Seikluste nimel elav ja hingav Sportlandi tiim valmistub juulikuus koos Nipernaadi reisiklubi matkajuhtide Kunnar Karu ja Piret Värnomasinguga vallutama Prantsusmaal asuvat Mont Blanci 4810 meetri kõrgust tippu.
Aega ettevalmistuseks on kogu grupil kokku kuus kuud, mille jooksul tuleb läbida praktilisi matkamise ja ronimisega seotud koolitusi, teha iseseisvalt mahutreeninguid ning looduses liikuda. “Kaks korda kuus võiks iga inimene ette võtta matka, kus ta läbib korraga minimaalselt 20 km. Lisaks tuleb joosta, ujuda, suusatada või rattaga sõita, kes kuidas. Peaasi, et füüsiline vorm oleks tõusuteel,” soovitab Kunnar.
Õppelaagrid ja treeningud
Tänaseks on kõigil läbitud Lumeilvese talvematka koolitus, mille käigus tuli nii lumel telkida kui külmas talveilmas söögitegemisega hakkama saada. Selle raames roniti ka Eestimaa 50 kõrgeima mäetipu otsa, millest esinduslikeim loomulikult Suur Munamägi.
Enne reisi õpitakse liikuma suvisel maastikul, tegeletakse kõrgusega seotud hirmudega, pakkimise temaatikaga, mäkke ronimise tehnilise poole õppimise ning harjutamisega. “Eksam on Prantsusmaal!” teatab matkajuht, kuid lohutab, et kuna Chamonix’s veedetakse pea kaks nädalat, siis saavad reisisellid enne tipu vallutamist korralikult omal nahal tunda nii vett kui vilet. “Kui nad selle drilli üle elavad ja ikka veel mäkke tahavad, siis on põhjust minna.”
Saavutatav eesmärk
Planeeritult tuleb läbida 2600 tõusumeetrit, kehvemal juhul 4000. “Esimese vahemaa saab muidu läbida rongiga, aga kui see ei sõida, nagu juhtus mullu, siis tuleb alt külast jalutada. Oleme selleks valmis,” teatab Kunnar enesekindlalt.
“Mont Blanci puhul pole tegemist väga kõrge ja tehnilise mäega. Kui oled eelnevalt piisavalt liikunud, harjutanud ja vorm hea, siis suure tõenäosusega oma eesmärgi ka saavutad. Mina jõuan tänavu selle mäe tippu kümnendat korda. Juubel! Piret Värnomasing on Mont Blanci tippu ronida üritanud kolmel korral, millest üks õnnestus. Lisaks on ta käinud Elbrusel ja turninud mujal Alpides,” avaldab matkajuht, kelle mäetippude konto jõuab tänavu kõigi eelduste kohaselt kahesajani.
Tervis pannakse proovile
Matkal tuleb loobuda mugavustest. “Õppuste käigus näitasime matkajatele natuke talve, nüüd lähemegi keskkonda, kus on palju lund ja jääd. Oleme küll Euroopas ja Prantsusmaal, kuid olustik on kõigi jaoks teistsugune – all külas on 25 kraadi ja päike, üleval miinus 15 ja muutusega tuleb kohaneda kaks korda päevas. Öösel magad liustikul ja päeva veedad lühikestes pükstes. Keha peab selle üle elama, kuid osade jaoks ei pruugi see lihtne olla.”
Varustus koosneb vaid olulisimast
Mäkke ronimisel on keskne roll jalanõudel. “Oleme valinud tiimile The North Face S4K – pooljäiga tallaga kõrge Alpide universaalsaapa. Sellega saab hakkama nii liustikul kassidega matkates kui suvisemates temperatuurides,” ütleb Kunnar.
“Proovimatkad ja õppused viime läbi suure seljakotiga (80-110 l), kuhu mahutame vajaliku toiduvalmistamiseks ja ööbimiseks. Tiputõusu teeme väikese kotiga (30-50 l), mis kaalub koos varustusega (kiiver, kirka, kassid, kolm karabiini, julgestusvöö- ja otsad, köis, energiabatoonid, liiter vett ja sama palju sooja jooki, varuriided) kindlasti alla viie kilo. Riiete osas valmistume kuni viieks kihiks – soe pesu, fliis, õhuke sulejope, soe sulejope ja koorikjope,” loetleb Kunnar ja avaldab, et tema kavatseb tippu jõudmise tähistamiseks kaasa võtta veel Eesti lipu, pudeli kihisevat, maskotina MyHits ahvikese ja seltskonnamängu Twister.
Suurim väljakutse on seotud inimsuhetega
Matkajuhtide üks keerulisemaid väljakutseid on grupidünaamika paika saamine. “Tavaliselt on rühmas kogenumad ja algajad segamini ning sellist n-ö ühe vitsaga ja kogemusteta seltskonda viin nüüd mäkke esmakordselt. Lisaks on enamik neist kolleegid, kelle puhul tuleb igasugused alluvussuhted kohe ära unustada ning ehitada uus hierarhia. Grupp tuleb grupina tööle saada ja inimestes parimad omadused välja tuua,” selgitab Kunnar ja lisab, et kogenud matkajatega mäkke ronides on enam-vähem ette teada, kellele meeldib söögiga toimetada, kes on valmis lisaraskusi tassima ning kelle peale saab väga raskel hetkel alati loota.
Mont Blanci päästeteenus on tasemel
Algajale matkajale on Mont Blanc suurepärane väljakutse. “Rada tippu on äge ja mitmekülgne. Mäe iseloom on igal korral erinev, aga saadud kogemus väga kihvt. Chamonix ja Mont Blanc on üks väheseid külasid ja tippe, kus on alati mõnus. Lisaks on tegemist puhta ja hästi korraldatud päästeoperatsioonidega kohaga. Kopter lendab kogu aeg, teenus on tasuta ja neid on palju, keda ära tuuakse. Loodame, et midagi ei juhtu, kuid oleme valmis. Swedbank on kõigile ka kindlustused teinud,” kinnitab Kunnar.
Ootamatustega aitab toime tulla kindlustus
Reisile minnes on kindlustuse sõlmimine elementaarne, veidi ekstreemsemate tegevuste puhul nagu seda on ka Mont Blanci vallutamine, tuleb nii mõnelegi nüansile eraldi tähelepanu pöörata. “Mäkke ronides on vajalik sõlmida ohtliku tegevuse lisakaitse. Tasub uurida, mis marsruudid sinna alla mahuvad ja millistel kõrgustel kindlustus kehtib. Näiteks Swedbanki veebilehel saab vajaliku korda ajada vaid mõne hiireklikiga ning lisaküsimuste korral abistab nõustaja.”
Tihti võid ju ise kõik õigesti teha, kuid kuna mägedes on seiklushimulisi matkajaid palju, siis võib paljutki juhtuda. “Võid ootamatult näiteks lendava termose või kiivriga pihta saada. Ühel aastal läks meie grupi liige teiste eeskujul liugu laskma ning lõpetas jäälõhes. Tervisekindlustus kulus tema puhul rohkem kui marjaks ära,” toob matkajuht näiteid ja soovitab enne kindlustuse sõlmimist poliisis kindlasti vastavad punktid hoolikalt läbi lugeda.
Vaata ka: Mida on vaja Mont Blanc vallutamiseks?
Tekst: Marta Vasarik
Pildid: Kunnar Karu ja Karel Kaljuste
Laval Metsakutsu, igapäevaelus Rainer