Ma ei tea, miks see nii on, aga sport on minuga kaasas käinud ikka väga varasest noorusest peale. Ma ei mäleta ühtegi hetke oma elust, kus ma ei oleks olnud spordiga seotud. Sellepärast ongi sport minu jaoks õnn.
Füüsiline aktiivsus tekitab inimestes head enesetunnet ja vallandab ju ajus teatavaid kemikaale, mis tekitavad õnnetunnet. Aga tippsportlase elu on pisut midagi muud. See on tõsine töö. Mis nüansid tippspordi vaatevinklist on need, mis on sulle enim õnnetunnet pakkunud?
Kindlasti see, kui plaan õnnestub. Võtad endale sügisel eesmärgi ja kuni suveni käib selle nimel väga raske ja suurte koormustega rutiinne tegevus. Siis ei ole see otseselt õnn. Rahulolu ja õnnetunne saabub siis, kui lõpuks koged raske töö vilju – purustad rekordeid ja võidad medaleid. Siis, kui kogu raske töö ja vaev on korda läinud, plaan on õnnestunud ja oled endale seatud eesmärgid täitnud.
Millised on sinu karjääris olnud kõige suuremat õnnetunnet pakkunud momendid?
Raske küsimus. Ma arvan, et kõige rohkem õnnetunnet pakkus esimene medal ja mingil määral võib-olla esimene kord, kui ma viskasin üle kaheksakümne meetri. Üheksakümmend meetrit oli ka kindlasti märgilise tähendusega.
MM-i hõbemedal ka kindlasti, aga seal ei saanud ma seda õnne selliselt tunda nagu oleksin tahtnud. Loomulikult on see mu elu kõige parem saavutus, aga vigastuste tõttu ei saanud neid emotsioone selliselt tunda. Teemantliiga üldvõit oli samuti väga magus.
Kõige eredamalt on meeles ikkagi see, kui ma esimest korda üle 80 meetri viskasin ja Berliini medal. Need on kõige suurema õnnetundega hetked.
Mis sind lisaks spordile veel õnnelikuks teeb?
Inimesed, kes minu ümber on. Kindlasti ka see, et ma saan elada sellist elu nagu ma ise tahan. Ma ei pea kuskil mööda nööri käima. Sport on mingil määral loominguline protsess ja see pakub mulle õnne, et ma saan koos oma tiimiga ise langetada otsuseid, kuidas asju teha. Oleme selles mõttes oma õnne sepad.
Sel suvel Münchenis toimunud EM-il olid Gedly Tugi nõuandja rollis. Mis su ülesanded seal täpsemalt olid ja kuidas selles ametis ennast tundsid?
Mina olingi lihtsalt oma tiitlivõistluste kogemustega natuke nagu nõuandja rollis. Treener on ikkagi Toomas Merila. Väga palju tööd mul seal ei olnud, sest sportlane oli nii vaimselt kui füüsiliselt väga hästi valmis.
Näed sa ennast tulevikus juhendaja rollis?
Ei oska öelda. Pean esmalt endale tõestama, kas minus üldse on treeneri ainest. Hea sportlane ei tähenda alati head treenerit. Kindlasti on mul palju kogemusi, mõtteid ja tähelepanekuid, aga kas ma päriselt kunagi treeneritööni jõuan, seda ma ei oska hetkel küll öelda.
Mis su elus lisaks spordile veel hetkel põnevat toimub?
Meil on sõpradega Tõrvas väike jõusaal, mida üritame koos käima lükata, et kogukonna rahvale nii-öelda sportimise võimalused paremaks muuta. See pakub spordi kõrvalt natuke teistsugust tegutsemist. Suuresti on see ratas juba veerema lükatud ja ma usun, et inimesed saavad päris heades tingimustes hakata trenni tegema. Nüüd edasi jääb rohkem sellise administratiivse poolega tegelemine.
Sa oled ka adidas Trainingu saadik. Mida see roll sinu jaoks tähendab?
Kogu minu tippsportlase karjääri aja on adidas minuga kaasas käinud ja olla nüüd adidas Trainingu saadiku rollis on minu jaoks väga suur auasi. See on kvaliteetne bränd ja läbi aastate on kõik nende tooted nii stiili kui ka mugavuse poolest mulle väga hästi sobinud. Ma ei ole kordagi mõelnud, et võiksin mõne muu brändi varustust kasutada.
Loodetavasti aitab adidas Trainingu saadikuks olemine inspireerida inimesi sportima. Eelkõige just tervisesportlase tasandil, sest pärast trenni on alati super hea olla ja treening aitab suurepäraselt uuele päeva vastu minna.
Tekst: Virgo Agan
Fotod: Andrei Ozdoba
Maagilised ja sportlikud hetked koos pere või kolleegidega sügisesel Kõrvemaal