Mida on vaja Mont Blanci vallutamiseks?

Juulikuus läheb Sportlandi tiim vallutama Mont Blanci tippu, et panna tõeliselt proovile The North Face’i tooted ja loomulikult iseenda.

Sportlandi tiimi toetab teekonnal Nipernaadi reisiklubi: Kunnar Karu läheb kohapeale rühmajuhiks ja Eestis aitab poole aasta vältel valmistuda Heldur Pedajas. Uurisimegi asjaosalistelt, mida on kindlasti tarvis, et mägi vallutada ja ennast kogu tripi vältel võimalikult hästi tunda.

Aklimatiseerumine

Heldur Pedajase sõnul on kolm olulist punkti aklimatiseerumine, teadmised ja vilumus, eri ilmaoludega toimetulek ning võimekus/oskus liikuda.

„Osalt on inimese kõrgusega kohanemine tingitud geenidest. Üks Tartu Ülikooli matkavate teadlaste rühm töötab parasjagu seda geenitesti välja, seega lähitulevikus saab oma sobivust juba ette hinnata. Seni aga tuleb osata oma keha kuulata ehk aru saada, kuidas sinu keha kõrgustega kohaneb ja kas see on soorituseks valmis. Kuna Mont Blanci ronitakse nn alpistiilis, pole nädalaid kestvat aklimatiseerumist aega teha, ja sestap tuleb kõrgusest tingitud ebamugavusest lihtsalt üle olla. Väike peavalu ja unetus enne tipupäeva on väga tõenäolised. Vaim peaks olema valmis „lambaid lugema” ja seda rahulikult võtma,” ütleb ta.

Eri ilmaolud

Teiseks peab teadma, kuidas tulla toime ilmaoludega. „Kuis kaitsta ennast pakase, tuule, väga intensiivse UV-kiirguse eest. Kogenud alpinist näiteks teab, et lumeprille ei võeta kõrgmäestikus eest ära isegi sombuse ilmaga, sest lumepimedust tekitav UV-kiirgus tuleb ka läbi pilvede,” ütleb Heldur. Ta ütleb, et näiteks külmanäpistust ei pruugi ise märgatagi, aga ühel hetkel on ninaots valge. Väga kuiv kõrgmäeõhk võib kahjustada nina limaskesta, mida on vaja ennetavalt õlitada. „Kõigeks selleks peab valmis olema ja oskama sobivaid meetmeid võtta.”

Oskus liikuda

Kolmandaks on oluline võimekus ja oskus liikuda. „See algab oskusest kasutada eri maastikel sobivaid liikumistehnikaid: liikuda energiat kokku hoides, aga ka nõnda, et see oleks ohutu nii endale kui ka samas köies liikuvatele inimestele. Päevas tuleb teha kuni 30 000 sammu ja kui midagigi on korrast ära, on energiakadu suur. Ka parimate ilmaoludega on see tõsine ettevõtmine, mütsiga lööma ei saa minna ja toore jõuga pole seal midagi teha,” lausub Heldur.

Varustusest

Mõistagi ei saa üle ega ümber varustusest, mis mägedesse kaasa tuleb võtta. Sportlandi tiimile on appi tulnud The North Face, kelle tooted on selles vallas ühed maailma kõige uuenduslikumad. Kuna varustuse nimekiri on pikk ja kõike ühes artiklis põhjalikult ette lugeda ei jõua, tutvustab Kunnar Karu lähemalt, mis Mont Blanci tipuööl kindlasti peab varustuse hulgas olema.

Saapad

Tipuööd alustatakse tavaliselt kella kahe-kolme ajal öösel. Oludest ja rühma suutlikkusest olenevalt võtab tippu tõusmine kuni kaheksa tundi ja pärast läheb tagasi alla jõudmiseks sageli veel viis-kuus tundi. „Ilma korralike saabasteta on see väga raske, kui mitte võimatu. Head saapad, mis hoiavad jalad soojas, aga on samal ajal kassidega liikumiseks mugavad (piisavalt jäiga tallaga), on tipuööks äärmiselt vajalikud. Minu valik on The North Face S6K – saapad, mis on mõeldud kuni 6000-meetristele mägedele ning sobivad 4810-meetrise mäe vallutamiseks suurepäraselt. Kuna enne tipuööd on kaljuseid, jäiseid ja lumiseid lõike, kus me kasse ei kasuta, siis on oluline, et tegemist oleks all-terrain-saabastega – The North Face’i saapad seda ka on. Neid saab usaldada igal pinnal,” kinnitab Kunnar.

Sulejope

Teiseks ei saa ilma sulejopeta, sest tipuööl langeb temperatuur isegi suvisel ajal sageli alla –10 kraadi. „Hea, mugav, liikuv ja kerge sulejope on selleks ööks äärmiselt vajalik. Ilmaolude järgi valin kas keskmise paksusega või õhukese sulejope. Kuna tipuööl kanname kiivrit, peab kapuuts üle kiivri ulatuma, ja šokolaadibatoon peab mahtuma jope sisetaskusse – külma eest peitu,” kirjeldab matkajuht.

Kindad

Kolmandaks pole midagi teha ilma kinnasteta. „Mont Blanci tavamarsruut ei ole tavaline alpide tehniline marsruut, vaid sarnaneb pigem Aasia tõusudega, kus matkajate näpud palju ei liigu. Sestap on vaja pakse kindaid, mis hoiavad tipputõusjate näpud soojas,” selgitab Kunnar ja soovitab kindlasti labakindad, mis annavad rohkem sooja kui sõrmikud. „Minu valik on TNFi Meru Mitts. Juhuks, kui on vaja teha köietööd, on seljakotis varuks TNFi Meru sõrmikud, mis sobivad tehniliseks tegevuseks. Ilma soojade kinnasteta on tipuööl raske, külm teeb oma töö ja näppe palju ei liigutata. Kinnaste puhul on oluline, et saaksin neid kasutada ka enne tipuööd. Siis lähevad käiku eelkõige tehnilised kindad.”

Tahavad tippu!

Sportlandi tiimiga lähevad kaasa Merle Laud ja Katrena Tenno – nemad on kaks õnnelikku, kes võitsid eelmise aasta lõpus konkursi „Tahan tippu”. Mida neiud kaasa plaanivad võtta ja kuidas nad ettevõtmiseks valmistuvad?

Merle:

1. Ajastan sedasi, et nii vaim kui ka füüsis oleksid juulikuuks tippvormis.

2. Kuigi enamiku eest on Sportland hoolitsenud (meil on olemas riided, telk, magamiskott, kassid, köied, kirkad, söök, jne), vajan samuti elementaarseid hügieenitarbeid ja muid asju, et end inimlikult tunda.

3. Mont Blancile läheb väga lahe seltskond ja et teekond oleks veel toredam, kogun selle tarbeks anekdoote. Kas need ka käiku lähevad, on näha juulikuus.

Katrena:

1. Kindlasti pean veel ja veel erinevaid köite sidumise viise harjutama, et igaks olukorraks valmis olla.

2. Harjutan ka kirka kasutamist mägironimisel ja kassidega kõndimist.

3. Valmistun vaimselt.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Karel Kaljuste