Masside liigutaja – Mati Lilliallik

„Mati, sa ise oled vist sedasorti mees, kel iga päev algab kerge metsajooksuga, ning ilmselt ka õhtupoolikul teed pikema ringi?“

Küsin nii, sest tundub, et need inimesed, kes suuri üritusi korraldavad, peavad olema ise tõelised jooksufanatid, et nii suuri masse suudavad liikuma panna. Aga Lilliallik jääb tagasihoidlikuks. „Tegelikult olen ma väga rahulik sörkjooksumees. Kuidas enesetunne lubab, nii ka jooksen. Täitsa enda lõbuks ja sugugi mitte iga päev,” ütleb ta. „Aga liikuda proovin siiski iga päev. Kui ei tee sporti, siis näiteks raskemat füüsilist tööd teen ikka.“

Tähendab, ei peagi olema ise nii metsik jooksuhull, et teistele ägedaid üritusi korraldada.

Lilliallik, ilmselt aimates mu plaani küsida ta enese isiku kohta lihtsameelseid ja ilmselgelt korduma kippuvaid küsimusi, ütleb, et tegelikult pole suurte massiürituste korraldamise puhul absoluutselt mingit tähtsust sellel, kes on korraldajad ja kuidas näeb välja ürituste korraldamise köögipool.

„Kõige tähtsam on see, et üritus ise oleks tasemel. Et inimesed tuleksid kohale ja naudiksid seal olemist. See on kõige tähtsam,” räägib Lilliallik.

Küllap tundes, et ta seekord nii lihtsalt ei pääse, asetab Mati mu ette värskelt trükist tulnud bukleti, kus lühidalt ja selgelt on kirjas kõik olulisemad faktid Spordiürituste Korraldamise Klubi ehk SÜKKi tegemiste ning saavutuste kohta.

Olgu, loeme mõned faktid üle. Näiteks need, mis puudutavad 2014. aastat ehk siis hoogsat liikumisaastat.

SÜKKi rahvaspordiüritustel osales rekordiliselt 43 889 liikumisharrastajat. Selle näitajaga oldi neljandat aastat järjest Eesti ja Baltimaade suuremaid tegijaid. SEB Tallinna maratoni ja sügisjooksu üritustel oli rekordiliselt 18 732 lõpetajat, maratoni lõpetajaid oli 1806, mis on omaette rekord. Nagu oli rekord ka see, et SEB Maijooksul (seal jooksevad üksnes naised) oli tunamullu 16 299 osalejat.

Aga kuidas Mati Lilliallik sattus korraldama üritusi, mille kohta saab kõige tõsisemas mõttes öelda massispordiüritused?

Mati ise ütleb, et ta meelitati Tallinna. Senised pealinna rahvajooksuüritused olid väsinud ja kulunud. Olid oma aja ära elanud, nagu sellistel puhkudel öeldakse.

Sponsorid, kes olid valmis üritusi toetama, tahtsid, et nende raha eest korraldataks paremaid, euroopaliku tasemega üritusi. Täpselt samuti, nagu tahtsid paremaid üritusi tuhanded osavõtjad, tervisespordisõbrad.

Niisiis loodi 2000. aastal Spordiürituste Korraldamise Klubi, mis korraldas samal aastal Rocca al Mares esimese sügisjooksu. Riburadamisi on sinna juurde kasvanud üha uusi ja uusi üritusi.

„Kokku on meil 8 suuremat rahvaspordiüritust. Kõrvemaa suusamaraton, kevadjooks, triatlon ja rattamaraton moodustavad kokku Kõrvamaa nelikürituse. Lisaks on SEB Maijooks ja SEB Tallinna maraton koos sügisjooksuga, Narva energiajooks ja Tartu kevadjooks (endise nimega Tartu olümpiajooks),” loetleb Lilliallik.

Kas neid üritusi võiks rohkemgi olla? „Iseenesest ju võiks. Ideid on palju, mida kõike võiks korraldada. Huvilisi-osavõtjaid, ma arvan, jätkuks ka, aga päevas on paraku 24 tundi ja nädalas seitse päeva. Oma praeguse tiimiga ei jõua me rohkem,” räägib Lilliallik ning jõuab oma mõttega taas selle kohani, kus tuleb juttu osalejate rahulolust.

Ta räägib, kuidas aastaid tagasi oli neil SÜKKis kinnisidee, et Tallinna maratoni üritustel, sh Tallinna sügisjooksul, oleks üle 10 000 osaleja. Siis oli eesmärk, et osalejaid võiks olla rohkem kui legendaarsel Tartu maratonil 1980ndate lõpus. Need numbrid on käes. Tallinna maratoni üritustel oli kokku ligi 19 000 startijat.

„Nüüd mõtlen, et aina suuremad numbrid on muidugi toredad. Aga see pole kõige tähtsam. Olulisem on see, et üritus oleks turvaliselt korraldatud, osavõtjatega midagi ei juhtuks, et suudaksime neid korralikul tasemel teenindada ning nad oleksid lõpetades sedavõrd rahul, et tulevad järgmisel aastal taas ning kutsuvad sõbrad ka kaasa.”

Lillialliku tiim pole suur. SÜKKis on kuus alalist palgatöötajat. Erinevate projektide ja ürituste raames võetakse juurde ajutisi palgalisi ja vabatahtlikke. Läbi aasta suurt palgaliste armeed ülal pidada pole lihtsalt võimalik.

Siin on paslik küsida, kas säärane suurürituste korraldamine on ka tulus.

Lillialliku ilme reedab, et see on üks neist nõmedatest ja paraku korduma kippuvatest küsimustest, millele tal tuleb väga tihti vastata. „Paljud mõtlevad, et mis meil viga, paneme aga stardirahad oma taskusse… et see on tohutu äri. Tegelikult põhineb kogu Eesti sport entusiasmil. See pole mingi äri. Kes tahab, võib meie eelarve lahti lüüa, kus on selgelt näha, millele see raha kulub. Meil pole varjata mitte midagi.”

Aga mis on see massiürituse korraldaja peamine töö? Mis võtab korraldajal tegelikult kõige rohkem aega?

„Planeerimine,” ütleb Mati. „Nii kui üks massijooks läbi saab, alustatakse järgmise aasta sama ürituse planeerimisega. Eelarve, võistlustrassi, üldise korralduse ja muu planeerimisega. Läbirääkimised partneritega, omavalitsustega – kõigega tuleb tegeleda. Teine suur asi on ikkagi kõikide tegevuste läbimängimine, plusside ja miinuste hindamine, kogu meeskonna ülesehitus – inimesed, vastutusala, kompetentsus. Mida suurem üritus, seda rohkemate detailidega tuleb arvestada ja tegeleda.”

Aga kuidas edasi? Mida edasi? Eks mõtteid on Lilliallikul palju. Aga pikemalt rääkima jääme teemal „maratoniturism” – see on maailmas selgelt tõusva trendiga nähtus. „Maratoniturism on minu hinnangul nagu seljakotiturism. Suurusjärgus umbes 3,5 miljonit inimest käivad mööda maailma ühelt jooksult teisele, nagu mõned käivad maailma erinevaid vaatamisväärsusi uurimas. Kusjuures valdavalt pole maratonituristide jaoks oluline mitte niivõrd sportlik saavutus, vaid pigem see, et saaks joosta mõnes põnevas ja eksootilises paigas. Üle-eelmine aasta osales Tallinna maratoni üritustel 41 riigi esindajaid – ca paar tuhat jooksjat. Ent arenguruumi on siin veel tublisti. Paljude lääne jooksusõprade jaoks on Tallinn tundmatu paik. Ja samas piisavalt eksootiline, põnev ja samas turvaline, et tulla.”

See on potentsiaal, mis peaks lisaks ürituste korraldajale meeldima meie turismisektorile – hotellidele, toitlustajatele ja loomulikult omavalitsustele.

Õnneks on Lillialliku sõnul meie omavalitsused hakanud üha paremini mõistma, et üks hästi korraldatud massispordiüritus on linnale ideaalseks visiitkaardiks, promoks ja teenistusallikaks.

Hea üritus sünnib heas koostöös.