Mikk Pärnaste: trenni ei saa mitte keegi mitte kunagi sinu eest ära teha

Mikk Pärnaste on äärmiselt mitmekülgne atleet, kes on tegelenud lugematu arvu spordialadega ning peab sporti iga inimese jaoks elutähtsaks. Tänaseks on Mikk ametis poksitreenerina Sparta Spordiklubis.

Kuidas sa poksimise juurde jõudsid?

Esimest korda jõudsin poksi juurde ligi kümme aastat tagasi veidi segasemal eluperioodil, aga ma pole sellega alati pidevalt tegelenud, kuna mulle meeldib ka palju teisi alasid paugutada.

Sain koha Audentese Spordigümnaasiumisse poksi kohale. Sellel ajal tegin trenni kaks korda päevas, võistlesin aktiivsemalt ning olin täiega asja juures. Praegu teen poksi kordades vähem, kuid süsteemsemalt ning tunnen, et hoopis väiksema mahuga teen palju rohkem ära.

Ma pole ennast millegagi sajaprotsendiliselt sidunud ja kui tuleb isu, siis teen mitu kuud kõvasit jooksutrenne – naudin protsessi, naudin sporti, naudin elu.

Miks otsustasid treeneriks hakata, kas see oli pikemat aega mõttes või tuli otsus pigem spontaanselt?

Spontaanselt oleks isegi vähe öeldud. Ma ei näinud selle nimel otseselt vaeva, vaid olengi terve elu hästi tihedalt spordiga seotud olnud. Paljud pöördusid arengu ning abi saamiseks minu poole ning kui neid oli juba teatud hulk, siis tundsin vastutust kvalifikatsioon ja paberid ära teha. Sellest ajast saabki mind ametlikult treeneriks kutsuda. Minu enda hinnangul tuleb lõviosa minu panusest eri spordialadelt ja pika aja jooksul kogunenud kogemustest.

Mis pakub sulle treeneritöö puhul kõige rohkem rahulolu ning mis on kõige väljakutsuvam?

Muidugi on super, kui kliendid on rahul, õnnelikud ja saavutavad tulemusi. Suur rõõm on näha, kuidas inimesed liiguvad paremuse poole mitte ainult füüsilise vormi ja oskuste näol, vaid ka läbi kõige muu, mida trenn reeglina kaasa toob. Koos inimestega seda teed käia on lausa blessing, sest saab nii palju head emotsiooni tagasi.

Kõige väljakutsuvam on kindlasti mõne laiskvorsti käima tõmbamine. Võin kohe öelda, et naljalt seda teha ei saa, sest inimesed on väga mugavad ega taha üldiselt pingutust nõudvaid muutusi teha. Mõtle näiteks inimese peale, kes on väga ilus või rikas. Raske on talle selgeks teha, et trenn on päriselt eluliselt vajalik ning seda emotsiooni ja väärtust, mis sealt päeva lõpuks saab, ei saa rahaga osta ega selles mõõta.

Mis vanuses ja millisel tasemel sportlaseid sa treenid?

EQF ehk Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku järgi on mul 5. taseme paberid käes – see lubab „täisulatuses“ treenida kõikides vanustes ja tasemel sportlasi. 6. tase on juba nendele, kes oma sportlastega pidevalt rahvusahelistel areenidel käivad. Seda ma praegu ei tee. Keskendun antud hetkel kellele iganes, kes on huvitatud paremaks saamisest ja arendan samal ajal tasapisi Spartas poksiklubi.

Varsti toome sisse eraldi naiste grupid, noorte grupid ja palju muud huvitavat. Tasub kindlasti silm peal hoida ja kaasa lüüa. Mine tea, kui suureks, edukaks ja huvitavaks me selle puhuda suudame. Kui nüüd mõtlema hakkan, siis oleks ju väga pull kellegagi ühel päeval rahvusvahelisele areenile jõuda. Tublisid harjutajaid on meil küllaga!

Miks soovitaksid sportimiseks just poksi? Kuidas sellega algust teha?

Ei teagi, kas esimese asjana soovitaksin. Mingis ulatuses tasub poksi kindlasti sisse võtta, aga eelkõige tuleb inimese soovidele ja prioriteetidele otsa vaadata.

Poks on esialgu kindlasti korralik füüsiline katsumus. Veel suuremgi väärtus aga tikub minu arvates ligi psühholoogilisel tasandil ehk soovitaksin seda võib-olla nendele, kes end oma peas ja nahas veidi kindlamalt või paremini tunda soovivad.

Olen näinud päris ägedaid teekondi, kus noored kutid pikkade pesemata juuste ja arvutisõltuvusega saali tulevad ning poole aasta pärast pumpavad pärast poksitrenni jõudu peale, habemekarvad näost ära aetud ja loobivad koti peal normaalselt käsi – see on tegelikult meeletu muutus, mille treener ühes noores kutis võib välja tuua, kogu elukõvera mõttes.
Igaühest ei peagi tippsportlast saama, aga enesekindlus ja harjumused on need, mis päeva lõpuks teistesse elualadesse ulatuvad. Ja mitte ainult poiste puhul, vaid tüdrukutel ka. Meie klubi esimene võistleja on paar aastat tagasi gümnaasiumis poksiga alustanud tubli tüdruk.

Poksitrennidega on nagu iga muu alaga  – alusta mõne kursuse või personaalse lähenemisega, siis on sisenemine kordades sujuvam ja on suurem tõenäosus, et naudid protsessi.

Meil algab üks klassikalise poksi kursus 1. mail – registreerida saab veebis. Kursus on neile, kellel ideaalis on varasem kokkupuude poksiga olemas. See ei pea olema pikaaegne, aga võiks olla juba kinnast kätte proovinud ja enam-vähem teada, mis löök, mis nimega on. Algajate kursuse teeme tõenäoliselt septembris, sinna võib tulla ka siis, kui oled täiesti võhik.

Milline näeb välja sinu enda treeningrutiin?

Minu suurim viga on vist see, et ma armastan liiga paljusid alasid. Esimesed eestikate medalid korjasin suusatamises, siis kergejõustikus. Isegi lumelaua krossis sain ühel etapil esikolmikusse. Võistelnud olen väga erinevatel jooksudistantsidel, starte olen teinud triatlonis ja duatlonis ja saanud ka väiksemate võistluste medaleid. Ratast ja rulle meeldib sõita, matkata meeldib. Pallimängud on samuti ägedad, jetiga olen kõvasti uhanud. Judos sain noorena kollase vöö matši kohe kaela, aga sinna ta jäi. Praegu pakub see ala jälle huvi, sest Audentese toanaaber tõmbas mind kogu aeg lukkudesse. Kunagi võitsin Tallinna meistrikad ka sõudmises – respekt sõudjatele, see on ikka jube raske. Tennis, võrkpall, padel – kõik meeldivad. Mul on ootejärjekorras maadlus ja BJJ. Hiljuti käisin Tais Muay Thai laagris. Teeks ja prooviks veel, aga päevas saavad tunnid otsa.

Milliseid eesmärke oled endale lähitulevikuks seadnud?

Omal ajal jäi mul paar plaani poksiga poolikuks ning olen mõelnud, kas peaks uuesti fookuse rohkem paika panema, aga pole veel lõplikku otsust langetanud. Selle otsuse tegin ammu, et tippsportlase karjääri enam ei arenda ja naudin lihtsalt protsessi.

Sport on mulle nii tähtis, et sellest eemal olla ei saa, aga täna seonduvad eesmärgid mitte ainult minu, vaid ka paljude teistega. Suures fookuses on ka teisi järgmistele tasemetele kaasa tõmmata, mitte üksi minna!

Kui tähtis on poksis vaimne ettevalmistus? Kuidas sellega treeningul tegelete?

Keegi ütles kunagi, et poks on 80% psühholoogiline. Olen sellega nõus. Inimesed ikka kahtlevad endas ja annavad alla. Näiteks kui treeningul liigub kiire või ootamatu löök näo suunas ja inimene paneb silmad kinni, siis selles momendis ta kaotas kontrolli – hirm võttis võimust, aga seda juhtub päevas mitmeid kordi. Sealt edasi tegelengi julgustamise, näitamise ja tõestamisega, et ta saab väga hästi hakkama. Võtan tempo maha ja seletan lahti – üleöö ei saagi endalt kõike oodata ja arengukõverad on kõigil erinevad.

Küsimus on selles, kas sa tahad ja viitsid piisavalt? Kas see on sulle piisavalt huvitav ja tähtis, et osata mingit lööki paremini, jõuda teatud raskust üles suruda või teatud moodi välja näha?

Kõik on erinev ja individuaalne ning tuleb treenitavate puhul sujuva koostöö nimel välja selgitada. Pole õigeid ega valesid vastuseid, iga inimene tahab seda, mida ta tahab! Aga kui sul on treenitava soovid selged, siis on ka ettevalmistus sujuvam.

Suur osa enesekindlusest tuleb tegelikult ajaga. Märkamatult saad ühel hetkel aru, et su oskused kannavad vett, sa julged neid kasutada ja asi tuleb iseenesest. Spordi valem on tegelikult lihtne, see on kõik korduste peale üles ehitatud. Mida rohkem midagi kordad ja teed, seda paremini oskuse või liigutuse enda kehas ära lukustad ning seda ökonoomsemaks ja automaatsemaks see sinu jaoks muutub. Kuni ühel hetkel on asi sinu jaoks iseenesestmõistetav – siis võib juba öelda, et oskad, ja see toob kaasa ka enesekindluse.

Kuidas leida trenni tegemiseks motivatsiooni ka kõige raskematel päevadel?

Motivatsiooni otsimine on paras müüt. Kui on motivatsiooni vaja, et endale seatud tulemused saavutada, siis võin juba eos öelda, et see projekt on hukule määratud. Väga lihtne – lõika motivatsioon välja ja loo endale kohustus. Pane see kalendrisse kirja ja kui päev on käes, siis tee ära. Kui sa otsustad seda sel päeval mitte teha, siis küsi endalt uuesti, kas see on üldse midagi, mis sa päriselt tahad ja vajad või lihtsalt mõte sellest oli tore? Kui vastus on: „Jah, see on miski, mis mulle korda läheb”, siis tee asi ära.

Spordi puhul on see kõik veel olulisem, sest kui paps on rikas ja su soov on palju raha saada, siis on suur tõenäosus, et sul võib vedada ja ta paneb sul taskud plekki täis – aga trenni ei saa mitte keegi mitte kunagi sinu eest ära teha. Sa pead ise liigutused päeva lõpuks ära tegema. Kui mina tõstan sinu käega hantlit, siis kogu töö läheb minu biitsepsisse. Sa ei saa ju kellelegi öelda, et kuule, viitsid käi minu eest pissil ära – lõpuks jäävad sulle ainult märjad püksid.

Kui su vastus on: „Ei, nii väga see ei huvitagi”, siis mõtle uuesti, mida sa tahad ja mis sulle korda läheb. Tee kalendrisse uus skeem ja uued märkmed – nii saadki seda sama ringskeemi lõpmatuseni läbi teha, sest seda, mille nimel sa midagi ei tee, pole võimalik saada. See kehtib tegelikult palju rohkema kui trenni kohta, aga sa ei pea motivatsiooni leidma, vaid otsustama, kas sa tahad seda või mitte.

Spordis mängib kõige muu kõrval rolli ka varustus. Sina oled Sportlandi kampaanias Nike esindaja. Mis sulle selle brändi juures meeldib ja millised on sinu lemmikud Nike tooted?

Nike poksijalanõud on kõige vastupidavamad ja näevad ka kõige paremad välja. Just üks teatud mudel on selline, mis on kõikidest teistest kordades mugavam, ülihästi sobib mu jalale – ma olen väga suure osa poksijalanõudest läbi katsetanud, aga jõuan ikka otsapidi nende juurde tagasi.

Nike on alati olnud mu lemmik ja seetõttu on mul ülihea meel, et kampaanias seda brändi esindan. Eks öeldakse ka, et omanik läheb koera nägu ehk äkki seal taga on mingi sügavam suunaja olnud, mis ajapikku selle nii välja mängis, et inimesed mind Nike’iga seostavad või selles näevad.

Mulle tõesti väga-väga meeldib Nike, mulle meeldib brändi nimi, selle tähendus, look ja story. Väga paljudel sportlastel, kellega Nike koostööd teeb, on samuti minu poolehoid. Näiteks mulle ei meeldi Messi, aga meeldib Ronaldo. Hindan väga kõrgelt LeBron Jamesi. Kuna tänaseks on ta juba vana, olin sunnitud endale uue lemmiku valima, kelleks sai Ja Morant. Kui ta mulle meeldima hakkas, ei olnud tal veel Nike lepingut. Naljakas mõelda, aga kuidagi hästi ühte joont on need asjad jooksnud ja juba väiksest peale on taskuraha Nike outlet’ides peenestatud – selles mõttes on Nike mulle kindlasti tähendusrikas.

Mille järgi valid endale jalanõusid ja kas sul on lemmik ketsipaar?

Mul vist natuke kammib selle teemaga. Kõik jalanõude ja riiete värvid peavad alati klappima ja brändid ei tohi ka erinevad olla.

Lemmik ketsipaar on vist klassika, Air Jordan 1 Chicago. Nendelt pühin tolmu maha, kui mõnel päeval ennast teistest erilisemana tunnen. Kui kellelgi on mulle sama mudeli 44,5 või 45 Lost & Founde pakkuda, siis hit me up!

Kui korra sügavamalt mõtlen, siis tegelikult jäid kunagisest kõige rohkem kripeldama Kanye Westi ja Nike koostöös valminud Nike Air Yeezy 2 Red October 2014. Ma ei taha kuidagi Eesti sneakerhead’ide community’t solvata, aga vähemalt minu jaoks oli ketsikultuur sel ajal vähe arenenud ja kuna mulle see kets ikka väga-väga meeldis, siis ma ei saanud aru, miks seda ei saa osta või miks pole saadaval. Sel ajal oli vanemate silmis internetist millegi ostmine ja tellimine TOP1 kõige kriminaalsem, eluohtlikum ja kahtlustavaid pilke saanud tegevus. Katsu siis 16-aastase poisina keegi ära rääkida, et krediitkaardi andmeid tundmatule kodulehele sisestada. Letil oli ketside hind siis 250 eurot, aga tänaseks on see juba 10 000–15 000 eurot. Huvitav on see teema – kui jagad matsu, siis võid vabalt ketsidesse „investeerida“. Nii et kallid lapsevanemad, ostke oma lastele kõik ketsid, mida nad paluvad. Kui võsukesel on maitse paigas, siis saab sealt ühel päeval veel korralikult tagasi!

Muidugi, konkreetse ketsi tänase hinna juures ostaks ma selle raha eest endale ikka pigem midagi muud – päris nii sneakerhead ma ei ole. Lihtsalt arvestades, kuidas kogu siluett, disain, värv, üldine välimus ja lugu minu peas oma elu elab, siis peaksin ütlema, et just selle tõttu on need ketsid väga erilised. Võib-olla sellepärast, et neid on täna nii vähe ja limiteeritud kogustes. Selline see inimaju juba kord on – tahab seda, mida ei saa.

Tekst: Merilin Piirsalu
Avafoto: Liina Notta