Maarjamaa üks kiiremaid naisi, mitmekordne Eesti meister sprinter Õilme Võro suutis möödunud suvehooajal pikalt vigastuspausilt naasta ning jooksurajal taas väga head hoogu näidata. Sport on Õilme jaoks hea enesetunde alus ja ilma aktiivse eluviisita ei kujutaks ta enda elu ettegi.
Kuidas sul hetkel läheb ja milline on su praegune rutiin?
Julgen öelda, et mul läheb hetkel väga hästi. Üle paari aasta tunnen, et treeningud sujuvad lõpuks kenasti ning olen saavutanud hea rütmi. Paari varasemat hooaja ettevalmistusperioodi olen pidanud alustama eelkõige vigastuse ravi ning teadmatusega, mistõttu on põhitreeningud jäänud tagaplaanile. Minu üldiseks rutiiniks on treenida nädalas 8-9 korda ning reedel ja laupäeval treeningute kõrvalt ka tööd teha. Lisaks spordile olen juba 8 aastat jumestajana töötanud. Pühapäeviti üldiselt puhkan.
Millele treeningutes praegu enim rõhku paned?
Sügisene periood on eelkõige pühendatud vastupidavuse arendamisele. See hõlmab endas näiteks pikemaid rahulikke jooksutreeninguid (pean mainima, et need pole mu lemmikud), intensiivseid lühikese pausiga lõigutreeninguid, tempojookse ning lihasvastupidavusele suunatud jõutreeninguid.
Kuidas tänavune suvi sportlikus mõttes möödus?
Veel kevade lõpus polnud ma päris kindel, kas üldse saan veel kunagi võistelda, kuna pikalt vindunud tagareie vigastus ei tahtnud mitte kuidagi püsivaid paranemismärke näidata. Selle tõttu olin pidanud vahele jätma juba kolm hooaega ning tundus, et ka neljas hooaeg ripub juuksekarva otsas. Tahes-tahtmata tekkisid mõtted, et ehk ei olegi mul määratud enam kunagi võistelda. Õnneks hakkasid asjad järsult paremuse suunas liikuma. Valu vähenes piisavalt ning sain taas maksimaalselt pingutada, ilma et oleksin pidanud nädal-kaks koormusjärgselt jalale puhkust andma. Olles pisut hooaja eellugu tutvustanud, siis nüüd on ilmselt mõistetavam, kui ütlen, et vaatamata sellele, et rekordid jäid purustamata (kuigi imekombel suutsin oma rekordile väga lähedale joosta) ning meistritiitlid kaitsmata, oli suurepärane hooaeg. Ma olen oma kehale väga tänulik, et ta andis mulle siiski veel võimaluse end proovile panna. Kõige tähtsam, et jäin terveks ja sain sügisel alustada päris treeningutega.
Millised on sinu unistused ja lähemad eesmärgid, mille nimel igapäevaselt töötad?
Spordiga seonduvalt on minu üks unistusi realiseerida oma võimed nii, et karjääri lõpetades ei peaks ma eneselt kunagi küsima valusat küsimust: mis oleks olnud kui?
Tippsportlase amet on kohati päris kurnav ja raske. Kuidas sina läbi aasta motivatsiooni ja head tuju üleval hoiad?
Ma usun, et eelnevat lugu lugedes ei pea minult enam motivatsiooni kohta küsima. See, et mulle on antud veel võimalus tipptasemel treenida, on kingitus, mida ma väga hindan. Tunduksin endale tänamatu, kui peaksin veel motivatsiooni ning head tuju otsima. Need on alati minuga.
Loomulikult hoopis teine teema on see, kuidas teadmata pikkusega vigastuse perioodil motivatsiooni ja head tuju üleval hoida. See on juba väga pikk sisekaemuslik lugu ning sellel ei tahakski „Sport on õnn“ kampaania taustal peatuda.
Mil moel sport sulle isiklikult õnnetunnet pakub?
Ma armastan treeningrutiini. Ma naudin tunnet, kui on olnud tugevad treeningnädalad ning keha on heas mõttes omadega läbi. Nendel hetkedel visualiseerin alati, kuidas ma saan reaalajas tugevamaks. Sport pakub mu ellu nii palju õnnetunnet, et seda pole võimalik sõnadesse panna. See pole pelgalt füüsiline enese liigutamine. See on midagi enamat.
Mis on need nüansid tippsportlase elus, mis enim õnnetunnet pakuvad?
Ma hindan väga, et mul on võimalik panustada nii palju aega treeningutele ning et saan sättida oma elu spordi järgi. Ma tean, et see on tippsportlase privileeg. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta võistlushooaegade emotsionaalset karuselli, mis paneb mind elama.
Võidud ja kaotused käivad spordis käsikäes. Mis aitab rasketel hetkedel õnnetunnet säilitada?
Täna oli selline päev, vaatame, mis homsel mulle varuks on – see lause võtab ehk mu mõttelaadi lühidalt kokku.
Milline on olnud sinu karjääris kõige enam õnnetunnet pakkunud moment?
Kui ma oleksin seda intervjuud andnud aasta tagasi, siis oleks vastus midagi muud, kuid üks heas mõttes emotsionaalsemaid momente oli selle aasta veebruari lõpus. Olin saanud just mõned päevad tagasi esimest korda valuvaigistava süsti. Teadsin, et on vähetõenäoline, et see midagi korda teeb ja üldse mingit mõju avaldab. Mäletan, et see päev oli mulle emotsionaalselt väga raske, kuna variandid üldse kunagi veel päriselt kiiresti joosta hakkasid laualt kaduma. Mäletan seda hetke nii eredalt, kui tegin oma esimese kiirendusjooksu ning… ma sain lõpuks üle aasta ja kahe kuu esimest korda joosta, ilma et valu ühe jala halvaks. Ma tõesti mõtlesin selleks ajaks juba, et see tunne jääb vaid unistuseks. Mäletan, kuidas ma treeneri juurde jooksin, põlvili kukkusin ja pisarad silmis talle ütlesin: ma olen varsti rajal tagasi. See päev ja see üks valuvaba jooks andis mulle kõik, et edasi liikuda. See meenutas mulle, miks ma seda teen ning andis mulle hapnikku hetkel, mil ma lämbumas olin. See ei unune mul iial, kuidas tuleb hinnata „normaalsust“, sest me kunagi ei tea, millal võib normaalsus saada meie unistuseks.
Mis sa arvad, kui oluline on inimeste õnnetunde jaoks füüsiline aktiivsus ja sport?
Ma ütleks, et füüsiline aktiivsus on õnnetunde alus. Siinkohal pean silmas püsivat ja jätkusuutlikku õnnetunnet. Loomulikult ei ole ainult trenn see, mis inimesi igapäevaelus rõõmsaks teeb. On palju elulisi sündmusi, mis tekitavad inimestes tugevat positiivset emotsiooni, kuid füüsiline aktiivsus on nagu võimendi, mis elu ilusaid hetki ja emotsioone üleval hoiab.
Mis sind lisaks spordile õnnelikuks teeb?
Mind teevad väga õnnelikuks head suhted lähedaste inimestega.
Oled Nike Running saadik. Mida see roll tähendab ja millist mõju sa läbi selle inimestele soovid avaldada?
Nike Running saadikuna soovin inimesi motiveerida rohkem sporti tegema ning selles peituvat õnnetunnet avastama.
Mis teeb Nike brändist sinu lemmiku?
Nike on mulle alati südamelähedane olnud. Juba siis, kui ma olin väike unistasin ainult Nike jooksutossudest. Ma olin umbes 8-9-aastane, kui sain oma esimesed hõbedased Nike tossud. See oli minu jaoks nii suur asi. Tundsin end kohe nagu profisportlane. Ja ma ütleks, et alateadlikult kannab Nike seda emotsiooni minus tänase päevani.
Tekst: Virgo Agan
Fotod: Liina Notta
Endine tippsportlane Kalev Ermits leidis uue väljakutse