Eesti malekoondis osales tänavu augustis Indias Chennais toimunud maleolümpial, millest võttis osa rekordilised 187 meeskonda ja 161 naiskonda. Eesti mehed jagasid suurturniiril 43.-58. kohta, 30. algasetusega naiskond jagas 21.-34. kohta. Rääkisime olümpiast ja malest üldisemalt naiste rahvusesindusse kuulunud Triin Narvaga.
Milline oli sinu esimene kokkupuude malega ja kes sulle malemängu õpetas?
Kuna olen pärit perekonnast, kus professionaalsel tasemel on malega tegelenud nii mu vanemad kui vanavanemad, siis meeldib pooleldi naljaga mõelda, et küllap sain algteadmised juba sündides kaasa. Konkreetset esimest mälestust mul polegi – kaheaastasena võttis toona maleõpetajana töötanud vanaema mind tundidesse kaasa ning edasine on ajalugu.
Millal aga tekkis sügavam huvi male vastu ja miks?
Kui üdini aus olla, siis lapsena motiveeris mind male juures vaid võitmine, sügavasse teooriasse süüvimine eriti ei kõnetanud. Arusaamine, et tegelikult on ikkagi vaja ka nii-öelda kodutöö ära teha, tekkis alles siis, kui vastaseid, kes korralikult minu vastu ette valmistusid, enam nii lihtsalt alistada ei õnnestunud.
Pean tunnistama, et tõelist malefanatti, kes vabal ajal loeks vaid malekirjandust ja jälgiks kõiki ülemaailmseid tippturniire, pole minust siiski veel saanud.
Millised on sinu suuremad saavutused males ja milline neist on sinu enda jaoks kõige olulisem?
Aktiivsemalt mängisin noorteklassis ning parimateks tulemusteks loen U18 Euroopa kiirmale meistrivõistluste võistkondlikku kulda ning välkmales neidude seas saadud individuaalset pronksi. Täiskasvanute arvestuses on üheks eredamaks hetkeks kindlasti 2016. aasta maleolümpial Eesti naiskonna eest neljandal laual mängides saadud tulemus (135 mängijaga võisteldes ,8 punktiga 9-st individuaalarvestuses kuues). Kuna ka võistkonnal läks tollal väga edukalt, peangi seda saavutust enda jaoks olulisimaks.
Mis teeb male nauditavaks?
Mulle meeldib klassikaline male: istuda vaikuses laua taga, mängida üht partiid neli-viis tundi, lihtsalt mõelda ja püüda üles leida see kõige õigem plaan. Kirss on tordil, kui tundide pikkune mõttetöö õnnestub võiduks vormistada.
Milline on maletajate treening ja ettevalmistus suurteks võistlusteks?
Sõltub muidugi maletajatest. Mõned valmistuvad koos treeneriga, teised individuaalselt, aga üldjoontes on kava sama: mängukava viimistlemine, potentsiaalsete vastaste mängustiili ja avangutega tutvumine. Tiitlivõistlusteks treenimisel on kõige tähtsamad ettevalmistavad turniirid, kus end eesootavaks sündmuseks soojaks mängida. Koondistele viiakse võimalusel läbi ka treeninglaagreid ja seminare.
On sul oma kindel rutiin, mis aitab olla parem maletaja?
Kindlat rutiini, millest igal võistlusel kinni peaks, ei ole kujunenud. Meenub aga, et näiteks 2016. aasta edukal maleolümpial sattusin teel mängule enne kaht või kolme esimest võitu kogemata kuulama üht ja sama laulu – siis tekkis küll tunne, et nüüd peab selle pala saatel ka igale järgmisele voorule sõitma. Ja nii läkski.
Milliste tegevustega veel vormi hoiad? Nii vaimset kui füüsilist.
Tõepoolest, ka maletajatel on oluline hoida füüsis korras, ega muidu nädal aega järjest igapäevaselt tundide kaupa pingeolekus naljalt vastu ei peaks. Jõusaali jõuan ise kahjuks harvem kui tahaksin, kuid kunagi ei ütle ära näiteks lauatennisest või võrkpallist. Naudin ka lihtsalt jalutamist, tänu millele on õnnestunud juba üle kolme aasta teha iga päev vähemalt 10 000 sammu – esialgsest lihtsast enese proovilepanekust sai jooksvalt harjumus.
Vaimset vormi aitab hoida lugemine ja võimalusel uute oskuste omandamine – meeldib osaleda erinevatel koolitustel, õppida keeli.
Miks võiksid lapsed ja noored malega tegeleda? Mida see nende elule juurde annab?
Sel teemal saaks kindlasti lausa eraldi artikli kirjutada, aga toon lühidalt välja minu jaoks olulisemad aspektid male juures: arendab loogilist ja ruumilist mõtlemist, annab oskuse mõelda mitu käiku ette (mitte vaid malelaua taga) ning õpetab kaotama.
Sel suvel toimus Indias maleolümpia. Palun räägi mõne sõnaga sealsest suurvõistlusest. Kuidas Eestil läks?
Maleolümpia on maletajate suursündmus, kus võistkondlikus arvestuses astuvad vastamisi mängijad üle maailma. Tänavu oli osalejaid rekordarv: 187 meeskonda ja 161 naiskonda, võitjateks tulid vastavalt Usbekistan ja Ukraina.
Võttes arvesse mitmeid ootamatusi, mis Eesti koondist tabas – näiteks tühistati meie lennud vähem kui 24h enne väljumist ning ka kohapealne kliima koostöös konditsioneeriga just ei halastanud sportlaste tervisele –, läks meil kokkuvõttes hästi.
Eesti mehed jagasid 43.-58. kohta, lisanäitajate alusel tulid nad enda algasetusest koha võrra ettepoole ehk 56. kohale. Pean ära mainima, et näiteks 3. asetusega Norra, kus koondise esinumbriks maailmameister Magnus Carlsen, pidi seekord leppima 59. kohaga – seega olümpial kerge pole.
30. algasetusega Eesti naiskond jagas 21.-34. kohta, lisanäitajate alusel 26. koht – 16. koht jäi vaid napi poole partiipunkti kaugusele. Edukaimalt mängis meie koondise üks nooremaid liikmeid, 18-aastane Anastassija Sinitsõna, kes täitis naiste rahvusvahelise meistri normi.
Mis jäi maleolümpialt eriti eredalt meelde?
Kõige ägedamad olid kindlasti nii suured kui väikesed kohalikud malefännid. Maletajad olid justkui staarid, kellelt taheti nii autogramme kui pilte. Minu jaoks oli see juba kuues järjestikune olümpia, aga sellist pealtvaatajate massi ja niivõrd siirast huvi nägin esimest korda. Indias on male ikka au sees.
Kuna liikumist on males vähe, siis kas maletajate riietuse juures on ka mingeid olulisi nüansse?
Riietus peaks olema võimalikult mugav, kuid tippturniiridel hinnatakse ka stiili. Tugevamaid mängijaid näeb üldiselt pintsakutega. Mõnel võistlusel on seatud ka reeglid, et näiteks lühikesed püksid ja plätud pole lubatud.
Ise pean oluliseks, et riietus oleks kihiline. Kaua ühe koha peal istudes võib õhema riietusega olla jahe ja siis on hea midagi peale võtta, samas mängu lõpupoole, kui aega jääb vähemaks ning adrenaliin tõuseb, võib liiga soojalt riides olles hoopis palav hakata.
Kuidas meeldis tänavune koondise vorm?
Alati on kuidagi teine tunne, kui tiitlivõistlustele minnakse tiimikaaslastega ühtses riietuses, nii ka tänavu. Väga hea, et vormi kuulusid nii kvaliteetsed särgid ja polod kui tuulejope, boonusena veel nokamüts ja tossud. Kuigi võib tekkida küsimus, et miks augustikuus Indias pikkade varrukatega rõivaid peaks vaja minema, siis tegelikult oli mängusaalis konditsioneer alati põhjas ning suvisest garderoobist oleks kindlasti väheks jäänud.
Detailsema ülevaate Eesti koondisest 2022. aasta maleolümpial leiab siit.
Tekst: Virgo Agan
Fotod: Eesti Maleliit
Sportland Viljandi kaupluse töötajate omavaheline hea sünergia ei jää klientidele märkamatuks