Näitlejatega on pahatihti nii, et kipud neid kehastatud rollide järgi hindama. Aga tegelikkuses ei pruugi inimene olla kaugeltki selline tüüp, keda ta mõnes filmis, seriaalis või teatritükis mängis. Tavaliselt ei olegi. Näiteks Märt Piusiga seoses meenub, et menukas filmis ja seriaalis „Nullpunkt” oli tema kehastatud tegelane Johannes hirmus tubli jooksumees. Jooksis niisama trenniks ja siis, kui oli vaja pingeid maandada. Jooksis hommikul ja hilisõhtul, linna vahel ja rannapromenaadil. Kui Märdi käest tema suhtumise kohta jooksmisse küsin, siis vastab ta, et päriselu ja elu filmis on väga erinevad asjad. „Jooksumees ma päriselus väga ei ole,” teatab ta, aga täpsustab kohe: „Mis ei tähenda, et ma sporti ei teeks. Mingil algelisel tasemel mängin vahel sulgpalli ja sõidan jalgrattaga, aga n-ö põhitrennina käin teatris kaks korda nädalas ennast hommikuti liigutamas. Ehk et ma võimlen.”
Pius räägib, et harjutab treeneri koostatud kava järgi ja tema juhendamisel. „Ma usun, et ilma treenerita ei suudaks ma end sundida õigesti ja eesmärgipäraselt sportima sundida. See trenn, kus ma käin, on õnneks rühmatrenn. Me kõik, kes me seal koos käime, sunnime üksteist liigutama,” kirjeldab Pius.
“Kui naiskolleeg su kõrval teeb ikka 10 kätekõverdust, siis ei saa ju ise vähem teha. Jah, mulle meeldib kollektiivne treening – see on kuidagi mängulisem ja lõbusam.”
Vaimustav lumelaud
Niisiis sporti on näitleja Piusi elus küll ja küll. Ütleb, et tema jaoks on sporditegemine pigem tore ja enesestmõistetav tegevus, mida enda vormis hoidmiseks lihtsalt tuleb teha. „Ainuke jama on see, et väga kaua ei suuda ühe alaga tegeleda. Seega proovin alati hea meelega uusi alasid, kui keegi aktiivsem sõber kuhugi kaasa kutsub.”Näiteks käis ta hiljuti sõpradega Ronimisministeeriumi-nimelises mägironimiskeskuses spetsiaalselt ronimiseksehitatud seintel ehk nn kaljudel turnimas. “Oli väga lõbus, väga raske ja samas … väga-tahaks-veelminna-tunnet tekitav elamus.”
Meenub, et aastaid tagasi töötasid Eesti Draamateatris mõned näitlejad, kes alpinismiga päris kõrgel tasemel tegelesid. Vallutasid väga kõrgeid tippe. Mägedesturnimisest võib saada meeldiv haigus, millest on hiljem väga keeruline paraneda. Aga olgu sellega. Pius meenutab värskematest elamustest seda, kui käis mullu koos perega Soomes suusatamas ja lumelauda proovimas, millest, nagu väga paljudega on juba juhtunud, sattus ta suurde vaimustusse.“ Oli hea võimalus kuue päevaga võtta lumelauasõit põhjalikumalt ette ja põhitõed natukenegi endale selgeks teha,” räägib näitleja. “Sel aastal võtame lumelauareisi uuesti ette. Loodan, et mullused sõidud on meeles ja seekord ei pea päris algusest õppimist alustama.” Mainin Märdile, et just viimasel ajal olen päris mitut tuntud näitlejat jõusaalis rassimas näinud. Kuidas on temal suhe jõusaaliga? Selgub, et mitte liiga kirglik. „Jõusaal on minu jaoks ikkagi kuidagi tehislik keskkond. Parema meelega käin rattaga sõitmas või looduses jalutamas,” vastab ta.
Siinkohal tuleb aga meelde üks internetist leitud kirjutis, kus antakse teada, et Märt koos veel mõne kolleegiga Linnateatrist käib Kalev SPAs eratreeneri käe all kehalist vormi timmimas. Märt kinnitab, et tõesti, eelmisel talvel õnnestus Kalev SPAga teha koostööd. „Minule ja veel mõnele kolleegile määrati eratreener, panime paika plaanid ja eesmärgid, mida saavutada, ning teatud perioodi jooksul üritasime seda plaani täita. Siis tõesti käisin tihedamalt jõusaalis treeneriga paika pandud kava järgi treenimas. Treener aitas ja näitas, kuidas harjutusi õigesti teha, et suures treenimise hoos ennast ei vigastaks. Väga tore ja huvitav aeg oli,” kirjeldab Pius. Ent märgib siiski, et üldiselt ei tunne ta ennast jõusaalis kuigi koduselt.
Sport on mõnus ja popp
Muidugi on alati erandeid olnud, aga varasemastajast ei meenu, et näitlejad oleks olnud nii usinad sportijad kui nüüd. Jan Uuspõld tunnistas kunagi SportlandMagazine’ile, et näiteks suitsetamine, mis varem oli loovinimeste seas levinud, pole enamsugugi popp. Samas sportimine ja tervislikud eluviisid üldisemalt on aina rohkem levinud. „Trenn ja tervislik toitumine on moodi läinud küll ja eks kõik on selle rongiga kaasa läinud,” kinnitab ka Pius. Tegelikult pole asi pelgalt moes, mis teadupoolest tuleb ja läheb. Piusi sõnul on asja mõte ikkagi selles, et näitleja tunneks ennast hästi ja oleks võhma teinekord füüsiliselt vägagi kurnavaid etendusi mängida.
„Eks hea füüsiline vorm paneb ikka silma rohkem särama ja annab head enesetunnet juurde.”
Aga meeskonnaalad, pallimängud? Varasematest aegadest, kui näitlejate ja teiste loominguliste töötajate seas sport nii levinud harrastus ehk polnud, käisid siiski erinevate teatritetuntud lavajõud kord nädalas koos korvpalli mängimas. See oligi selline klubiline kooskäimine. Kusjuures, kui mälu ei peta, oli neil treeneriks legendaarne korvpallur Aleksei Tammiste. Ei tea, kas midagi sarnast toimub ka tänapäeval? Märt ütleb, et see traditsioon pole kuhugikadunud. Kossu käiakse ikka mängimas.“Aga mina seal paraku ei käi. Pole kossumees,” tunnistab ta. Kuid lisab siis, et kunagi käis ta ühe teisepundiga võrkpalli mängimas, aga sellest paraku traditsioonilist kooskäimist ei kujunenud.“
Pingetest vabastav rattasõit
Märt mainis, et sõidab meelsasti jalgrattaga. Mis seal salata, eks ole linna vahel nähtud üht või teist, eeskätt noorema põlve näitlejat rattaga liiklemas.“ Jalgrattaga sõidan tõesti nii palju kui võimalik,” märgib ka Märt Pius. “Mulle väga meeldib rattaga just linnas sõita. See tunne, et kogu aeg pead kõike ümbritsevat jälgima, hoiab enesetunnet reipana. Samuti on õhtul etenduselt rattaga koju sõites mõnus omi mõtteid mõelda ja saab maha laadida ärevust, mis pärast etendust ikka sisse jääb.” Pius möönab, et vahepeal oli aeg, mil ta nii suur rattasõber polnudki. Esiteks seepärast, et ei olnud korralikku jalgratast, millega sõita. Aga peaasjalikult seetõttu, et ajal, kui ta veel gümnaasiumis õppis, sõitis ta kõik kolm aastat jalgrattaga kooli. Ka talviti. Vahemaa kooli ja kodu vahel oli pikk ja üksluine. See tüütas lõpuks ära ja võttis mõneks ajaks isu rattaga sõita.
Kui jutt juba kooliajale ehk siis lapsepõlvele läks, siis kui tõsine spordipoiss Märt toona oli? „Olin selline keskmine spordipoiss. Mul on alati puudu jäänud ambitsioonist olla kellestki spordis parem. No ja nii ma ikka sinna keskmiste spordipoiste rivvi jäin,” meenutab ta ja lisab, et kui rääkida kooliaja lemmikaladest, siis vast kõige enam meeldisid tallekõiksugu akrobaatilised alad.
Foto: Tanel Meos
Vaata Sportlandi parkade valikut SIIT ja leia Märt Piusi oma.
Vaata pakkumisi ka Sportlandi Instagramis #võitjatevalik
Kehra, käsipalli pealinn