Piret Järvis-Milderi fännid rõõmustavad, et Vanilla Ninja on tagasi ja vallutab edetabeleid. Egert Milderi austajad võivad peagi nautida uut muusikat. Aastasele Millile meeldib raamatuid lapata ja süles istuda. Neile kõigile meeldib aga looduses jalutada ja reisida.
Milliste projektide kallal hetkel töötate?
Piret: Pärast aastaid kestnud pausi muusikast, olen lõpuks tagasi. Oktoobris ilmus Vanilla Ninja uus plaat „Encore“. See on meie esimene täispikk album pärast 15-aastast pausi ja tegelikult on väga tore taas bändirada tallata. Mingi osa minust ei uskunud, et Vanilla Ninja võiks päriselt uuesti kokku saada ja muusikat tegema hakata. Mis veelgi toredam – paljud on meie muusika uuesti üles leidnud ja tagasiside uuele plaadile on olnud väga hea. Saksamaa ametlikus albumimüügiedetabelis jõudis „Encore“ 13. kohale.
Egert: Muusikaalaselt olen viimasel ajal kirjutanud palju uusi lugusid, mille viimistlemisega praegu tegelen. Eesmärk on uuel aastal neid järjest kuulajatega jagama hakata. Õhin on päris suur, sest tunnen, et uute lugude näol on tegemist minu parimatega. Insenerialaselt ehitame meeskonnaga Kentmanni tänavale uut kortermaja, mis valmib juba uue aasta aprillikuus. See on samuti vinge tunne, kui mingi projekt õhukesel paberil joonistatuna füüsiliselt nii võimsaks realiseerub.
Piret, kaua te bändi tagasitulekut planeerisite ning kuidas kõigeks aega leiate?
Piret: Mõte võimalusest uuesti oma pöörasesse ja põnevasse nooruspõlve põigata, muusikat teha ja bändiga mööda ilma ringi tuuritada on olnud ahvatlev kogu aeg. Väike särts ellu kulub ju alati marjaks ära. Konkreetsete tegudeni jõudsime 2019. aasta alguses, kui salvestasime Saksamaal esimese uue loo. Siis oli selge, et asi ei ela enam mõtte tasandil, vaid oleme jõudnud tegudeni.
Kõige raskem ongi ilmselt olnud aja leidmine, sest praegu on ju kõigil bändiliikmetel oma elud, pered ja tegemised. Kõik ei ole enam nii lihtne kui ligi 20 aastat tagasi alustades. Lisaks keerab vinti peale, et elame üksteisest väga kaugel – Katrin Portugalis, Triinu Šveitsis ja Lenna Setomaal. Mina olen ainus, kes pesitseb Tallinnas. Salvestamine ja proovide tegemine on alati logistika kõrgem pilotaaž, aga eks see ole mõnes mõttes taasühinemisele veelgi elevust ja põnevust juurde toonud. Samas on aja leidmisega on alati nii, et kes tahab, see ka leiab. Tuleb lihtsalt päriselt tahta ja siis teha!
Egert, kust sina inspiratsiooni leiad ja kuidas su lood sünnivad?
Egert: Inspiratsiooni leian siis, kui annan ajule ruumi ja hapnikku. Mõttekäikudele tuleb anda aega ning küsida küsimusi: mida ma hetkel tunnen ja miks ma niimoodi tunnen. Oluline on mõelda konkreetsele sõnumile, mida soovin kuulajaga jagada, mis teeks nende elu veidikenegi paremaks. Keskkonnavahetus mängib selle juures suurt rolli, et korraks oma elumustrist välja hüpata ning vaadelda oma päevaseid tegevusi ja tuntavaid emotsioone pisut kaugemalt. See on muidugi ilus filosoofiline jutt, aga reaalsuses saab iga lugu alguse inspireerivast kitarrikäigust või harmoonia järgnevusest. See üks jupp määrab tavaliselt ära loo emotsiooni ja mineku. Et need jupid tekiks, tuleb lihtsalt palju pilli mängida, katsetada erinevaid helisid ja salvestada mõtted kibekiiresti telefoni memosse, sest tihtipeale saan heast asjast alles hiljem kuulates aru. Sealt edasi lähenengi loo arengule juba veidi filosoofilisemalt.
Millist muusikat te kodus kuulate ja kes teist tütrele unelaulu laulab?
Piret: Üks ühiseid lemmikuid on Bon Iver. Samuti Red Hot Chili Peppers. Laias laastus meie muusikamaitse kattub, mõlemad fänname kõige enam rockisugemetega musa. Artist, keda imetlen konkurentsitult enim, on Egert Milder. Vaatan, kuidas tema muusikat loob, seda mõtestab või kitarri mängib ja mu imetlus selle vastu on lihtsalt piiritu. Millile unelaulu laulmisega on nii, et alguses proovisin seda traditsiooni juurutada ja kirjutasin talle spetsiaalselt unelaulugi, aga ühel hetkel hakkas tunduma, et une-eelne laulmine mitte ei uinuta, vaid süstib hoopis energiat. Nii on see asi jäänud sinnapaika.
Mida teile meeldib perega koos teha?
Piret: Oleme proovinud elu lapsega seada nii, et oleme ta oma seniste kulgemiste ja tegemistega kokku liitnud. Mitte sedapidi, et senine elu on minevik ja kõik tema järgi ümber mängitud. Kuna oleme suured reisisellid, siis Milli on esimese eluaasta jooksul päris palju reisimas käinud. Tema väikesed silmad on näinud juba Saksamaad, Portugali ja Itaaliat. Varsti on plaanis uuesti teele minna. Ta on üleüldse meiega võimalikult palju igal pool kaasas, nii tööl kui vabadel hetkedel ja selle tulemusena on ta hästi sotsiaalne tegelane, väga naudib suhtlemist ja inimeste seas olemist.
Mida teie tütrele meeldib kõige rohkem teiega koos teha?
Piret: Praegu raamatuid vaadata. Ta on tõeline raamatukoi, ainult lappaks, vaataks pilte ja kuulaks sinna juurde selgitusi kasvõi hommikust õhtuni, kui vaid vanematel selleks kannatust oleks.
Egert: Kõige rohkem meeldib talle ikkagi süles olla. Eriti siis, kui mingis situatsioonis ei ole mitte kuidagi võimalik teda sülle võtta.
Milline seos on teil spordiga ja kuidas perega sportlikult aega veedate?
Piret: Lapsehoolduspuhkusel on minu põhiline sportimisväljund igapäevane pikk jalutustiir, kui Milli lõunaund magab. Lisaks teen iga päev korralikult kõhu- ja seljalihaseharjutusi ja tugevdan kerelihaseid plankingut tehes, et lapse tassimisega ennast kõveraks ei väänaks.
Egert: Püüan võimelda vähemalt 15 minutit päevas. Olulisem on minu jaoks hetkel regulaarsus kui trenni kestvus. Veerandtunnine intensiivne liigutamine on praegu paras. Ankurharjumusena jalutan iga päev poolteist tundi tööle. Ilma jalutamiseta ei saaks ma tõenäoliselt sedavõrd kiires ja inforohkes maailmas kuidagi hakkama.
Kui tihti õues viibite?
Piret: Mina viibin värskes õhus iga päev. Isegi kui taevast sajab pussnuge, siis pean kasvõi 10 minutit õues olema, sest muidu hakkab imelik. Põhiline, mida üheskoos õues teeme ongi jalutamine. Elame Nõmmel ja siin mändide all on nii mõnus patseerida, vaadata näiteks, kuidas oravad puude peal oma asju ajavad ja kuidas aastaajad vahelduvad.
Meie heitlikus ilmas on riietus väga oluline, eriti talvel ja sügisel. Teie kannate Sportlandi kampaanias Helly Hansenit. Mida selle juures hindate?
Piret: Pean tunnistama, et polnudki varem Helly Hanseniga kokku puutunud, aga nüüd näen, et tegemist on tõeliselt kvaliteetse brändiga. Selle juures on kirsiks tordil mõnusalt skandinaavialik disain.
Egert: Mäletan, kui sõitsime Fääridelt laevaga pisikesele Mykinese saarele. Ookean oli parajalt tormine ja vett lahmas igast küljest. Loomulikult saime selle sõiduga läbimärjaks, aga kõrval oli üks tüüp Helly Hanseni jopega, mis ei võtnud grammigi vett sisse. Seal tilkudes olin ta peale ikka päris kade.
Kuidas te ennast vaimselt vormis hoiate?
Piret: Minul on mõned konkreetsed võtted, millest enamik pärineb mindfulness’i ja meditatsiooni praktikatest. Näiteks, kui mõni ebamugav emotsioon võtab võimust, tegelen temaga teda mõnda aega kõrvalt jälgides ja saan ta niimoodi kontrolli alla. Kui tulevad häirivad sundmõtted, siis proovin samuti korraks ennast sellest mõttest või tundest eraldada ja seda kõrvalt analüüsida. Minu puhul need meetodid toimivad ja suudan enamikel juhtudel vaimse tasakaalu jälle tagasi saada.
Egert: Mediteerimine muutub aastast aastasse aina olulisemaks. Kui ei oska kuidagi ennast kasvõi kümneks minutiks välja lülitada, siis praeguses infomüras võib juhe päris kiiresti kokku joosta. Siis kiputakse lahendama tekkinud probleemi, mitte seda, miks see probleem tekkis. Mediteerimine ei pea olema klassikaline, et istud rätsepistes ja sunnid ennast hingamisele mõtlema. Praegu olen ellu integreerinud mediteerimise selliselt, et kui hommikuti läbi ühe metsatuka jalutan, siis mõtlen ainult sellele, kuidas minu jalad maaga kokku puutuvad. Vasak-parem-vasak-parem – püüan tunnetada iga pisikest detaili. See väike harjutus muudab eluvärvid erksamateks ja parandab fookust terveks päevaks.
On teil mõni soovitus, kuidas leida teineteise ja pere jaoks rohkem aega?
Piret: Ühist aega tuleb teadlikult võtta ja ette planeerida. Tulebki võtta julgus kokku ja paluda näiteks vanavanemate, sõprade või hoidja abi, et last hoiaks, et ei kaoks hetked, kus saab teineteisele rahulikult otsa vaadata ja maailma asju arutada.
Tekst: Kärt Radik
Kertu Jukkum: naudin arengut, mis ränkraske teekonnaga kaasneb