Eesti korvpallis on dünastiad muutunud tavapäraseks. Üks legendaarseimad on kolme põlvkonda hõlmav Sokkude dünastia, kuid tippkorvpallurist vanema eeskujul heale tasemele jõudnuid on rohkem kui ühel käel sõrmi. Nii askeldavad korvpalliväljakul taas nii Kullamäe, Kriisa kui ka Pehka nime kandvad noormehed.
Pehkasid on lausa kaks, sest korvpalli juurde on tee leidnud nii 19-aastane Ron Arnar kui ka 16-aastane Ran Andre. Meie tegime lähemalt juttu kahe vanema Pehkaga, Rauno ja Ron Arnariga.
Ühest küljest võiks ju noorte Pehkade kohta kehtida ütlus, et veri veab käopoja puu otsa, kuid Ron Arnari sõnul ei tundnud nad vennaga mudilastena korvpalli vastu erilist huvi. „Kuna isa oli tegevmängija, siis muidugi viidi meid saali mänge vaatama, aga mäletan, et meil oli korvpallist ikka üsna ükskõik. Tegelesime kõige muuga,” naerab Ron Arnar.
„Esimest korda puutusin korvpalliga lähemalt kokku teises klassis, kui mind ujumistrenniga samal ajal korvpallitrenni viidi. Läks tükk aega, enne kui hakkasin korvpallist positiivseid emotsioone saama. Me ei olnud vennaga sugugi sellised, kes sündisid pall käes. Puterdasime nagu iga teinegi ja ei saanud millestki aru.”
Ühest sajani
Aasta esimesel päeval 49. sünnipäeva tähistanud Rauno Pehka jõudis pika korvpallitee algusesse paljuski tänu enda isale. „Soov korvpalli mängida tekkis esimest korda muidugi siis, kui vaatasin televiisorist vana Kalevi mänge, kus Aleksei Tammistel oli suur roll,” meenutab Rauno. „Aga toona oli hoovisport au sees ja polnud erilist vajadust lapsi väga varakult trennidesse viia. Esimene korvpallimälestus on seotud isaga. Käisin aeg-ajalt tema töökoha võimlemistundides kaasas ja pärast treeninguid oli meil traditsioon mängida üks ühe vastu saja punktini korvpalli. Ma olin siis ehk seitsme-kaheksa aastane. Korvpallitrenni läksin üheksa-aastaselt.”
Venekeelne õpik on riiulil
Rauno jaoks läks korvpalluritee tänu paljudele õnnelikele kokkusattumustele pigem libedalt. „Ma olin mõistagi tohutu fänn ka. Kuuenda klassi klutina õnnestus mul raamatupoest leida venekeelne individuaalsete korvpalliharjutuste õpik. Tõlkisin teksti kuidagi eesti keelde ja käisin pidevalt neid harjutusi tegemas,” räägib Rauno ja muigab, et palju kasu toonud õpik on tal siiamaani alles.
Vedamiseks võib nimetada sedagi, et Pehka sattus C-klassis Jaanus Levkoi trenni, kus teda ümbritses nii tugev seltskond, et kohalikul tasemel õnnestus vanematel poistel selg prügiseks teha ja oma klassis Nõukogude Liidu meistriks tulla. „15-aastaselt sain kutse liidu noortekoondisesse. Siis oli vaja seal iga hinna eest vastu pidada.”
Sõjaväest kergemalt läbi
Just siin tuleb välja, kuidas spordi roll on ajas muutunud. G4S-i noorteliiga koosseisus Eesti meistrivõistlusi mängiv Ron Arnar ütleb otse, et korvpallurikarjäär on liiga habras, et kõik panused sellele panna. „Kindlasti tuleb omandada hea haridus, sest ühe rumala vigastuse järel võib korvpallurikarjäär päevaga läbi olla.”
Rauno meenutab aga, kuidas just korvpall lõi võimalusi, mida viimaseid hingetõmbeid teinud sotsialistlikus ühiskonnas kõigile polnud ette nähtud. „Esiteks võimaldas liidu koondises mängimine välismaal käia. Aga minu jaoks oli isegi olulisem see, et sõjaväest sai kergema vaevaga läbi. Riia ASK oli mulle juba silma peale pannud. Läkski nii, et pidin sõjaväes kuu aega vastu pidama ja siis sain Riia meeskonda Nõukogude Liidu meistrivõistluste esiliigat mängima. Kaheaastase perioodi lõpuks pääsesime isegi kõrgliiga üleminekumängudele.”
Judinaid tekitanud hetked
Rauno räägib, et tema kõige kirkamad korvpalliga seotud emotsioonid jäävadki pigem karjääri algusesse. „Kui ma 16-aastaselt suurde Kalevisse sain, siis esimeses mängus Kalevi spordihallis Kiievi Stroiteli vastu oli ikka tohutu värin sees. Aga suurte meeste vahel õnnestus see mäng suurepäraselt,” meenutab ta.
„Või TSIK-i võistkonnaga Eesti meistriliiga pronksiseerias Harju KEK-i alistamine. Seal mängis toona viis koondisemängijat ja kui meiesugused nagad neist seerias jagu said, siis see oli ikka väga ere emotsioon. Ja muidugi 1988. aastal liidu koondisega USA turneel käimine. Eriti hästi on meeles mäng Kentuckys, kus 10 000 pealtvaatajat seisid mängijate tutvustamise ajal püsti. Toona olid samasugused judinad peal nagu esimeses Kalevi mängus Stroiteli vastu.” Olgu öeldud, et mainitud turneel õnnestus Pehkal mängida tulevaste NBA legendide Shawn Kempi ja Alonzo Mourningi vastu.
Võidukolmene – korvpalluri unistus
Ron Arnari korvpallurikarjääris pole veel väga suuri võite olnud, kuid tal on õnnestunud kogeda ilmselt kõige magusamat emotsiooni, mida see kaunis mäng sisaldab. „Tegemist oli tavalise koolidevahelise turniiriga, aga mul õnnestus väga olulises mängus poole väljaku pealt viimase sekundi võidukolmene sisse visata. See emotsioon trumpab kõik muu üle.”
Ron Arnar räägib, et kui taolisest laengust saab mitu päeva energiat ammutada, siis sama intensiivselt mõjub valus kaotus. „Tuleb meelde U-18 vanuseklassi B-divisjoni EM-i turniir Makedoonias. Olime ühes olulises kohtumises kogu mängu tagaajaja rollis. Lõpuminutiteks suutsime järele jõuda, kuid lõpuks ikkagi kaotasime,” räägib Ron Arnar ja otsib toonase seisundi kirjeldamiseks tükk aega sõnu. „Kõige õigem on vist öelda, et olek oli täiesti löödud. Olime nagu halvatud. See väljendus kehakeeles, üldises meeleolus ja kõiges muus. Siiski tuli end koguda, sest järgmisel päeval oli juba uus mäng.”
Korvpalluri karm elu
Rauno avaldab lootust, et poegade säravamad korvpalliemotsioonid seisavad veel ees. Nii Ron Arnari ja Ran Andre kui ka tema enda jaoks. „Tegelikult on korvpalluri elu karm,” mõtiskleb Rauno. „Kui mõnel spordialal peetakse igal nädalal või iga kahe nädala tagant võistlusi, siis korvpallis võib tõeliselt suure võidu saada ju vaid kord-kaks hooaja jooksul. Reamängude kaalukus ja emotsioonid on ikka midagi muud.”
Tekst: Taavi Libe
Fotod: Siim Semiskar
Crossfitter Anni Tagapere panustab järjepidevusele