Orienteeruja ja treener Kenny Kivikas: arusaamine orienteerumisest tekib aegamööda

Kenny Kivikas on orienteeruja ja treener, kes jõudis orienteerumise juurde enda sõnul igavat teed pidi – kuna terve tema pere alates vanavanematest juba tegeles selle alaga, siis pidi ka tema varakult metsas käima hakkama. Tänaseks on Kenny elu orienteerumisega risti põiki seotud.

Kui praegu enda orienteerumise teekonnale tagasi vaatad, siis mis on olnud sinu jaoks kõige olulisemad verstapostid?

Kronoloogiliselt on kõige olulisemad noorteklassides neli aastat järjest võidetud noorte Euroopa meistrivõistluste medalid (üks kuld, üks hõbe, kaks pronksi), mis andisid väga tugeva tõuke, et täiskasvanute klassis samuti enda võimete piire otsida. Seejärel juunioride MMi 11. koht ning võrdlemisi edukas algus täiskasvanute klassis 2012. aastal, kui õnnestus esimesel EMil asjalikud tulemused saada.

Vahepeal olid keerulisemad aastad, aga suutsin siiski sportlikku taset järjest tõsta ning aastal 2017 saavutasime Lauri ja Timo Sillaga Eestis toimunud MMi teates 4. koha. Aasta hiljem võitsime Soome klubiga Koovee Jukolan Viesti. Viimane on väga suur sündmus, soomlased peavad seda sama oluliseks kui MM-i. Jukola otseülekandeid jälgib ca pool miljonit inimest ning ülekandeid tehakse võistluselt kokku üle 10 tunni.

Kindlasti ei ole aga minu sporditee “raamat” lõpuni kirjutatud ning kõige olulisemad peatükid on alles ees.

Orienteerujana veedad väga palju aega looduses. Kas see on selle ala üks plusse?

Keskkond on kindlasti see, mis teeb orienteerumisest orienteerumise. Iga meie võistlus on erinev, iga rada on varasemaga ja tulevasega võrreldes erinev. Orienteerumises on keskkonna vaheldus väga suur ning seda isegi Eesti piires – Jõulumäel on ilus männimets, Rõuges suuremad orud ja teistsugune maastik, hiljuti käisime Ida-Virumaal Kohtla-Järve kandis, kus olid väga ägedad erilised ja huvitavad maastikud ning näiteks Kõrvemaal on huvitav rabamaastik jne.

Mis sind lisaks loodusele veel orienteerumise juures köidab?

Mind köidab ka see, et peab üksinda hakkama saama. Võistlustel minnakse enamasti rajale intervallidega, mis tähendab, et sa pead üksi pingutama algusest lõpuni. Sa ei tea, mida teeb konkurent ning sa pead kogu aeg endast maksimumi andma. See on orienteerumise puhul väga huvitav nüanss.

Millistel distantsidel orienteerujad võistlevad ja milline neist on sinu lemmik?

Orienteerujatel on erinevaid distantse. On lühikesi, mida nimetatakse sprindiks. Nende kestvus on ca 10-15 minutit ning need toimuvad linnas. Kõige pikem võistlus on tavarada, mis kulgeb metsas. Tavaraja võitja aeg jääb tavaliselt vahemikku 1.30-1.45. Oleneb, kui raske rada on ja milline on maastik, kas peab väga palju turnima või saab kiiresti joosta. Nende vahele jääb lühirada, mille läbimiseks kulutavad parimad ca 30-40 minutit.

Minule sobivad paremini kõige lühemad ja kõige pikemad distantsid, sest suudan linnas suhteliselt kiiresti joosta ning lisaks on mul vastupidavust, et kõige pikem distantsi ära kesta.

Millised sihid oled endale spordis seadnud?

Sportlasena on ikka unistusi. Nooremana oli minu sihiks MM-tiitel, aga elu on teinud korrektuure ning nüüd on mu üheks eesmärgiks medali võitmine tiitlivõistlustelt. Medali värv ei olegi enam nii oluline.

Sa kuulud Soome klubisse Koovee. Miks nii?

Skandinaavia riikides on orienteerumine üsna tugev spordiala ning paljud maailmatipud kuuluvad sealsetesse klubidesse. Seal on traditsioonilised orienteerumise maastikud ning võistlused on kõrgel tasemel. Mina sattusin esimest korda Soome 14 aastat tagasi ning praegusesse klubisse Koovee Tamperes jõudsin kuue aasta eest. Kui tahad tippu saada, siis peab tugevasse klubisse kuuluma.

Meil on väga rahvusvaheline seltskond, kes üksteist täiendab ning kellega saab koos tööd teha ja hooajaks valmistuda. Liikmeid on Soomest, Eestist, Uus-Meremaalt, Ukrainast, Tšehhist. Kokku saame laagrites ja võistlustel, aga muidu käib suhtlus sotsiaalmeedia vahendusel.

Igapäevatööd teed hoopiski treenerina. Kuidas tippsportlaseks olemine ja treeneritöö omavahel seotud on?

Minu igapäevatöö on Eesti parimate noorte orienteerujate treenimine. Töötan Otepääl Audentese spordigümnaasiumis. Lisaks juhendan Tartus ühte tublide noororienteerujate gruppi.

Olles nii sportlane kui ka treener, saan kõigepealt erinevaid ideid enda peal katsetada ning vaadata, kas ja kuidas mingi asi töötab. Vastavalt saan siis samu asju noortega teha või mitte teha. Olen mingis mõttes enda treenitavatega sama teekonda läbimas. Kõik, millega praegu tegelen, on omavahel seotud.

Mis sulle treeneriametis kõige rohkem rõõmu teeb?

Kõige rohkem meeldib see, et alati on mängus mingisugune emotsioon. Kui noortega kokku saan, siis näen juba nägudest, kas on hea tuju või loid olek. Vastavalt sellele teen plaanides korrektuure. Teine tore asi on see, kui trennis või võistlustel näed, et sportlane liigub kiiremini kui varem. Arengut on mõnus näha, see toob endale ka naeratuse näole. Vahetu emotsioon selles töös on hästi tore.

Orienteerumine on sobiv ala ka harrastussportlasele, sest seda saab teha värskes õhus ning lisaks füüsilisele pingutusele on mängus väike mõttetöö. Mida selleks vaja on, et orienteerumisega algust teha?

Üldiselt on orienteerumine väga taskukohane spordiala. Alustamiseks ei ole vaja peaaegu mitte midagi, piisab tavalistest spordiriietest ja -jalatsitest. Kui tahad proovida, siis esmalt võiks minna mõnele orienteeurmispäevakule. Kohapeal saad kaardi ja kui võimalik, siis korraldaja laenab kompassi (aga saab hakkama ka ilma) ning saadki metsa minna.

Kui suurem huvi tekib, siis võiks esimese asjana hankida kompassi. Kuigi võib tunduda, et ühed kompassid kõik, siis tegelikult on neid erinevaid. Kogenud orineteeruja teeb kompasside nüanssidel vahet, kuid algajale sobib igasugune töökorras kompass. Ei ole vahet, kas tegemist on plaadi- või pöidlakompassiga. Peaasi, et seda õigesti käes hoitakse ja kasutatakse.

Teine oluline tegur on jalatsid. Teatud maastikel on hea, et jalatsi talla all oleksid väikesed naelakesed, mis lasevad maapinnaga paremini haakuda. Nendega on just siis mugav, kui rajal on märjemad tingimused ja näiteks maha langenud puud. Kui kasutad lihtsalt sügava mustriga jalatsit, siis ei pruugi igal pool pidamist olla ning võid kergesti libastuda. Samas rahulikult liikudes saab igasuguse spordijalanõuga edukalt hakkama.

Mida ütled nendele, kes varem kompassiga toimetanud pole ning kaardi lugemises ennast väga kindlalt ei tunne?

Nendele sobib alustuseks linnakeskkonnas orienteerumine, sest seal on väiksem oht ära eksida, aga ka metsas erineva raskusastmega orienteerumisradu, mille seast leiab igaüks sobiva. Kõige lihtsamatel radadel saab liikuda enamiku ajast teeradade peal.

Loomulikult on võimalik teha eeltööd, nagu ükskõik mis muu harrastusega tegelemisel. Asjalikke õppevideoid leiab orienteerumispäevakute veebilehelt. Seal on alustajale näiteks väga head juhised kaardi lugemiseks – mida jälgida, mida mingisugune tingmärk, kriips või värv tähendab. Kaardile ei ole ju kujutised niisama pandud, vaid need on reaalselt looduses asuvad objektid.

Igasugune arusaamine asjadest tekib aegamööda, see on absoluutselt iga teise valdkonnaga ka nii, seega ei tasu metsa minekut karta.

Alustuseks võib ju minna ka niisama metsaradadele jooksma ning kui meeldima hakkab, siis panna ennast proovile juba kaardi ja kompassiga. Hea võimalus maastikujooksuks on Sportland Kõrvemaa Metsajooks 16. augustil, kus ka mina plaanin sel aastal osaleda. Rajal näeme!

Tekst: Merilin Piirsalu

Avafotol on Kenny Jukola 2018 rajal Foto: Kimmo Hirvonen