Comedy Estonia artist Mikael Meema (31) peab end õnnelikuks inimeseks, kelle hobist on saanud päristöö. Tema päev on risti vastupidine üheksast viieni töötavate inimestega. Rääkisime sellest, mis teda vormis hoiab, õnnelikuks teeb ja kuidas ta puhkab.
Kuidas sinu päevad koomikuna välja näevad ja kaua kestab ettevalmistus õhtuseks ülesastumiseks?
Minu päevad näevad üsna sarnased välja nende inimestega, kelle tööpäev algab samuti õhtul. Päeva esimeses pooles tegelen olmetegevustega ja käin trennis. 17-18 ajal algavad esinemised või salvestused ehk risti vastupidi kontoriinimestele. Esinemiste ettevalmistamiseks ei kulu meeletult aega.
Kas sul on oma n-ö lemmikud, kelle kallal hambaid teritad ning kas käsitled päevapoliitilisi teemasid?
Pigem mitte. Stand up’i žanr on rohkem vabamas vormis teemade käsitlemine. Mida aasta edasi, seda vähem olen puudutanud poliitikat. Ma ei ole seda tahtlikult teinud, lihtsalt see on tunnetuse küsimus, mis läheb peale ja mis mitte.
Peale vaadates lähed sa lihtsalt lavale ja ajad rahva naerma, aga mis on sinu töös suurim väljakutse?
Tahtmata stand up’i liiga üles paisutada või kõrgkultuuriks nimetada, kehtib meie puhul klassikaline ütlus, et “asi”, mis näeb pealt vaadates lihtne välja, nõuab tegelikult meeletult tööd. Nagu luik, kes seisab liikumatult vee peal, kuid kelle jalad töötavad nähtamatult vee all.
Kas vahel juhtub ka nii, et mõni teema ei aja lihtsalt publikut naerma?
Ükskõik kui hea ja kuulus sa oled, tuleb kõigil ette õhtuid, mis lähevad pehmelt öeldes pekki. Meie žanr on subjektiivne ning pole olemas nalju, mis meeldiksid kõikidele. See on täiesti okei.
Miks sulle meeldib selle alaga tegeleda?
Seda vibe’i võib võrrelda ekstreemspordiga, millest jäädakse erineval moel sõltuvusse. Võtame näiteks langevarjuhüpped. Alguses kardetakse, aga tahetakse ennast ikka ületada. Pärast esimest adrenaliinilaksu jäädakse sõltuvusse. Meie, stand up koomikud, tunneme laval esinedes samuti adrenaliini. See on sõltuvust tekitav kogemus, mida tahame ikka ja jälle tunda.
Kas professionaalsetel näitlejatel on raskem stand up’i teha, kuna nende tuntuse tõttu on teatud ootus juba sisse kodeeritud?
Sellest oleks päris huvitav nendega rääkida. Kõrvalt olen kuulnud, et esimesed korrad stand up’is üles astuda on näitlejatele nagu külma vette hüppamine, kuna mingi harjumatu aspekt on ikka mängus.
Comedy Estonias räägime ikka, et stand up’i saab harjutada ainult seda tehes. Kodus peegli ees ja duši all šampoonipudeliga seda teha ei saa. Protsess ise arendab meeletult, kui vaadata kasvõi Tõnis Niinemetsa esimest ja viimast stand up show´d.
Kas sa juba lapsena rebisid kildu ja naerutasid sõpru?
Otseselt mitte. Kuigi alati on keeruline iseennast iseloomustada. Seda saaksid sõbrad paremini öelda. Rohkem olin ikka introvert ja vaikse loomuga. Ka täna kuulen kommentaare, et issand jumal, sina tegeled sellise asjaga, poleks üldse uskunud. Tavaelus võib paljude koomikute kohta öelda, et nad on rohkem sissepoole.
Mis värk on laval ropendamisega?
Pole ju saladus, et noored ropendavad näiteks bussipeatuses või treeninglaagris ning ka 40+ mehed ei räägi grillipeol nii nagu nad seda kirikus teeksid. Tegelikult on see kohati irooniline, kuidas me mõnikord näppu vibutame, sest tavaelus teevad seda rohkem või vähem pea kõik. Kui sa kodus varba ära lööd, ei ütle ju: ai kurjam ega kasuta mõnda lastelavastusest tuttavat sõna. Ikka ütled mõne ropu sõna. Kui ma laval annan edasi sarnast emotsiooni, siis tundub loogiline, et kasutan samu sõnu, mida kõik meist selles olukorras päriselt ütleksid.
Räägime spordist ka. Kuidas sa end vormis hoiad?
Põhiliselt käin ikka jõusaalis masinate peal. Minu elustiili juures on suhteliselt keeruline panna endale pinget peale läbida näiteks Ironman. Meil on pidevalt ringreisid ja treeningute jaoks peaksin mööda Eestit siis Tupperware karpe toiduga kaasa vedama. Treenin enda jaoks, füüsiline liigutamine aitab ka vaimu tasakaalus hoida. Jõusaalis käimine on minu jaoks nagu mõnedele inimestele jooga või mediteerimine.
Miks suhe sul adidasega on?
Religioosset suhet otseselt pole, kolm triipu on muidugi ikoonilised ning minu kapist leiab nii adidase dresse kui ketse. Olen praktiline inimene, ostud sooritan kvaliteedist lähtuvalt. Jõusaalis kasutan adidase tõstmiskingi, need on tõesti parimad ja soovitan kõigile.
Mis olukorras sa ketse kannad?
Olen inimene, kes enne valib mugavuse kui stiilseks olemise. Minu jaoks on väga tervitatav, et ketsid on ühiskondlikult ülikonnaga kandmiseks aktsepteeritud. Ma ei mäletagi, mis tunne on kingi kanda, vist oli küllaltki ebamugav. Täna on ketsid nii mugavad kui stiilsed, kannan neid kogu aeg. Koduses jalatsiriiulis ongi peaasjalikult vaid ketsid.
Kuidas sa suvel puhkad, kellega aega veedad?
Olen õnnistatud sellega, et mu hobist on saanud ka töö. Ühelt poolt on nagu raske puhata, sest stand up’is pole kollektiivpuhkust. Aga kuna ma armastan oma tööd, siis nagu ei tahagi puhkust võtta. Terve juulikuu on meil plaanis suvetuur Comedy Estoniaga, millest ongi saanud puhkus. Tiirutame rendibussiga mööda Eestit, külastame erinevaid linnu, käime igas võimalikus rannas ujumas ja esineme mitu korda päevas. Lemmikkoht on meil Ukulele klubi Võsul, seal veedame lausa neli päeva.
Kuidas koomikuks saada, kui kellelgi tekkis nüüd huvi end proovile panna?
Protsess ise on võrdlemisi lihtne, Eestis pole ratast leiutama hakatud. Esimese sammuna tuleb end vabale mikrofonile kirja panna, näiteks Comedy Estonia kodulehel või võtta sotsiaalmeedias ühendust.
Vaata, kus on järgmised ülesastumised:
Koduleht: comedyestonia.com
FB: Comedy Estonia
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Liina Notta / Comedy Estonia
TalTech Cheerleaders seab sihte järjest kõrgemale